Vaatamata eriolukorrale on siiski asju ja hetki elus, mis meie praeguses kultuuriruumis on muutumatud. Igal aastal saabub detsember ning sellega koos ka advendiaeg, mil kristlik maailm tähistab Kristuse tulemise aega ja neile on selged selle perioodiga kaasnevad rituaalid. Mittekristlased on sellele pimedale ja tähenduslikule perioodile andnud oma tähenduse valguse ja pimeduse vaheldumisel.
Sel aastal tähistati Järveküla lasteaias Valgusepidu, mil lõkkest süüdatud tulesäraga viidi kodudesse jõuluootus, mida saatis heade soovide regivärsiline loits kõikidelt kohalolijatelt“
„Väike küünal sära, sära kaugele.
Hinges rõõm ja rahu, kõik see meisse mahub,“ soovid saadeti kõikidesse kodudesse.
Luuletaja Kristiina Ehin on selle perioodi kohta öelnud midagi sellist, et talle meeldib pimedale ajal küünlade valgus ja leegi võbelemise varjud. See on periood, mil nautida rahu, küünlavalgust ja nokitsevaid tegevusi koos sõnamängude ja omaloominguga pere seltsis. Ja sõnadel on jõud ja vägi, on elu osa, mil saame parimal moel anda edasi oma soove, tunnete tugevust ja näidata oma heasoovlikkust ning väljendada tänutunnet. Jõulude aeg on armastuse ja rõõmude aeg, Kristiina on selle kohta öelnud nii:
Näe täiskuuräätsadega orupõhja tallab
Seltsiks talvepäikse kustuv lühter
Kuid meie ärme pudeneme alla
Üks õhus hoidku teist ja teine ühte (Ehin, 2018)
Kaugel nõukaajal oodati seda sama aega detsembris hoopis teisel põhjusel – sel ajal algas kibe töö väikestel salapärastel mehikestel, Päkapikkudel. See oli ülim aeg, mida oodati juba tegelikult suvel, sest nende tegevusega kaasnev ootus ja ootamatus kuuluvad inimese loomuomase nautleva ja imetleva olemise juurde.
Nüüd päkapikk asub teele,
et kuulda mida sina tead.
Päkapikk ei pea nimekirja
neist, kes teinud on mõned vead.
See Advendiaeg on seotud jõuluootuse ja imedega ja aja maha võtmise ning mõnusate tegevustega, mis suunavad meid rahulikkusele ja tähelepanelikkusele üksteise suhtes.
Teile, imelist jõuluaega, soovib Järveküla lasteaed!