Eve Mölsi teekond õpetajana – töökasvatusest nutiajastuni

Vaida Põhikoolis 44 ja kokku 46 aastat õpetajaametit pidanud ja alates sellest sügisest täielikult pensionipõlve nautima hakanud Eve Möls on rohkem kui nelja kümnendi jooksul kogenud omal nahal hulgaliselt hariduselu puudutavaid muudatusi. Oma tähelepanekuid oli ta nõus Rae Sõnumitega jagama.

46 aastat õpetajana – see kõlab aukartustäratavalt. Kolleegide sõnul olid Teie patareid laetud ja võinuksite täiskäigul edasi töötada. Kuidas sündis otsus, et nüüd on kõik? Aitab!

Töö lõpetasin eelnevalt tõsiselt kaalutledes. Arvestasin sellega, et eelmise sajandi lõpul oli õigus pensionile jääda 55-aastaselt, praegu olen pea kümme aastat vanem ning arvan, et on paras aeg pühenduda päris enda tegevustele ja olemisele. Samuti oli küps tunnetus, et ametialaselt enam paremaks ei lähe.

Kas Te mitte liiga vara ei loobunud oma tööst? Uudistest on lugeda, et Ida-Virumaal pakutakse uuest aastast õpetajale 3000-eurost kuupalka. Suurepärane võimalus töö eest lõpuks väärilist tasu saada.

Ei ole vara, kuigi oskused ja kogemused võimaldaksid jätkata ning võimalus olnuks ka koormust vähendada. Tähtis ei ole raha, vaid hoopis mittemateriaalsed väärtused, et jätkuks aega rahulikus tempos tegutsemiseks: füüsiline töö aias või metsas, jalutamine, marjakorjamised ja seenelkäigud, lugemine, teater, talvel ka heegeldamine, kudumine või õmblemine jm. Püüan rõõmuhetki vanaemaks olemisest. Mis inimese südant soojendab – eks ikka emotsioonid.

Vaida kooli on viimaste aastate jooksul renoveeritud ja laiendatud. Kuidas nägi aga välja maja 44 aastat tagasi, kui Teie siia tööle asusite?

Vaida koolimaja ümbrus on alati silmailu pakkunud. Osa varasemast kuusehekist on säilinud, kooliümbruse lillepeenraid ja klumpe on meeldivalt kujundatud. Täielikult on muutunud koolihoone nii seest kui ka väljast. 1978. aastal oli koolis üks hämar saal, kus toimusid kehalise kasvatuse tunnid ja pidulikud aktused, rivistused. Kooli lõpuaktusteks toodi alati kased saali, nii nõudis tava. Igas klassiruumis oli suur seinakapp õppevahendite jaoks. Ka nende tingimuste juures sai tolle aja vajadusi arvestades teadmised edastatud ja õpilased arendatud. Õpetajad viibisid vahetundides õpetajate toas, kohvijoomise kommet sel ajal veel ei olnud.

Kindlasti on rohkem kui nelja kümnendi jooksul muutunud ka õpilased. Millises suunas?

Õpilaste käitumises on aastatega toimunud suured muutused. Eelmisel sajandil väljendusid sõprussuhted vestluses, omavahelistes mängudes või ka üksteise kallal aasimises. Praegu on suurem osa lapsi vahetundide ajal nutiseadmes, verbaalne suhtlemine pole oluline. Varem oli keskendumisraskustega õpilasi kindlasti vähem. Töökasvatus oli tähtsal kohal ja laste omapäi olemisest ei tehtud probleemi. Muidugi on ikka alles heasüdamlikke ja abivalmis poisse-tüdrukuid, headus jääb!

Tänapäeval tahetakse ekraani kaudu kogu vajalik info saada maksimaalselt 10 sekundiga. Tekstülesannetest arusaamine ja raamatute lugemine nõuab suuremat keskendumist. Millist mõju on nutiajastu õppeprotsessile avaldanud?

Nutiajastu sunnib õpetajat tundi kavandades arvestama sellega, mida ja kuidas täidab õppija antud ülesandeid – kas arvuti, tahvli või mobiiltelefoni abil. Või hoopis paberkandjal töölehel või kirjalikult vihikusse? Õppematerjalide tulv on rikkalik, sobiva leidmine ja valik on päris aeganõudev tegevus. Mulle tundub, et vahel jääb õpilasel teema iva tabamata interneti avarustes toimetades ning faktimälu on kahanemas. Ma ei poolda tuupimist, aga olulisi reegleid, daatumeid ja valemeid peab ikka kindlalt teadma. Samuti rikastab inimest luuletuste ja laulude peast esitamise oskus.

On jäänud mulje, et nn katkiste laste hulk on märkimisväärselt kasvanud ning koolid on seetõttu tugispetsialistide leidmisega suurtes raskustes. Kust ja millest saavad alguse lapse mured?

Laps on kodu peegel. Paljud mured tulevad kodust, kuid iga mure on eripalgeline ja põhjuseid on arvutult. Osa probleeme tekib seoses suhtlemisraskustega. Ka kodusel vestlusel on märgiline tähendus. Väga head tugispetsialisti on tõesti raske leida.

Kuidas on õpetamise metoodika ajas muutunud?

Praegusel ajal ei kujuta õppeprotsessi digivahenditeta ette, meetodid uuenevad suunaga arutelule, katsetele, diagrammide ja skeemide lugemisele ning analüüsi tulemusel lahenduste leidmisele. Vaja on omaalgatust lahenduskäigu leidmisel ja julgust otsuseid teha. Alati on võimalik kasutada ka vana kindlat tahvel-kriit/marker varianti.

