Taaramäe sügispeol lendas Toonekurg lõunasse ja poetas meile noka vahelt kohvri tühjade purkidega. See oli vihje ilusale suvele ja sellele järgnenud saagirikkale sügisele. Teadagi, Taaramäe lasteaed ja tema inimesed, on ju vana talu järeltulijad, usinad iga töö peale – mis muud, kui hoidiseid valmistama. Kadrilaada tarvis.
Laada jaoks oli igal taaramäelasel ideid varuks. Joonistasime suure majakaardi ja igaüks tegi sinna oma sõrmejälje (loe idee). Pakuti välja meisterdamistoad, kohvik, moosikelder, osavusnurk, õnneloos, ilusalong, kasutatud lasteriiete müük, disko- ja teadustuba. Plaanisime külla kutsuda meie hea sõbra – tantsutreener Eve Aunveri ja tema võistlustantsupaarid tantsuklubist Royal. Targu ja teadlikult jätsime suure kunstiklassi hoolekogu meeste töötoaks, lastele on meeste eeskuju alati head mõju avaldanud (Tõnis, Indrek ja Mario). Et veelgi mõjukam oleks, tuli kohale ka Kaitseliit (perekond Võsu).
Ettevalmistuste käigus hargnes veelgi ideid, mida jagati. Tore oli kogeda, et personal soovis osa võtta. Täpsemalt – mitte võtta, vaid anda! Läbi andmise saab tavaliselt topelt tagasi ja see vanarahva ütlus pidas paika.
Ühel novembriõhtul olin kutsutud salapärasel põhjusel kolleegile külla. Tegemist oli meie õpetajate moosikeetmise projektiga, kus mina sain väga vastutusrikka ülesande – degusteerida ja ära arvata, millest need erinevad käsitöömoosid koosnevad. Andsin kõikidele purkidele kvaliteedimärgi. Kes laadal käisid, need teavad!
Laat jõudiski kätte
Põnevust ja tegutsemist jätkus igasse lasteaia tuppa. Eriti ilusad tüdrukud jagasid peredele nii orienteerumiskaarte kui häid soovitusi, kuhu võiks suunduda. Igas toas toimetati – kes ei tahaks koos õpetajatega või emme-issiga ise meisterdada helkurit, vurri, jõulu- või kaelaehet, abiks meie toredad praktikandid Tallinna Ülikoolist. Pered ja meie enda personal olid kohvikusse valmistanud head-paremat, kohvikuperenaised teenindasid sõbralikult ja vilunult. Üks hea haldjas hoolitses selle eest, et kohvikus ja moosikeldris oleksid oma Taaramäe aia õunad. Konsumi poe pitsakohvik pani oma õla alla. Moosikeldri ja lasteriiete müüjad andsid endast parima. Õnneloos, näomaaling ja õhupall tegid loomulikult iga lapse rõõmsaks. Tantsiti Tiigriga ja vaadati professionaalide võistlustantsu. Osavustoa instruktorid jõudsid juhendamise kõrvalt isegi statistikat teha. Fotograafil oli tegemist, et seda kõike jäädvustada. Laat õnnestus!
Teadustoas oodati vutitibude koorumist. Tahan südamest tänada Karl-Sanderit ja Helenit, kes eelmisel päeval sellest harilikust puhkeruumist imelise muinasjutumaa kujundasid. Uksel öeldi: „Vau!“ Heinte vahel kastides krabistasid vutikukk, vutikana ja 3-nädalased varblasemõõtu vutitibud. Munad olid inkubaatoris paigal nagu pisikesed täpilised kivid. Lapsed nautisid seda teadustuba, sellisena, nagu see oli. Mina olin optimistlik ainult pealtnäha. Sisimas oli tibulootus kadunud – üks päev oli koorumistähtajast juba üle läinud.
Tibud hakkasid kooruma
Mis tegelikult juhtus? Kellegi tark käsi/silm/vägi hoidis tibukesi sellel päeval munades vagusi. Miks? Sellepärast, et nad saaksid täies tähelepanus järgmise päeva hommikul kooruma hakata. Neljapäeval, hommikust õhtuni – laste ja kogu personali silme all.
