Kui palju on tänapäeva eestlases maausulist: testi end, kas oled maausuline?

Rae Sõnumite kogukonnaelu rubriigis ilmuvad aeg-ajalt üldhuvilood, mida avaldavad ka teised väljaanded. Delfi portaalis ilmus artikkel " Kui palju on tänapäeva eestlases maausulist: testi end, kas oled maausuline?" Artikkel jõudis ka Soome kultuuriruumi, sest sai Taivaannaula eestvedamisel tõlgitud soome keelde.

Maausuliste pealik Ahto Kaasik, kes küll ametlikult kannab tiitlit Maavalla koja juhatuse vanem meenutab päeva, mil tema paljunäinud silmad avanesid. Ta istus oma kodutalu köögis, vaatas aknast välja kartulipõldu ja vestles emaga, kes mitte sugugi ei tahtnud välja öelda sõna kartulimardikas. Ühel hetkel, kui ta kardetud sõna ümberseletamisega tegelevat ema kuulas, mõistis ta miks ema põikles kõrvale selle sõna välja ütlemisest. Meie esivanemad ei tihanud välja öelda soovimatuid nimesid, uskudes, et kus hundist räägid, seal hunt kohal. Uskumus, et olendite vahel on nähtamatu side, saab alguse muinasajast ning elab oma elu edasi ka tänases päevas. Tänapäeval räägitakse lihtsalt telepaatiast ja ollakse ettevaatlik „ärasõnamisega". Mida endast kujutab maausk ja kui palju me oleme maausulised, sellest ja paljust muust räägime Ahto Kaasikuga.

Milline aasta, kuu ja kuupäev on täna maausuliste järgi täna?

Südakuu 22. päev on täna ja aasta on 10226 (intervjuu toimus 22.jaanuaril). Paljud maausulised seda teavad ja ka kasutavad, kuid see ei ole seotud usundiga ega kindlate tõekspidamisega, vaid tegemist on geoloogilise ajaarvamisega. Teatavasti 10 226 aastat tagasi murdis end toonane Balti jääpaisjärv Rootsi aladelt välja ookeani. Enne kattis see veepind  suuremat osa Eestit. Geoloogid on setete järgi kokku lugenud, et nii palju aastaid tagasi see juhtus ja umbes sama kaua on siin elanud inimesed. Võib-olla veidi rohkem, võib-olla veidi vähem, kuid see ei ole oluline, ligikaudne suurusjärk on tähtis. 

Milline inimene on tänapäeva maausuline. Millist elu ta elab?

See ei erine väga palju Eesti ühiskonnast laiemalt. Maausuliste hulgas on väga palju erinevaid inimesi, väga erinevas vanuses, väga kirju on see pilt. Ei saa öelda, et maausk on teatud tüüpi inimesele oluline, see on täiesti tavalisele eesti inimesele oluline, kes on määratlenud end maausulisena. See, mis neid seob on see, et nad peavad esivanemate pärandit oluliseks, järgivad seda võimaluse korral ja soovivad seda edasi anda.

Mida nad siis usuvad?

2010. aastal korraldas Tartu Ülikooli usuteaduskond religiooni teemadel avaliku arvamuse uuringu. Saamaks teada inimeste tegelikke eelistusi, sõnastati  erinevate usundite usutunnistused ilma usundeid nimetamata.  Tervelt 51% vastanuist leidis, et talle on omane maausuline usutunnistus: „pean pyhaks esivanemate põlist pärandit ja loodust ning järgin võimalusel vanu rahvausu kombeid. „ Sama uuring kinnitas ka 1994. aastal Eesti Põllumajandusülikooli uuringus saadud tulemusi, mille kohaselt 65% eestlastest usub, et puul on hing. Enamus inimesi kannab maausulist pärandit, sõltumata sellest, kas ta peab end uskmatuks, kristlaseks, maausuliseks või kellekski teiseks. Usume maausuliste esivanemate kombel hinge olemasolu, raviallikaid, pihlakaoksa väge, armastame sauna ja kiikumist, peame hingedeaega, jõule, munapüha , laseme vastlapäeval ligu, teeme jaanituld ja järgime veel väga paljusid maausulisi uskumusi ja tavasid. Osad meist peavad seda pärandit lihtsalt eriliselt väärtuslikuks ja kutsuvad end maausulisteks.  Ilma mõtestamata kannab enamus eestlasi pärandit edasi. Teine pool on siis see, et kui inimene on ennast teadlikult määratlenud selle pärandi järgijaks - maausuliseks. 

