Mari-Ann Remmel naljatab, et see, kui mitu sõna suudad minuti jooksul välja öelda, sõltub ka sellest, kust sa pärit oled. Et kui tahate jutukat inimest kolleegiks, eelistage eestlast lõunast, aga kui vaja töökat vaikset tegijat, otsustage põhjaeestlase kasuks. Põhjaeestlastele on rohkem omane pikatoimelisus ja kinnisus, seevastu nende lõunanaabreid peetakse käbedateks, jutukateks ja kavalateks.
Millised on põhilisemad erinevused põhjaeestlase ja lõunaeestlase vahel ning kas lääne-eestlane kuulub rohkem põhja- või lõunaeestlase hulka?
Mari-Ann Remmel: Ainuüksi päritolupiirkond ei tähenda veel püsivat pitserit, eriti kui inimene on liikuv või mujale kolinud. Põliselanike puhul on siiski võimalik veel praeguseski Eestis teatud omadusi märgata, kuid samas on ühe kandi elanikkond ka kindlasti väga mitmekülgne - pole ju nii, et kusagilt võrsuvad ainult säravad isiksused ja teisalt vaid nohikud. Omapära väljendub pigem hoiakutes, selles, mida hinnatakse ja mida taunitakse. Päris palju väärtushinnanguid on kujunenud traditsioonilistest elatusaladest tingituna ning selle taustal koduse kasvatuse käigus edasi antud. Kui inimene jääbki oma isakoju, ei teki tal küsimust, et kas on ka mingeid muid viise elu näha. Olen mitmel pool Eesti külades ringi liikunud ning kohalikelt elanikelt pärimust kogudes näinud, kuidas elatakse ja mõeldakse eri paigus. Üks asi on üldine ametlik meedia, mille mõju on kõikjal ja mis rahvast ka ühendab, samas on väga selge, et tegelik elu, inimeste mõtted ja argipäev meedias enamasti ei kajastu. Meedias kasutatakse ju stereotüüpe kogu rahva kohta, eestlane on selline ja selline: töö-usku, jonnakas, kade, uskmatu, kinnine, morninäoline ja mis kõik veel. Tegelikult ei ole ju sageli samas pereski inimesed sarnased. Ühe pere geneetilises pagasis võib olla rohkem musikaalsust, teises ravijavõimeid, kolmandas käsitöö- või kunstiannet.
Iseloomulikku kohalikku fooni loob ilmselt asjaolu, et mitmendat põlve kohalikud inimesed on enamasti kasvõi kusagilt kaugelt omavahel sugulased. Näiteks Jüris, aga ka mujal, ulatuvad sugulasvõrgustike harud abielude kaudu risti-põiki üle kogu kihelkonna ning see rahvas on kujundanud piirkonna kultuurilise omapära.
Oma identiteet säilis seejuures igal vanal vallal. See, et oldi sugulased, tähendas ka tihedamat läbikäimist, infovahetust, lugude rääkimist, olnu meenutamist. Tänapäeval on asjad natuke teisiti, sugulasvõrgustik ei ole enam kõige olulisem suhtlemisring.
Oma kogemuse põhjal tundub mulle, et Põhja-Eestis näib olevat inimeste privaatsfäär kinnisem, nt bussipeatuses või bussis kõrvuti istudes (parema meelega ei istutagi võõra kõrvale) ei hakka võõrad inimesed asja eest, teist taga, omavahel juttu ajama. Ei ole sellist jutuvestmise traditsiooni või jutumõnu nautimist nagu näiteks see on tänini säilinud Saaremaal ja Muhumaal, või ka Setomaal.
Niisama jutustamist teinekord isegi halvustatakse kui ajaraiskamist - võiks ju hoopis tööd teha selle asemel. See ei tähenda, et Harjumaal häid kõnemehi ei leiduks.
Lõunaeestlane on lobisemishimulisem, temperamentsem. Rahvaluulearhiiviski võib täheldada, et Lääne-Eesti jutud on lühemad, asjalikumad, Kagu-Eesti omad pikemad ja detailsemad. Õigeusklike setode puhul lisandub veel lustakas pühapidamise oskus. Setode, ja muidugi venelastega võrreldes on keskmine eestlane kindlasti hulga jahedama loomuga. Seda mitte südame, vaid eelkõige välise oleku poolest.