Kui Teile antaks haridussüsteemi korraldamises vabad käed, siis kuidas toimiksite?

Haridussüsteemis peab tõhustama õpilaste suhtumist oma riiki, rahvasse ja kultuuri, sealhulgas emakeelde, kasvatama järjekindlalt isamaalisust. Kuidas? Suurendades eesti keele tundide arvu.

Koroonapandeemia tingimustes pidid õpetajad kiiresti kaugõpetamisele ümber kohanema. Kui suurt vaeva see Teilt nõudis?

Loodan, et ei kordu enam see aeg. Mulle ei meeldinud distantsõpe ja -õpetamine. Kogemus ümberõppena nõudis harjumist, ei tulnud kergelt. Õppetöö tulemustesse jäid tõsised lüngad.

Nüüd võite videokoosolekuid ja e-õppe materjale kinnisilmi teha?

Videotunnid ja -koosolekud on peetud ja kindel on teadmine, et suhtlemist silmast silma ei asenda miski. Küll aga peab koolitöös asjad kontrolli all hoidma, liigne enesekindlus võib probleeme tekitada.

Rae valla koolides on hulgaliselt noori õpetajaid, paljud alles omandavad ülikoolis eriala. Palun andke neile mõni hea soovitus, kuidas end mõnel juhul näiteks mõni aasta nooremate õpilaste ees kehtestada?

Noor õpetaja kehtestagu alati tööd alustades arukad reeglid, mille täitmist suudab ise jälgida. Hea huumor päästab mõne olukorra ja julgus tunnistada oma eksimusi. Ka paus kõnes peab kandma.

Lauri Leesi kirjutas ühes enne õppeaastat ilmunud arvamusloos, et koolijuhte on kolme liiki: lastekeskne koolijuht, lapsevanematekeskne koolijuht ja õpetajatekeskne koolijuht. Kas tänapäevane koolielu ei ole liiga lastevanemate ja laste poole kaldu ning õpetaja peab end emmale-kummale poole painutama?

Kui õpetaja suudab ja oskab koolis oma rada ajada, ei saa teda kallutada. Tema eesmärkidega arvestavad õpilased ja kolleegid ning neid õpetajaid austavad lapsevanemad. Sellisel pedagoogil on oht kalduda meeskonnatööst kõrvale.

Kindlasti on Teile tehtud aastate jooksul ettepanek asuda direktoriks, kuid ometi ei ole Te koolijuhina tegutsenud. Miks?

Jah, ettepanek on tehtud. Mul jätkub enesekriitikat ja tunnen oma võimeid, minu kutsumus on olla õpetaja.

Teie Facebooki põhjal jääb mulje, et naudite looduses viibimist. Kas käite metsas pingeid maandamas või on Teil sügavam huvi?

Naudin iga hetke looduses aastaajast hoolimata. Tihti teen fotosid, et jäädvustada imelisi vaateid. Tunnen arvatavasti tavainimesest rohkem taimi ning kogun talveks raviteesid. Sel sügisel rajasin lapsepõlvekodu metsa 303-meetrise jalutusraja. Järgin endiselt Vaida Põhikooli motot „Vaim virgeks, keha terveks!" Lõpetuseks lisan, et õige õpetajaks olemise tunne tekib klassijuhatajana töötades. Tänan huvitavate mälestuste eest endiseid kolleege, õpilasi ja lapsevanemaid.

Kommentaar: Monika Lukkonen, Vaida Põhikooli klassiõpetaja

Tean ja tunnen Eve Mölsi kogu selle aja, mil olen olnud Vaida kooli õpetaja. Ja neid aastaid on ikka kümneid... Eve tuli 1978. aastal siia kooli pioneerijuhiks, on teinud ka õppealajuhataja ja abiõpetaja tööd. Kõige selle kõrval on ta olnud kogu aeg ka aineõpetaja ja suure enamuse aastaid klassijuhataja. Seega on ta jõudnud nii mõnelegi perele olla pereõpetajaks (lapsed + nende vanemad). Kõik need aastad olen Evet tundnud optimistliku, abivalmi, konkreetse ja seltskondlikuna. Ta oli ikka olemas, nii nõu kui jõuga, nii heas kui ka halvas. Evele meeldib lugeda, teha näputööd (eriti linikuid kududa), käia seenemetsas. Ega ta nüüdki saa käed rüppe istuma jääda. Lapselaps, sünnikodu, hobid – kõik vajavad aega ja pühendumist. Loodan väga, et tee meie koolimajja tema jaoks ei rohtu...

Kommentaar: Eve Lumi, Vaida Põhikooli kunstiõpetaja

Eve Möls oli minu ja ka minu poja klassijuhataja. Ta oli õpetajana väga aktiivne – koos õpilastega käidi matkamas, meisterdati looduslikest materjalidest kunstiteoseid, käidi teatrietendusi vaatamas jpm. Eve oli hinnatud nii õpilaste, lastevanemate kui ka kooli juhtkonna poolt. Ta oli kõigi vastu väga, väga hea. Eve oli üks õpetajatest, kes hoidis korras kooli muuseumi ja tutvustas õpilastele seal asuvaid eksponaate. Lisaks oli Eve koolis väga hea jutuvestja. Tal on pika Vaida koolis töötamise aja jooksul nii mõndagi põnevat juhtunud ja oli alati nõus meile neid lugusid rääkima. Soovin Evele jätkuvat käsitöölembust, seiklusrikkaid maadeavastusi ja kindlasti rohket sügisest seenesaaki!

Fotol: Eve Möls