Maausuline võib formaalselt kuuluda mistahes kogudusse ja austada ka võõraid jumalaid, kuid meile on omane, et meie hing ei kuulu mitte ühelegi jumalale. Meie esivanemaid sunniti aastasadu kirikus käima, kuid seda tehti maausulistena. Ka kirikus ohverdati erinevatele jumalatele ning nõiuti.

Kuidas teile tundub, kas maausk on praegu auasi?

Kui me vaatame sisu, siis mis ta tegelikult on? See on pärand, selle edasi kandmine ja see on palju enam väärtustatud kui meie lähiajaloos. Inimesed otsivad oma juuri, nad vajavad neid. Sedakaudu on maausk sisuliselt tõusu teel, aga see sõna ise ja enesemääratlemine sõna maausk kaudu, ma arvan, et see ei ole kindlasti mitte moodne . Mistahesusuga on tegemist, eestlased ei taha end sellega siduda, sest usk eestlase jaoks tähendab üldiselt midagi võõrast, imelikku, võib-olla vägivaldset, see on midagi, millega ei soovita end samastada.

Ma kasvasin üles perekonnas, mis oma uskumustelt ja tavadelt oli maausuline. Olen 1987. aastast üles kirjutanud oma perekonna maausulisi uskumusi ja tavasid. Neid on kogunenud kümneid lehekülgi. Alguses küsisin oma sugulastelt, hiljem panin kirja mida märkasin ja kuulsin. Toon mõned näited, millised tavad võivad kuuluda maausuliste ellu. Toas ei tohi vilistada, õhtul ei tohi leiba ja saia lahti lõigata, leiba või saia ei tohi panna lõigatud poolega akna või ukse poole või selili,. Võõrast inimest ei lasta lauta loomade juurde, eriti kui seal on noorloom, reha ei tohi panna pulkadega ülespoole, sest hakkab vihma sadama. Ma isegi lapsena panin selle reha nimelt pulkadega üles poole, et hakkaks sadama ja pääseks sellest hirmsast heinateost. Ja see töötas (naerab).

Meie ajalukku mahub periood, kui maausku on tõsiselt häbenetud. See oli siis kui maarahvast said eestlased 19 sajandil.

Eestlaseks saamine ei toimunud juhuslikult, seda tingisid mitmed tegurid. Majanduslik ja poliitiline olukord mõjutas, suur osa maarahvast  elas viletsuses, ilma maata ja tuleviku väljavaadeteta. Samal ajal juba paarsada aastat oli külakoolides tambitud pähe, et kohalikud tavad ja uskumused on kui mitte saatanast, siis deemonlikud, rumalad, vaimupimedad ja ükski õige ristiinimene neid ei järgi. Kõrval oli aga majanduslikult võrratult paremal järjel olev  saksakeelne ühiskond, kuhu paljud muserdatud esivanemad tahtisid jõuda, et viletsusest pääseda. Ühel hetkel sai aga ülejooksikuid liiga palju ning baltisaksa ühiskond ei võtnud neid enam vastu.  Sellise rahva jaoks sai väljapääsuks eestikeelset saksa kultuuri viljelev ühiskond. Uue rahva koelõimedesse oli sisse kirjutatud oma juurte häbenemine ning kõige võõramaise austamine. Mingil määral kestab see protsess praegu edasi, see on jõudnud meie riigi-  ja teadusasutustesse teatud hoiakute ja tavade näol ning jätkab põliskultuuri hävitamist. Kuidas teisiti selgitada, et riigiasutused korraldavad või soosivad ikka veel igal aastal mõne pühapaiga laastamist. Samal ajal on ühiskonnas ka neid suundumusi, mis väärtustavad põliskultuuri. Ka üks ja sama inimene võib edendada ja väärtustada rahvariideid ja rahvalaule, aga meie pärandi teisi ilminguid halvustada ja nende vastu sõdida.

