Laasi küün – kultuuripärl Järvekülas

Laasi küün asub Laasi talus Järvekülas. Esmalt küüni ehk tähele ei panegi, kuid tõeline kultuuripärl on väärikalt üle 100 aasta vana. Põlvkondade kaupa edasi pärandatud mälestise ehitusaastas kindlad ei olda, kas oli see 1918 või 1919, kuid seitsmes põlvkond on küünile uue elu sisse puhunud. Kes kevad-suvisel perioodil mööda Vana-Järveküla või Liiva teed jalutab, võib kuulda küünist kostuvat sumedat muusikaheli. Küüni üks perenaistest Kaia Roots avas meile küüni uksed ja ajaloo.

Seitsmes põlvkond Rae vallas

1911. aastal hakati müüma talusid ning samal aastal ostis tollases Rae valla piirkonnas elanud Jaan Roots Laasi talu mõisa käest välja. Talu hakati laiendama, nii ehitati ka küün. Aja jooksul on hooneid juurde ehitatud ja uuendatud, kuid küün on säilitanud oma algupärase oleku. Kusjuures 1930. aastatel kasutati küüni ka seltsielu edendamiseks ja kooskäimise kohaks – küünis tehti näitemängu. Nõukogude aeg oli ka küüni ajaloos keeruline aeg. Laasi elumajast sai kolhoosikeskus, lühemalt või pikemalt elas talus sel perioodil kuusteist perekonda. Eesti taasiseseisvumisel tagastati talu Rootside suguvõsale. Küün leidis kasutust nii vilja- kui kartulisalvena.

Kodusest sünnipäevast kontserdikohaks

Kui vahepeal oli küüni funktsiooniks mahutada kõik, mis kuhugi mujale ei mahu, siis sünnipäeva eel oli vaja plats puhtaks teha. „Vaja oli ruumi, kus saaks pisut suuremat sünnipäeva tähistada. Tegelikult oli ju kodus küüni näol ruum olemas, aga maast laeni põlvkondade kaupa talletatud asju täis. Tegime ruumi puhtaks ning vaade oli lummav – ehe ning mõnus paik,“ räägib Kaia. Sünnipäev sai peetud ning mõisteti, et väärikas küün vajab paremat kasutust kui hoiuruum. Kuna küüni mahub ligikaudu sada inimest, siis miks mitte tuua nii enda perele kui ka kogukonnale kontsert koju kätte. 

Esimene edukas kontsert andis julguse jätkata

Esimene kontsert toimus 2015. aasta suvel, küüni esimesed esinejad olid Marek Sadam ja Tõnu Laikre. Kaia tunnistab, et enne kontserti oli närv sees: „Loomulikult pabistasin, et kas keegi üldse kohale tuleb. Sellel ajal ei olnud veel sotsiaalmeedias reklaamimist, vaid kutsusime oma sõpru ja kohalikke elanikke, nemad oma sõpru ning 70-80 inimest oligi kohal. Väike närv on mul siiani sees enne igat kontserti, kuid usun, et see on positiivne märk.“

Ürituste peamised korraldajad on Kaia ja õde Anu oma peredega ning igaüks aitab just sellega, mis tal hästi välja tuleb. Näiteks küüni kaunistavad värvilised kaltsuvaibad on valmistanud Kaia ja Anu ema, kes on ka peamine aia eest hoolitseja. Anu on suurepärane küpsetaja ning lapsed on enne kontserti tublid kohvikupidajad. Anu tütar Mariin kujundab reklaamiks ilusad plakatid. Üritused ja esinejad aga otsustatakse üheskoos. Mida ja kuidas teha ning kõige tähtsam – esinejad – peavad neile endale meeldima. „Kutsume esinejad siiski endale koju ning kodus ju soovid kuulata muusikat, mis sulle meeldib. Nii on meie kodu külastanud näiteks Puuluup, Jäääär, Jaan Tätte, Marten Kuningas ja Robert Linna,“ räägib Kaia. „Üksinda pole võimalik midagi teha, kambakesi koos tegutsemine on mõnus,“ võtab Kaia pere ühise hobi kokku.

Kaia kiidab publikut

Laasi küüni külastavad nii kohalikud kui ka inimesed kaugemalt. Paljud tulevad Tallinnast, kuid külastajaid on tulnud ka mitmest teisest Eesti piirkonnast, näiteks Rakverest. Tullakse nii konkreetse esineja pärast kui ka selleks, et just Laasi küünis kontserti nautida. Kaia kiidab publikut, kes tuleb muusikat päriselt kuulama. „Kui festivalidel on melu, inimesed liiguvad toidu-joogi platsi ja lava vahel ning esineja võib-olla ei olegi peamine põhjus, miks sinna minna, siis meie külastajad tulevad ja naudivad muusikat ja lihtsalt hetkes olemist.“ Kaia kiidab ka oma tegusat ema, kes koos sõbrannadega igal kontserdil esireas istub. „Üle 80-aastastel inimestel ei ole kerge sõita linna kultuuri nautima, siin on nad kohal ka siis, kui esmapilgul esineja neile just kõige meelepärasem ei ole. Õhtu lõpuks aga tõdetakse ikka, et oli üllatavalt mõnus ja järgmine kord tullakse jälle.“

Koroonaaeg tõi välilava

2020. aasta kevadel just enne hooaja algust saabus esimene koroonalaine. Kuna inimesi tuli hajutada ning täita maksimum 50% täitumise nõuet, siis küünis sees kontserti korraldamine end ära poleks tasunud. Nii kolitigi esinemistega küüni ette ning ükski kontsert ära ei jäänud. Soojal suveõhtul ehk olekski värskes õhus mõnusam, kuid kuna Eesti ilm on ettearvamatu, siis peab alati olema ka võimalus siseruumi kolida.

Lisaks laulule ka muud sündmused

Lisaks laulule toimub Laasi küünis veel palju muud põnevat, näiteks ukulele õpe Katri Kaasiku juhendamisel. Välimuselt kitarri meenutav, aga väiksem ukulele tõi suure huvi, kuid kuna pilliõpe nõuab õpetajalt aega ja tähelepanu iga õpilase jaoks, siis gruppe väga suureks ei aetud. Veel on küünis toimunud vestlusõhtulaadseid üritusi, näiteks Margus Tabori lugude õhtu ja Raivo E. Tamme monoetendus ning eelmisel suvel katsetati taasiseseisvumispäeval kinomaratoni päeva, kus kogu päeva jooksul näidati Eesti filme. Tulevikuks on veel palju uusi ideid, kuid laieneda Laasi küüni toimkond ei plaani. „Teeme seda koos perega hobikorras täiskohaga töö kõrvalt. Ja kui hobist saaks töö, siis võib-olla see ei olekski enam nii lõbus,“ võtab Kaia Laasi küüni loo kokku.

Järveküla ajaloo talletajad

Kaia tädi Tiiu Tralla on suur ajaloohuviline ning kirja pannud Järveküla ja Laasi talu ajaloo ning täiendab seda pidevalt. Just temalt pärinevad ka Kaia teadmised. Kaia on lõpetanud ka Luua Metsanduskooli ning on ühendanud metsanduse teadmised teadmistega Järveküla ja Peetri piirkonnast. Nii on kõigil soovijatel võimalik osaleda Kaia juhtimisel loodusretkedel, kus tutvutakse piirkonna ajaloo ja loodusega.