Luule Niinesalu: helendav ekraan teeb aju laisaks

Aasta õpetaja galal õppeasutuse juhi kategoorias nomineeritud Peetri Lasteaed-Põhikooli direktor Luule Niinesalu on tosina tegutsemisaasta jooksul loonud sellest Eestis silmapaistva ja tunnustatud haridusasutuse. Seda tänu tema julgete ideede elluviimisele ja suurepärasele juhtimisele. Nii seisab Rae vallavalitsuse koostatud esildises.

Kaks viimast aastat on olnud aga erakordsed mitte ainult Luulele, vaid tervele maailmale. Sellel, aga ka paljudel teistel teemadel, Rae Sõnumid ühel septembrikuu varahommikul direktoriga tema kabinetis peatus.

On Teil praegu silme ees 12 aasta tagune aeg, kui Peetri Lasteaed-Põhikool oma uksed avas?

Minu esimene tööpäev oli 2009. aasta 1. märts, 1. septembril avasime kooli ja 5. oktoobril lasteaia. Koolimaja oli ette nähtud 430 õpilasele ja lasteaias oli kuus rühma. Elanike juurdekasv oli aga niivõrd kiire, et 2013. aastal valmis juurdeehitus – lasteaed sai juurde 12 rühma ja koolimaja mahutavus kasvas 650 õpilaseni. Reaalsus on aga see, et meil on mitu aastat olnud üle 800 õpilase ning seetõttu paigaldati kooli juurde eelmisel aastal moodulid. Pikkamööda hakkab olukord normaliseeruma, sest viimased kolm aastat oleme 1. klassides avanud kolm paralleeli. Tuleval kevadel lõpetab viis üheksandat klassi, asemele võtame kolm esimest klassi.

Kas kogu ametis oldud aja jooksul olete saanud kooli ja lasteaeda juhtida just nii, nagu tööle tulles ette kujutasite?

Absoluutselt! Enne Peetrisse tulekut töötasin Tallinnas 12 aastat erakoolis ja seal said minu jaoks selgeks põhimõtted, miks lapsevanem on nõus lapse hariduse eest raha, mis ei olnud sugugi väike summa, välja käima. Vanemate jaoks on oluline, et koolikeskkond oleks turvaline, tema last märgatakse ja temast hoolitakse ning olulised on kooli väärtused. Siis sai mulle selgeks, et tegelikult peaks iga kool olema selline ning Peetrisse tulles oligi minu eesmärk teha lihtsalt üks hea kool.

Kuidas on võimalik samaaegselt hoolida, märgata ja anda ka hea haridus?

Lapsed on erinevate võimete, eelduste ja taustaga, kuid nad kõik on meie jaoks olulised. Vaatame last kui indiviidi ning püüame talle pakkuda võimalusi õppimiseks ja arenemiseks. Väga oluline on omavaheline suhtlemine ja sõbralik õhkkond.

Kuidas Te mõõdate, et olete õigel teel?

Esimene positiivne märk on see, kui lapsed ja töötajad tahavad hommikuti kooli ja lasteaeda tulla. Üheks näitajaks on ka see, et kooli lõpetajad jätkavad oma haridusteed. Lisaks oleme teinud regulaarselt lastevanemate ja õpilaste hulgas rahuloluküsitlusi. Viimastel aastatel on küsitlusi läbi viinud haridus- ja teadusministeerium ning meil on võrdlus Eesti keskmisega. Selle põhjal saan väita, et oleme heas seisus.

Teie töö on eriline, sest juhite samaaegselt nii kooli kui ka lasteaeda.

Tegelikult on sarnaseid töövorme veel, Rae vallas ka Lagedil. Erilised oleme aga oma suuruse poolest. Püüan ennast jagada ja kui kõrval on toetav meeskond, siis ei ole see üldse keeruline. Lasteaias ja koolis on kaks õppejuhti, kes igapäevase õppe- ja kasvatustööga tegelevad. Meil töötavad suurepärased õpetajad ja kogu kollektiiv moodustab hea meeskonna. Meil kõigil on üks eesmärk – luua laste arenguks hea õpi- ja kasvukeskkond. Kokku on meil lasteaia ja kooli peale kokku 170 töötajat ning üle tuhande lapse.