Tal on raske teist inimest kiita, kallistada, üldse puudutada. Kui olin haiglas, kogesin seal patsiendina just seda idapoolse päritoluga meditsiiniõdede loomupärast ja vahetut soojust.
Lääne-eestlastel on põhjaeestlastega paljugi ühist, samas võiks saarte elanikke kõrvutada pigem lõunaeestlastega, kuigi juba keeles avalduv omapära on igal hõimul. Tänavused käigud Saaremaale on pannud vaimustuma saarlaste jutuvestmisoskusest, kujundlikust keelest ning mahlakast huumorist.
Ääremaadel näib inimene teisest inimesest ja suhtlemisest justkui suuremat rõõmu tundvat, ning seda mitte üksnes Eesti, vaid näiteks ka kihelkonna/valla piires. Ei ole tarvidust niivõrd kaitsta oma positsioone ega püüda jätta iga hinna eest asjalikku muljet.
Tänapäeval on muidugi üldistusi teha natuke riskantne, sest viimastel aegadel on maailm palju avatumaks muutunud, reisitakse ja kolitakse rohkem ning Eestissegi jõuavad mõjutused mujalt, sh arvamused, milline peaks üks õige või „normaalne" inimene olema.
Paljud traditsioonilised elutõed on pea peale pööratud ning maailm tuleb aina kiirema interneti näol koju kätte. Noorte jaoks ei ole Eesti enam see mis minu põlvkonna jaoks. Osa maainimestest elab küll nii nagu ennegi, oma kapsamaa ja kanadega, kuid õhtuid täidavad seebikad. Külaelu on sotsiaalses mõttes hoopis teine kui veel pool sajandit tagasi. Nagu ütles üks Saaremaa mees: seda sa tead, et Saksamaal on üleujutus, aga mis su naaber teeb või mõtleb, sellest pole aimugi.
Kui palju on tänasel eestlasel ühist kunagise maarahvaga?
Mari-Ann Remmel: Oleme ühtse kirjakeele ja rahvustunnetusega eestlased olnud ikkagi väga lühikest aega. Eestlus praeguses mõttes tekkis teatavasti 19. sajandi ärkamisajal ja elas läbi taassünnid praeguse ja eelmise Eesti Vabariigi loomisel. Hoopis kauem on siin elanud maarahvas, kes ennast ise ja keda ka naabrid maakonna nime järgi kutsusid.
Üks põline Vaida mees arvas, et esivanemad küll ei oskaks enam koju tulla, sedavõrd on kodukant muutunud. Kas oskaksime lugu pidada oma esivanemast, kui temaga reaalselt kohtuksime? Kas meil oleks omavahel millestki rääkida? Kardan, et tänapäeva võrukesel ja põhjaeestlasel on rohkem ühist kui praegustel inimestel sajanditetaguste esivanematega.
Kuid küllap mingi ühisosa ikka on. Keel on sarnane ja kuna keel on seotud mõtlemisega, siis võib-olla kohati teadvustamatult mõtleme ja käitume oma esiisade sarnaselt. Mõnedki väljendid võivad olla väga vanad, rääkimata sõnadest.
Praegugi öeldakse, et eestlased olevat töökad - nad lausa orjavad, teevad ületunde, ei oska puhata. Seda mainib oma kirjutises rohkem kui sajand tagasi (1909) ka rahvaluulekoguja ja -uurija, pastor M. J. Eisen. Ta toob iseloomulike joontena esile ka jonnakuse, alalhoidlikkuse, kättemaksuhimu ja kurvameelsuse, kujundliku kõneviisi, samuti nalja- ja pilkehimu.
Olen tähele pannud, et paljudel eestlastel on mingi suhtlemishirm või „igaks juhuks" distantsi hoidmine - mine tea, mis lähenemine kaasa toob. Eriti kui teine on veel kuidagi ebatavaline, nt võõramaalane või joodik või muud „ohumärki" kandev. Sellega on seletatav ka hiljutine juhtum, kus Arukülas lebas haige mees mitu päeva meelemärkusetult maas. Samas võib see olla ka nn suure asula fenomen, kus üksteist küll nägupidi teatakse, aga piisavalt hästi ei tunta. Hirm probleemse ja segaste tagajärgedega olukorra ees ja võimalusel selle vältimine, mitte sekkumine, võib näida ka hoolimatusena.