Reede hommikul, kui teater Nipitiri etenduse jaoks võimlasse pinke paigutasin, kuulsin ukse vahelt ühte isa teisele ütlemas: „Läheks suusatama ja vaataks jõuluvana üle. Peredega. Teeks midagi toredat!“ (vabandust, ma polnud seni selle isa häältki veel kuulnud). Jätkasin pinkide paigutamist, totakas naeratus näol.
Imesid juhtub. Mõnikord me isegi märkame seda. Inimesed on väga head ja võivad isegi meeldima hakata, nagu üks laadaline väljendas oma selle päeva emotsiooni.
Väljavõte ühest Taaramäe õppekasvatustöö päevikust: „Vutimunad juba hommikul natuke liikusid. Lapsed olid väga õnnelikud!“
Väljavõte teisest Taaramäe õppekasvatustöö päevikust: „Kõige ilusam asi, mis täna juhtus – meie vutitibud koorusid! Käisime seda imet lastega kaks korda vaatamas. Ka tuba on väga kenasti kaunistatud, seal on nagu muinasjututaevas, kus imed juhtuvad.“
Väljavõte kolmandastki Taaramäe õppekasvatustöö päevikust: „Vutitibude koorumine oli tõeline looduse ime. Jätkuks vaid rohkem neid imesid, mida jälgida.“
Tahame ju oma lastele ja noortele edasi anda rohkem ehedat, maalähedast, päris kultuuri. Teadagi, praegusel digi- ja nutiajastul istuvad nad ju vaid ninad ekraanis ja juhtmed kõrvas. Konverentsil, millest mul hiljuti õnnestus osa võtta, käidi minu rõõmuks välja hea ennustus või teooria – varsti sotsiaalmeedia (FB, instagram jne) kaob. Noored tüdinevad läbi ekraani elamast ja ütlevad: „See on vanainimeste elustiil, mina tahaks pigem suhelda näost näkku!“
Meie personal
Ma usun, et me ei tööta lasteaias palgapäevade nimel. Siis võiks ju kusagil mujal ja väiksema vastutusega tööl käia. Meie, lasteaednike kätesse on usaldatud midagi enamat, kui lihtsalt töö. Midagi suuremat, kui eesmärgi täitmine.
Ütlen ausalt – mõne õpetaja puhul ma tunnen, et ta paneb mind ennast ebamugavalt tundma. Ma taipan – kui ta midagi teeb, siis kõik tema tugevad kohad on minu nõrgad kohad. Võibolla tunneb ta minu suhtes sama? Need sik-sakid teevadki meid heaks meeskonnaks!
Midagi ei ole juhuslikku
Seda rõõmu, mis Taaramäed täitis, ei saa mõõta. Saaks küll võtta mõõtühikuks südamelöögid või skaalaks õhetavad põsed.
Asjad ei juhtu iseenesest, et näiteks istun autosse ja tulen kohale
- Keegi on vastutustundlikult Su auto rehvid talviste vastu vahetanud
Lasteaias on ilus, puhas ja turvaline
- Keegi on põrandad laste jalajälgedest ja aknaklaasid laste käejälgedest ära pesnud
- Keegi peseb ja triigib voodipesud-käterätid
- Keegi teeb meile igapäevaselt süüa, koorib korraga 200 kartulit, jagab toidu, peseb nõud
- Keegi on südaöösel signalisatsiooni pärast majas käinud
- Keegi on arvutisse lasteaia orienteerumiskaardi joonestanud
- Keegi on pidanud erinevaid läbirääkimisi ja teinud kokkuleppeid, et asjad toimiksid
- Keegi ootab õhtuti aknal oma isa, sest tal on koduigatsus
- Keegi andis Sulle ülihea idee
- Keegi lihtsalt julgustas Sind
- Keegi hoiab oma suurt ja sooja kätt meie peade kohal.