Aukodaniku soovitus – arenduste asemel rohkem loodust

Rae valla aukodanik, elupõline Lagedi elanik Rein Karm on seda meelt, et omavalitsuse niivõrd kiiret elanike arvu kasvu tuleks piirata. Esiteks on vallal keeruline tagada seadusega ette nähtud lasteaia- ja koolikohti ning teiseks tuleks säilitada võimalus nautida loodust. Ühtlasi kutsub Rae valla iseseisvuse taastamisel, kogukonnaelus ja kohalikus poliitikas suurt rolli mänginud Rein Karm inimesi aktiivsemalt kogukonnaelus kaasa lööma.

Olete loomult väga tagasihoidlik inimene. Kui mugavalt end aukodaniku tiitlit vastu võttes tundsite ja kuidas tulite toime kaasneva tähelepanuga?

Kui mulle helistati valla aastapäeva korraldustoimkonnast ja küsiti, kas ma ikka tulen kohale, siis teadsin, milles on asi ja tunnetasin, et minu ühiskondlikku tegevust on nii kõrgelt hinnatud. See võttis jalad nõrgaks ja keha surisema. Kontsertaktusel tundsin ennast juba kindlamalt ja sellele aitas kindlasti kaasa abikaasa tõdemus, et olen tugeva närvikavaga inimene.

Siinkohal tasuks meenutada, kuis kõik see algas. Oli 1989. aasta ilus suve lõpu õhtupoolik, kui minu kodu värava taga hõikas meie grand old man Sven Sagris, et Rein, tule siia, mul on sulle üks jutt. Kutsusin ta hoovi ja istusime pingile. Ta ütles, et lõpetab oma tegevuse külanõukogu saadikuna ja kandideerib Harju rajooni saadikuks. Oma asendajana näeb ta mind. Punnisin algul vastu, kuid kuna Sagris oli väga osav sõnasepp, veenis ta mu ära. Meil mõlemal läks hästi – mind valiti külanõukogu saadikuks ja Sagris maakonna saadikuks. Olen Sagrisele väga tänulik selle erilise kogemuse eest, mis ma olen saanud. Samuti edastan suured tänusõnad väga paljudele kaasteelistele, kellega olen vallas tegutsemise ajal kokku puutunud.

Olete olnud Rae valla taasasutamisjärgse esimese volikogu liige ning töötanud ka vallavalitsuse liikmena. Osalete praegugi volikogu haridus- ja kultuurikomisjoni töös ning seetõttu olete õige inimene võrdlema valla juhtimise eripärasid enne ja nüüd.

Kui alustasime juba valla staatuses, valitses õigusalane vaakum – endised õigusaktid enam ei kehtinud ja uusi veel polnud. Enamasti tegutsesime oma parema äranägemise järgi, mugandades kehtetuid õigusakte vastavaks uuele olukorrale. Kui uued õigusaktid hakkasid riburadapidi tulema, siis puudusid kogemused nende rakendamisel. Aeg-ajalt tuli omi õigusakte „remontida“. Tänastel vallajuhtidel on otsuseid lihtsam vastu võtta, sest õigusruum on paigas ja valla juristid aitavad õigusaktidest õigesti aru saada. Toona kasutas igaüks võimaluse korral oma töökoha juristide abi. Teine eripära on selles, et algusaegadel olime kõik algajad asjaarmastajad. Praeguseks on aga välja kujunenud kindel koolitussüsteem nii erinevate tasandite juhtidele kui ka spetsialistidele.

Elupõlise Lagedi elanikuna olete uurinud ja talletanud piirkonna ajalugu. Kas Lagedi kujunemisloos on kõik faktid teada või ümbritseb mõnda asjaolu veel saladuseloor?

Nagu teame, ei saa Tallinna linn kunagi valmis ja nii pole lõppu ka ajaloo uurimisel. Siin pean tõdema, et aeg töötab meie kahjuks. Väga vähesed teavad, et Lagedil oli aegu tagasi ka oma külanõukogu. Mul oli kokku lepitud Lagedi külanõukogu viimase sekretäriga, et paneme külanõukogu tegemised-toimetamised kirja. Kahjuks lahkus ta meie hulgast enne, kui tema mälestused kirja said. Lugesin hiljuti esimesse klassi astuvatele õpilastele kingitavat koduloolist tööraamatut „RAE VALD – siin ma elan“ ja avastasin mitmeid fakte, mida ma ei teadnud või milles olid mu teadmised puudulikud.

Korraldate ka ajaloolisi ekskursioone. Andke lehelugejatele mõni hea soovitus, kuhu võiks sammud seada?

Tõsi, olen korraldanud ajalooteemalisi ekskursioone nii maastikul kui ka saalis slaidiprogrammide vaatamisega. Need esinemised on piirdunud Lagedi kandi ajalooga. Teisi piirikondi las tutvustavad inimesed, kes neid kante paremini tunnevad – koduloohuvilisi meil jagub. Soovitan kätte võtta Peeter Böckleri koostatud raamatu „Rae valla muistsed mälestised“ – sealt saab vihjeid, kust teadmisi ja elamusi saada.