Omanikutunne on eestlases väga tugev ning hästi arenenud. Oma varast ei loobuta naljalt, ollakse valmis selle nimel nii otseses kui kaudses tähenduses kaklema. On muidugi ka väga allasurutud ja enesekindluseta inimesi, kes elavad vaesuse piiril, samas aga on ettevõtlikum kontingent parajalt kangekaelne ja sihikindel. Sellised jäärapäised on paljud tänapäeva eestlased ja küllap see on iseloomustanud ka meie rahva esivanemaid. Arvestades seda, mida eesti rahvas on pidanud läbi tegema, kui mitu korda ajaloos on olukord olnud rohkem kui keeruline, on jonn, sitkus ja oskus ikka kuidagimoodi välja vingerdada aidanud edasi kesta.
Kaasaegselt kõlab, kui Eisen heidab eestlastele ette vähest üksmeelt, kadedust ning valmidust nii rahvust kui emakeelt maha jätta ja suurema rahva liikmeks saada. Jah, olgu see siis saksa, vene või inglise keel, mis eestlastele kasulikum kõnelda on tundunud. Kohanemine on muidugi ellujäämiseks vajalik, kuid võimu ees paindumine, püüdlik eeskirjade järgimine ning igasuguste trendidega kaasaminek on kohati nagu liiga kerge tulema. Teisalt jällegi need, kes on võimu ja rikkuse saavutanud, enam nii (seadus)kuulekad ei ole. Üheltpoolt on palju niisugust suhtumist, et "mis nüüd mina, minust ei sõltu ju midagi", teisalt jällegi mingit hoolimatust ja materiaalse kasu tagaajamist omajagu. Selline kavalus ja kahepalgelisus lööb vahel välja.
Kindlasti on esivanematega sarnane ka tarvidus tagavarasid koguda. Moodne eluvaade sunnib kõike tarbetut ära viskama, „vana" eestlane aga hoiab alles nii tühjad moosipurgid kui roostetanud mutrivõtmed ning nõelub villasokke niikaua kui võimalik. Talupojatarkus on ikka veel au sees. Ning vast on põliselt loomuomane ka pikem hoovõtuaeg - algul ei saa vedama, pärast pidama.
Ettevaatlikkus on eestlasele olnud kogu aeg üldomane. Võib-olla lähedaste ringis ollakse rohkem avatud, aga võõraid umbusaldatakse. Igaksjuhuks ei näidata oma tundeid kohe välja. Hirme on palju. Temperament ja reageerimiskiirus on ka aeglasem kui nt idanaabreil. Sellest siis need mornid näod...
Maapiirkondades järjepidevalt elavatel inimestel on vast tugevam side oma esivanematega, seda just tänu kohalikule koduruumile, mis on jäänud samaks. Eestis on veel selliseid kohti, kus on sama suguvõsa elanud 12 põlve järjest. Tahaks uskuda, et tänases maa-eestlases on säilinud austav suhtumine loodusesse. Sa ikkagi hoolid sellest, mis on või kasvab su ümber. Ei lähe ilmaasjata oksa murdma. Paljudel inimestel on tähtis puu või muu koht, kus nad käivad meelerahu hankimas. Seda ei kuulutata avalikult, ei uhkeldata sellega, aga kaude tuleb välja. Paljud linnaeestlased omavad samuti mingit pidepunkti maaga, ei piirduta ainult korterieluga, vaid kusagil on olemas ka tükike maad. Ka meie metsased surnuaiad markeerivad sidet eelkäijatega ja nende uskumustega. Juurte teema läheb paljudele korda.
Meil on siin Eestis siiski praegu veel päris palju ehedat ja väärtuslikku alles, nii inimestes kui maastikul. On oluline, et me ise seda märgata ja hoida oskame.
Signe Heiberg
Rae Sõnumite toimetaja
artikkel 2013. aasta septembrist