Võib-olla  maausu sõna reformimine võib suhtumist maausku muuta?

Me oleme sellele mõelnud ja küllap on ka neid inimesi, kes on end teadlikult määratlenud maausulisteks, kuid see sõna kriibib hinge. Tean, kuidas rahvamuusikute noorem seltskond otsustas, et loobume sellest rahvamuusika sõnast ja võtame kasutusele pärimusmuusika. Rahvamuusika seostus eelmiste põlvkondade muusikalise tõlgendusega, mis nooremaid enam ei kõnetanud. Võeti kasutusele uus sõna pärimusmuusika ja nüüd on see muutunud väga menukaks ja ühiskonnas oluliseks.

Kui lähme vastlaliugu laskma, kas siis väärtustame maausku või kanname edasi rahvausundit?

Mis on rahvausund? Rahvausund tänapäeval koosneb, kristlusest, maausust, horoskoobiusust ja kõik võimalikust esoteerikast. Ufousk sealjuures. See on kogum kõigest, mida üks rahvas parasjagu usub ja järgib. Rahvausund on pidevad muutumises nagu rahvakultuurgi. Keskmise eestlase maailmavaates on omamaise ja põlise maausu kõrval ka piiri tagant lähtuvaid kristlikke, idamaiseid ja esoteerilisi uskumusi. Nii loeb üks keskmine eestlane vastlapäeva hommikul ajalehest päevahoroskoopi, laseb päeval töökaaslastega liugu ja läheb õhtul joogasse või kaubanduskeskusse. Ligu- ehk vastlapäev on aga selles mõttes muidugi väga oluline, et see on üks väheseid maausulisi tavasid, mida tänapäeval kogukondlikult järgitakse.

Liu laskmine on põhja poolses Euroopas samuti olemas.  Ja on ka meie hõimurahvastel kaugel ida pool.  Liugu on lasknud nii kristlikud rahvad kui loodusrahvad eriaegadel ja kohtades.

Mis tähendus vastlaliu laskmisel on olnud teiste põhjarahvaste jaoks, eestlastel on see olnud teatavasti seotud linade pikkusega.

Mitte ainult linade, vaid kogu majapidamise edendamine. Rahvakultuur on väga mitmekesine ja mahukas ja mida aeg edasi, seda kitsamaks muutub valik, mis antakse edasi. Linade pikkuse pärast liugu laskmine on vaid väike osa sellest, mille pärast on vastlaliugu lastud. Kirjeldatud on põhjusena loomadega ja lastega seonduvat. Olen mõnevõrra  uurinud soome ugri kalendrit ja seal, nagu meiligi, on sees majapidamise edendamine ja see on seotud naiseliku väega. Ennekõike oli liulaskmine naiste ülesanne, kuigi see ei olnud kohustus. Naine ehk emand on seotud majapidamises edenemisega.  Et lapsed sünniksid, kasvaksid ja oleksid terved, et vili ja kari kasvaks hästi ja kogu majapidamine toimiks hästi.  Kui naine läheb laskma liugu ja tunneb end hästi, mõjub see kogu majapidamisele edenevalt, puhastavalt, kasvatatavalt.  Edendamise kõrval on olnud liulaskmise juures oluline ka puhastamine. On sõidetud läbi õletule, isegi kui on sõidetud reega lausmaal.

Nii, et inimesed on jõudnud erinevaid teid pidi ühtede ja samade asjadeni?

Keskkond mõjutab meid kõiki vääramatult ja sõltumata sellest kas me seda märkame või teadvustame.

Kas olete mõelnud suurema rahva loodusteaduslikkuse nimel käivitada mõnda liikumist? Esimese Eesti ajal midagi sarnast tehti.