Sirvisin Õpetajate Lehte ja Peetri Lasteaed-Põhikooli kodulehte ning sarnaselt paljude teiste Eesti koolidega otsite jätkuvalt ka keset õppeaastat töötjaid.

Olukord on aastatega muutunud. Tore, kui keegi üldse vabale ametikohale kandideerib. Mitte meie ei vali õpetajat, vaid inimene saab otsustada, kuhu tööle läheb. Lasteaias on juba aastaid logopeedi ametikoht täitmata ja koolis on geograafia ning eesti keele õpetaja sellel õppeaastal puudu.

Mida tuleks teha, et õpetajaamet oleks atraktiivsem?

Kiiret muutust vaevalt tuleb, sest riiklikul tasandil on vigu tehtud. Noored lihtsalt ei lähe õpetajaks õppima. Mitmed kohad, kus õpetajaid koolitati, on ka kinni pandud. Oluline on ka palgaküsimus. Olen haridusvaldkonnas töötanud üle 40 aasta ja kogu selle aja jooksul olen kuulnud, kui tähtis on õpetajaamet ja kui suur peaks olema töötasu. Aga tegusid on vähevõitu olnud ning seetõttu ei ole ka konkurssi töökohtadele.

Peaaegu pooled Rae valla koolide õpetajatest on nooremad kui 40 aastat, mis on tugevasti allapoole Eesti keskmist. Murekohaks on aga see, et kvalifikatsiooninõuetele vastab kolm õpetajat neljast.

Peetri Lasteaed-Põhikoolis ei ole kvalifikatsiooninõue täidetud paarikümnel õpetajal, kuid mitmel on koolitee pooleli ja seetõttu ma selles suurt probleemi ei näe.

Igal aastal tõuseb riigieelarve koostamisel päevakorda õpetajate palgaküsimus. Nii ka seekord. Kui suur peaks Teie hinnangul töötasu olema ning mismoodi tuleks palga ja töökoormuse suhet korraldada? Näiteks liikumisõpetajal ei kulu tunnikontrollide ja kontrolltööde ülevaatamisele nii palju aega kui matemaatikaõpetajal.

Igal õpetajal on omad tööülesanded, kohustused ja vastutus. Õpetajate palk peaks loomulikult olema tunduvalt suurem, kuid kvalifikatsiooniga pedagoogide töötasu ei tohiks erineda. Samas tuleks tähelepanu pöörata koormusele, sest võõrkeele õpetaja annab tundi poolele klassile, enamus  õpetajad aga tervele klassile, liikumisõpetaja käib õpilastega spordivõistlustel jne.

Kuidas hindate noorte inimeste õpihimu kujunemist viimaste aastakümnete jooksul?

Õpilasi on erinevaid. Kui rääkida lastest, kelle õpitulemused jätavad soovida, siis üldjuhul on selle põhjused erinevad. Tuleb leida vahendid ja kannatust, et neid järele aidata. Meie jaoks on kõik õpilased tähtsad ja püüame neid igati toetada.

Millest on tingitud HEV-laste osakaalu suurenemine?

Osade laste võimekus on tagasihoidlikum ja neile tuleb teistsugust õppekava pakkuda. Teise suurema grupi moodustavad käitumisraskustega lapsed, kel ei ole püsivust ja kes on ülierutuvad. Õnneks on meie koolis kompetentne tugipersonal, kes erivajadusega õpilastele igakülgselt toeks on.

Aga mis seda põhjustab? Põhjused on kindlasti erinevad, aga arvan, et suur roll on nutiseadmetel. Olen palju lugenud ajuteadlase Jaan Aru artikleid ja olen temaga ühel meelel, et kui laps kasvab üles koos helendava ekraaniga, kus tal ei ole tarvis mõelda ega pingutada, siis see teeb aju laisaks. Kui mina haridusvaldkonnas tööd alustasin, ei olnud nutiseadmeid, kuid kodudesse hakkasid jõudma esimesed arvutid. Sain kohe aru, kes õpilastest on pikalt ekraani taga istunud – nad muutusid mõttelaisaks. Õpilane ei viitsinud ega jaksanud kaasa mõelda ega pingutada. Õppimine vajab süvenemist ja pingutust, et õpitut mõista. Seepärast on Peetri Põhikoolis vahetunnis nutiseadmete kasutamine keelatud. Eeldame, et õpilased viibivad sel ajal palju vabas õhus, puhkavad ja suhtlevad omavahel.

