Elvira Luur oli tõeline kogukonna hing ja eestvedaja

26. oktoobril on sünniaastapäev pikaaegsel Jüri Lasteaia ja hilisemal kultuurimaja juhatajal, Rae valla aukodanikul Elvira Luuril. Tema panus suur valla haridus- ja kultuuriellu ning loomupärane oskus inimesi juhendada, toetada, olla eestvedaja tegid temast Rae vallas armastatud ja austatud inimese. Järgnevalt meenutame Elvira elukäiku ja olulisemaid tegemisi.

Elvira sündis 26. oktoobril 1938  ja lahkus meie hulgast  5. detsembril 2023. Tema lapsepõlv ja noorusaeg polnud kergete killast: vanemate kaotus sõjaajal ja küüditamine Siberisse. Teda jäi kasvatama tädi, kellega koos õnnestus Eestisse tagasi pääseda, Jürisse elama jääda ning põlis-jürikaks kujuneda. 

Koolis käis Elvira Lehmjal, seejärel õppis lasteaiaõpetajaks Rakveres. Aastakümneid töötas ta Jüris lasteaia juhatajana, seejärel kohalikus Sommerlingi sovhoosis ametiühingu juhina ja kui Jüris valmis uus kultuurimaja, sai just temast juhataja. Elvira lihtsalt oli loodud juhiks. Tal olid kõik need juhioskused raske lapsepõlve ja loomupärase tarkusega omandatud, mida nüüdsel ajal kalli raha eest õpetatakse. Elvira oskas kuulata inimesi, neid mõista, vajadusel juhendada, julgustada ning olla koostöövalmis. Keegi ei mäleta teda kunagi virisemas, vaid ikka lahendusi otsimas ja neid ellu viimas. Kõige selle kõrval jõudis ta hoolitseda oma suure pere eest, õpetada ja ise õppida.

Võib kindlalt väita, et neil aegadel ei juhtunud Jüri kultuurielus suurt midagi, mille edu otseselt või kaudselt poleks olnud seotud Elviraga. Üritusi ja tegevusi, mida ta juhatas või kus aktiivselt osales, oli ilmatu hulk, siinkohal meenutame neist vaid mõningaid.

Tänavu toimus juba 29. Jüri Klunker, kus esines ligi 1000 tantsijat, lauljat ning pillimängijat. Elvira oli palju aastaid, alates klunkerite algusaegades üks selle olulistest eestvedajatest.

Ta oli Jüri segakoori kauaaegne eestseisja ja laulja.

1987. a asutatud ansamblit Lustilised pidas Elvira lausa oma teiseks perekonnaks. Lustilistel oli suur sõprade ring, nad olid tuntud-teatud-kutsutud paljudesse kultuurimajadesse üle Eesti.

Omaette peatüki võiks kirjutada 150-st Lustiliste esinemisest Seli represseeritute ja küüditatute tervisekeskuses. Elvira korraldas, laulis, tantsis, esines vahepaladega, organiseeris mänge. Pealtnägijad meenutavad, et mehed, kes lonkasid saali kepi najal lõid hiljem tantsupõrandal tantsu.

35 aastat tagasi hakkas Jüris koos käima seenioride klubi, mis sai nimeks Memme-Taadi klubi. Klubi tegutseb edukalt siiani ja pakub igakuist seltskondlikku tegevust vanemaealistele. Elvira oli palju aastaid klubi president.

Kultuurikeskuses oli ta piltlikult öeldes nii helilooja, dirigent kui orkester. Juhatajana ei tegelenud ta pelgalt logistika või ürituste korraldamisega, vaid oli ise tõsine sisulooja. Siin sai rakenduse Elvira kirjutamise, luuletamise ning esinemise anne. Ta vormis palju lühijutte näidenditeks ja lavastas need. Näitemängud olid edukad, mõnda etendati veel hiljaaegu. Kultuurimaja ürituste ja pidude jaoks lõi ta vaimukaid vahetekste ja kandis need ise väga humoorikalt ette.  Muuseas, ka oma lastelastele kirjutas ta näidendeid ja pani nad näitlema. Ta on kirjutanud palju luuletusi, kuid avaldanud neid pole.

Lõpetada võiks laulusõnadega, et temast rääkida võib veel mõndagi head, aga kahjuks leheruum jääb siinjuures kitsaks. Elvira Luur on oma kaasteelistele meelde jäänud kui tark, julge, lojaalne ja väga šarmantne daam.

Aastaajad

Autor Elvira Luur

Ma armastan kevadet, kui sinilill tärkab.

Kuldnoka vidina peale hommikul ärkan.

On ojavee kohin ja kaskede sosin kevade alguse kuulutand.

Ma armastan suve, kui õisi täis aasad

ja rännukihk kutsub meid endaga kaasa.

Kord vihmavoog väike, siis taas paistab päike,

ning maa on täis soojust ja valgust.

Ma armastan sügist, kui kolletab vili

ning puud saavad purpursed ehted.

Kui hommikul vara jääkirme vee katab,

õhk külmast on puhas ja karge.

Ma armastan talve, kui kõrged on hanged.

kuu sädelus härmatand kuuskedel langeb.

Kui tihane tasa su aknale täksib

ja  näpistab külm su punaseid palgeid.

Kui vaene oleks elu kodurajata

ja Põhjamaa nelja aastaajata.

2000. a.

Foto: erakogu