Taarausu liikumine loodi 20.aastate (20.saj) lõpus ja 30. alguses selleks, et Eesti rahvale luua oma kaasaegne religioon. Seda tegid eestlased ise eesti rahva jaoks, lähtudes oma olemasolevatest teadmistest ja väärtushinnangutest. Niimoodi nad lõid monoteistliku jumala -Taara. Mitmele poole erinevatesse Eesti paikadesse asutati usuühinguid, mida nimetati hiiteks ja väga väikse aja jooksul kasvas liikumine ulatuslikuks, kaasates 17 000 inimest. Oma tegevuse kaudu mõjutasid nad ühiskonna suhtumisi ja tähistamisi. Näiteks jüriöö ülestõusu tähistamine pärineb taarausulistelt. Kodukaunistamise liikumises ja nimede eestindamises oli neil oma mõju.

Selle taarausu liikumise eesmärk oli väga hea aga puudulik oli selle asutajate ja juhtide arusaamine oma pärandist. Nad leidsid, et meie usund on hävinud ja sellest on järel vaid ainult riismed ja sealt ei olegi midagi võtta. Ka suur osa neist arvatavatest riismetest olevat mandunud. Ju nad pidasid seda madalaks ja mittekultuurseks.

Taarausuliste liikumine väga pikalt kesta ei jõudnud, mis oli selle põhjus?

See liikumine keelustati koos muude usuorganisatsioonidega, kui Eesti okupeeriti  1940. aastal.  Paljud taarausuliste juhid vahistati või hukati. Saksa okupatsiooni ajal tagakiusamine jätkus, sest ka sakslased nägid selles liikumises enesele ohtu. Kui nõukogude okupatsioon 1944. aastal jätkus, siis taarausuliste organisatsioon oli ainus, mis ei saanud enam taastuda. Nõukogude võim tajus taarausulisi eriti ohtlikuna.

Kui taarausk oleks jäänud kestma ....

Juhul kui liikumine oleks arenenud ning oleks hakanud väärtustama ka esivanemate pärandit, näiteks regilaulu ja tavasid, siis vaieldamatult oleks see olnud väga hea. Eesti riigile oleks olnud see suur võit, iga rahvas, kes austab oma esivanemaid, väärtustab oma kultuuri ja annab edasi, jääb püsima. rahvad, kes unustavad või hülgavad oma esivanemate väärtushinnangud ja kultuuri, saavad paratamatult osaks muudest rahvastest ja hääbuvad .

Mida rohkem inimene või rahvas tunneb ja austab oma juuri, oma esivanemate vaimset pärandit, seda enam peab ta endast lugu. See omakorda on aluseks teiste inimeste ja rahvaste austamiseks. Esivanemate pärandit austavad inimesed on ka tugeva ja jätkusuutliku majandusega riigi aluseks.

Paljud üldised suhtumised jõuavad meile mujalt maailmast. Võib-olla jõuab meieni ka see aruaam, et oma juurte tundmine on midagi väärtuslikku.

Testi end, kas oled maausuline?

Oled veendunud, et usk, tõekspidamised on iga inimese isiklik asi.
Sa kuulud mistahes usuühendusse, kuid ei järgi punktuaalselt selle õpetusi.
Usud, et igal teol on tagajärg ja igaüks vastutab kõigi oma tegude eest ise. Pole olemas jõudu, mis võiks teo-tagajärje ahela tühistada.
Usud kõrgemasse jõusse, kuid mitte ainujumalasse.
Usud, et kõigel on oma vägi. Vägi on näiteks toidul, joogil, laulul, tantsul sõnal jne.
Usud, et kõik siin ilmas on mingil moel omavahel seotud.
Usud, et loodus on hingestatud.
Pead pühaks esivanemate põlist pärandit ja loodust ning järgid võimalusel vanu rahvausu kombeid.

Mida rohkem vastuseid „ jaa", seda rohkem on õigust end pidada maausuliseks. Maausus on põhirõhk maarahva uskumustel ja maailmapildil, mida tõlgendatakse avardunult, lakkamatult voolava ja arenevana.

Signe Heiberg

Rae Sõnumite toimetaja

artikkel 2013. aasta veebruarist