Ma ei kujuta ette, kuidas on võimalik selles osas distsipliini tagada?

Meil on õpilaste ja lastevanematega sõlmitud vastav kokkulepe. Eks aeg-ajalt patustatakse, kuid siis võtame telefoni koolipäeva lõpuni ära. Esimesel korral saab laps selle minu kabinetist kätte ning me kirjutame spetsiaalsesse kaustikusse tema nime taha kuupäeva. Kui õpilane rikub teist korda kokkulepet, siis peab telefonile järele tulema lapsevanem. Vajalikke telefonikõnesid saab vahetunnis ikka teha, kuid igasugune meelelahutuslik tegevus nutiseadmes on keelatud. Meil on kolm pikka vahetundi ja suur osa lastest lähevad õue.

Lisaks nutikeelule on õpilastel kohustus kanda koolivormi. Milliste nippidega olete suutnud seda traditsiooni hoida?

Peab olema järjekindel ja õpilastele tuleb selgitada, milleks koolivorm oluline on. Koolivorm aitab kaasa ühtekuuluvustundele ning ühtne vorm annab signaali, et edevuse asemel saab silma paista aktiivse tegevuse ning hea õppeedukusega. Oleme õpilasi kuulda võtnud ja alates 5. klassist koolivormi muutnud vastavalt nende soovidele.

Rae vallavalitsuse poolt koostatud esildises tõstetakse esile, et üheks teie prioriteediks on olnud see, et hariduse parimad praktikad üle maailma jõuaksid Peetri Lasteaed-Põhikooli. Mida esile tõstaksite?

Omal ajal õppisime palju soomlastelt. Eriti just seda, mis puudutab õpetaja rolli laiemalt. Mina olen alati meeles pidanud ja järginud ka Eesti pedagoogika klassiku Johannes Käisi põhimõtteid, mis on aktuaalsed ka tänasel päeval. Paljuräägitud uuenenud õpikäsitus on puhas Johannes Käisi teema. Lisaks käivad meie õpetajad Erasmuse programmi raames väga palju välismaal kogemusi saamas. Õppetööga seonduvad murekohad on sarnased ka teistes riikides: kuidas õpetada lapsi õppima, kuidas kaasata lapsevanemaid ja koostöö erinevate huvigruppide vahel. Oleme enda tegemisi tutvustanud väga paljudele Eesti kolleegidele ja külalistele välismaalt.

Skandinaavias on pead tõstmas sooneutraalsus, Rootsis tehti eksperimendi korras näiteks sooneutraalne lasteaed. Kas Eesti on samas suunas liikumas?

Aeg-ajalt on nendest teemadest räägitud, kuid mina olen seisukohal, et poisid jäägu poisteks ja tüdrukud tüdrukuteks. Järgime elementaarseid viisakusreegleid ja muuhulgas oleme jäänud kindlaks põhimõttele, et noormehed võtavad koolimajja sisenedes mütsi peast ja söögilauas ei ole mütsiga.

Ma ei saa jätta küsimata ka koroonaviirusega seonduva kohta. Kui palju on Peetri Lasteaed-Põhikoolis olnud käesoleval õppeaastal positiivseid juhtumeid ning kui usinad on õpetajad ja õpilased end vaktsineerima?

Kooli töötajate hulgas on seis päris hea, lasteaias võiks olla parem. Aga kõik võimalused nii vaktsineerimiseks kui ka testimiseks on loodud. Mina võtan teemat hästi rahulikult ja püüan mitte üle pingutada ning austan inimese vabadust ise otsustada. Isiklikult arvan aga, et oleks suurepärane, kui oleksime kõik vaktsineeritud.

Haridusminister soovitab praegustes tingimustes hoida koolid võimalikult avatuna. Kas koolidel võiks olla rohkem autonoomsust otsustada, mismoodi oma tööd korraldada?

Mina olen ka seda meelt, et koolid tuleb nii palju kui võimalik lahti hoida. Viimase kahe aasta jooksul on õpilased nii paljust ilma jäänud. Mitmed traditsioonilised üritused on ära jäänud, õppetööst ja vahetust suhtlusest ma ei räägigi. Olen täheldanud, et piirangud on avaldanud paljude õpilaste vaimsele tervisele suurt mõju – ärevust ja ebastabiilsust on juurde tulnud.