Kaks soovitust siiski. Kes pole veel käinud Lagedil Külma pargis asuvas Eesti Vabadusvõitluse Muuseumis, sel tasub sinna minna. Unikaalne ekspositsioon ja lisaks muuseumi peremehe Johannes Tõrsi Saaremaa huumor. Võiks ära käia ka Pajupeal asuvas piimafarmis. See on kõik, mis on alles jäänud endisest suurest sovhoosist, mis hõlmas enda alla suurema osa Rae valla territooriumist. Piimafarmi omanik ja värske Rae valla aukodanik Endel Albin on Pajupeale rajanud tehnika viimase sõna järgi piimafarmi. Vägev värk!

Raamatuusku inimesena hoiate feisbuukide ja instagrammidega soliidset distantsi. Kas ei ole tekkinud kiusatust ahvatlusele järele anda?

Mulle endiselt meeldib kätte võtta ajaleht, ajakiri või raamat, istuda tugitooli või diivanile, tõmmata ennast mõnusalt kerra ja lugeda. Arvuti taga saab niigi piisavalt istuda. Selline erinevates asendites info hankimine on ka tervisele kasulik.

Olete aktiivselt seotud kodukandiliikumise- ja ratsaspordiklubiga Lagedi Kanged Kargajad. Millega täpsemalt tegelete?

Lagedi Kanged Kargajad moodustasime 2002. aastal eesmärgiga uuesti käivitada vahepeal soikunud kogukonna ühistegevus. Korraldasime nii kultuuri- kui ka spordiüritusi, millest  ilmusid ülevaated ka Rae Sõnumites. Aegamööda liitus klubiga uusi kaasalööjaid, sh ka nooremaid. 2013. aastal moodustasid nooremad aktivistid Lagedi Alevikuseltsi, mis on tänaseks kujunenud peamiseks piirkonna ürituste korraldajaks. Kodukandiklubi pärusmaaks on jäänud ratsavõistluste korraldamine. Osa kodukandiklubi liikmeid lööb kaasa ka alevikuseltsi tegemistes. Kokkuvõtteks – ürituste korraldamisel on toimunud põlvkondade vahetus, mis on täiesti normaalne protsess.

Lööte kogukonnaelus aktiivselt kaasa, kuid kui lihtne on kaasata uusi Lagedi elanikke, kes käivad valdavalt Tallinnas tööl ja tulevad koju peamiselt vaid magama?

Sellel küsimusel on kaks vastust. On elanikke, keda ei huvita kogukonnaelus kaasalöömine. Hea, kui vigisetakse kusagil sotsiaalmeedias, et vald ei tee seda või ei saa selle või teisega hakkama. Ja on elanikke, kes ise otsivad kogukonna aktiiviga kontakti ja pärivad, kuidas nad saaksid kaasa lüüa. Näiteks möödunud aastal tuli Eesti Vabariigi aastapäeva piduliku lipuheiskamise üritusel minu juurde üks proua ja tundis huvi Lagedi ajaloo vastu. Nii pidasimegi vabas õhus maha mini ajalooseminari. Või teine näide – kui möödunud kevadel külaplatsi korrastasime, olid kohal mitmed uued Lagedi elanikud.

Mis eristab Lagedit ülejäänud Rae valla piirkondadest?

Raudtee ja Pirita jõgi, mis jagavad Lagedi kolmeks asumiks. See raskendab aleviku inimeste omavahelist suhtlemist, ka lasteaia- ja koolitee on pikem jne.

Mis nõu annaksite vallajuhtidele – kas Rae vald peaks praeguses tempos kasvama ja muutuma järjest rohkem linnaliseks keskkonnaks või tuleks säilitada maalähedasem nägu?

Valla arengut peaks võimaluste piires piirama. Elanike arvu kasv tuleb peamiselt noorte perede arvelt, see aga tekitab lasteaia- ja koolikohtade vajaduse kasvu. Nii kulubki valla investeeringutest lõviosa lasteasutuste rajamiseks, sest seadus paneb vallale lasteaia- ja koolikohtade kindlustamise kohustuse. Mingil ajahetkel võivad osa neist lasteaedadest-koolidest paratamatult tühjaks jääda, sest lapsed kasvavad ja noori peresid ei pruugi enam nii palju juurde tulla. Mis me tühjade hoonetega siis peale hakkame? Kuigi uuselamuasumites on põhimõtteliselt linnaline keskkond, peaks nende asukatel olema võimalus istuda jalgratastele ja sõita perega mõni kilomeeter, et kuulata linnulaulu, nautida loodust ja lasta lastel end „hingetuks“ joosta. Tean, et arendajate soovide piiramine on raske, aga peaksime vähemalt üritama.