Projekt „ Mänguasjavaba lasteaed“

Mõni aega tagasi juhtusin lugema Saksamaalt pärinevat lugu, mis rääkis sellest, kuidas üks Saksamaa lasteaed viib juba aastaid läbi projekti „Mänguasjavaba lasteaed“. See lugu kõnetas mind ja jäi kuhugi mõtetesse tiirlema. Veidi enne jõule hakkas lasteaeda saabuma üha enam lapsi, kellel kaasas mänguasjatootjate kataloogid koos laste endi soovinimekirjadega, mida kõike kataloogist vaja.  Sel hetkel tundus mulle väga asjakohane viia mänguasjavaba lasteaia projekt ellu. „Küpsetasin“ seda mõtet pisut oma peas, et leida mänguasjavabadusest kõige sobivam variant just meie rühmale ning leidsin, et jaanuarikuu sobib katsetamiseks kõige paremini.  Saagu jaanuar meie Tammevõsude rühmas mänguasja vaba kuuks!

Mida see tähendas? Rääkisin lastega ja selgitasin neile, kuidas me peale jõuluvaheaega taas lasteaeda tulles paneme üheks kuuks kõik mänguasjad puhkama. Kuid selleks, et me teaksime, mis asjad meil rühmas on, teeme mänguasjade nimekirja (kokku tuli 22 erinevat mänguasjade liiki!). Lapsed olid muidugi vaimustuses mõttest, et saavad endale ise vajalikud tegelusvahendid meisterdada ja mis eriti tore: kodust tohib kõik üleliigse „prügi“ kaasa vedada. Nüüd jäi veel üle teavitada lapsevanemaid minu hullust ideest. Panin oma idee koos selgitustega teele ning jäin ootama. Olin pisut ärev, sest projekti teostamine eeldas lapsevanemate kaasamist, vajasin nende abi materjalide soetamiseks. Minu üllatuseks oli lapsevanemate tagasiside väga positiivne ja kõikvõimalikku kraami saabus meile rühma lausa lademetes. Mõnel hetkel nägi meie rühmaruum välja nagu jäätmete sorteerimiskeskus. Laste ja vanemate poolehoid võidetud, vajalik kraam olemas, mänguasjavabadus alaku! 

Väga palju tegime ühismeisterdusi, mis õpetas koostööd ning planeerimist. Näiteks ehitasime korrusmaja, kus oma päriskodu korrusenumbrile meisterdas iga laps enda „kodu“. Teine suurem ühistöö oli liikluslinnaku ehitamine koos liiklusvahendite ja liiklusmärkidega. Valmisid ka kuninga ja kuninganna troonid muinasjuttude lavastamiseks. Mõne aja möödudes oli näha, kuidas laste fantaasia tööle hakkas, kui nad meie materjalilaos ringi vaatasid. Kui projekti alguses oskasid lapsed WC-paberi tühjale rullile vaid silmi kleepida, siis jaanuari lõpupoole olid lastel valmis linnud, lennukid, printsessid, robotid, laevad juba enne materjalilaost rühma tagasi jõudmist.

Jaanuari lõppedes arutasime lastega, mis lastele meeldis ja millest nad väga puudust tundsid. Suur oli minu imestus, kui selgus, et 16 lapsest 3 ei tundnud puudust mitte millestki ja rühma peale nimetasid lapsed vaid kuus mänguasja, mida nad igatsesid. Need kuus nimetust võtsime mängimiseks rühma tagasi. Ülejäänud nimekirjas olevad mängud jäid veel kappi puhkama ja oma aega ootama. Ühel lapsel oli ka „mure“: „Õpetaja Monica, kas me võiksime kunagi veel teha seda asja, et mänguasju pole?“ See küsimus andis minule vajaliku tagasiside. Kindlasti anname ka edaspidi mänguasjadele puhkust. Millises vormis ja millises ulatuses – võimalusi on lõputult.

Meie projekti eesmärk oli lastes loovuse avastamine ja avamine ning eesmärk täitus suurepäraselt. Mänguasjad, mis on kellegi poolt juba valmis ehitatud, võivad loomingulisust arendada, aga mänguasjade loomine, algusest lõpuni valmis ehitamine, arendab seda kohe kindlasti. Juba millegi ehitamise protsess ise oli laste jaoks nauditav, mõnel juhul isegi rohkem, kui valmisprodukt ise. Kasu sellisest mänguasjavabadusest on mitmekülgne – nende laste probleemide lahendamise võime sai samuti korraliku kasvu. Kuu ajaga paranes märgatavalt ka laste käeline oskus erinevate vahenditega ümber käimisel. Need lapsed, kes muidu väga ei huvitunud meisterdamisest, hakkasid  nüüd selle vastu huvi tundma. Meile tundus, et lastele valmistas kõige rohkem rõõmu see, et iga meisterdus oli erinev ja ka see, et ei pidanud kellegagi võistlema teemal parem/halvem/ilusam. Laste jaoks oli kõige tähtsam, et nad võisid oma meisterdused koju kaasa viia, et emmele-issile oma loomingut näidata ja miks mitte ka seda kodus koos edasi arendada.

Kokkuvõtteks võin öelda, kuigi ise pidime pisut rohkem vaeva nägema ja erinevaid meisterdusi tegema, oli see projekt väga põnev ja õnnestus hästi. Usun, et minu mõte jõudis lasteni ja läbi nende ka lapsevanemateni: ma ei ole õnnelikum ning mul ei ole rohkem sõpru, kui mul on palju asju, olen ise tore mängukaaslane ja hea sõber.

Fotod: Isabel ja Maia on „Väiksed kuninglikud kõrgused“, Art Derek oma meisterdatud robotiga, „Kui ma oleksin robot“