Lagedi 785 – mõnda selle paiga ajaloost

Esimest korda on Lagedit mainitud 1241. aastal Taani hindamisraamatus kui Lakethae küla. Seega möödub Lagedi esmamainimisest tänavu 785 aastat. Samas allikas on Rae valla asulatest nimetatud veel Vaidat, Järveküla, Karlat, Kurnat, Limu ja Patikat – sestap saavad kõik needki külad ja alevikud tähistada sel aastal oma juubelit. Lagedi ümmarguse tähtpäeva puhul teen siinkohal möödunud aegadele väikese tagasivaate, mis põhineb eelkõige minu kui põliselaniku isiklikel mälestustel ja mitme kohaliku teadja inimesega omal ajal tehtud intervjuudel.

Kogukonna tegemistest

1940. aastate lõpus alustas Lagedi koolimaja ruumides tegevust rahvamaja. Alates 1950. aastate keskpaigast olid rahvamaja tegevuse eestvedajad Are ja Asta Kubpart. Tegutsesid mitmesugused ringid, anti kontserte, korraldati peoõhtuid. Huvi raugemine rahvamaja tegevuses kaasa löömise vastu viis tegevuse lõpetamiseni 1967. aastal. Inimestele oli hakanud üha enam huvi pakkuma 1955. aastal tööd alustanud Eesti Televisioon. 2002. aastal alustas tegevust Lagedi kodukandi klubi, mille eestvedajad olid Raivo Kruuk ja Ain Unt. Esimene kogukonnaüritus oli jaanituli. Klubi korraldatud üritused võib jagada kaheks: kultuuriüritused, nt jaanipäev, naistepäev, ja spordiüritused, nt rammumehe võistlus ja ratsavõistlus. Kuni alevikuvanema ametisse kinnitamiseni täitis klubiaktiiv jõudumööda ka kollektiivse alevikuvanema ülesandeid. Esimeseks Lagedi alevikuvanemaks valiti 26. aprillil 2006 Kai Lasn. Praeguseks on ametis juba viies alevikuvanem Kristiina Jürnas. Vahepeal on selles ametis olnud Tea Sõlg, Bärbel Salumäe ja Jürgen Paat. 2013. aastal alustas nooremate kogukonnaliikmete algatusel tegevust Lagedi alevikuselts Tea Sõle ja Raili

Pilleri eestvedamisel. Jätkunud on jaanipäeva korraldamine. Päevakorda on tulnud mitu uut üritust, nt pidulik riigilipu heiskamine vabariigi aastapäeval, lastekaitsepäeva tähistamine, koduste mudilaste jõuluhommik, jõuluaja ärasaatmine ehk kuuskede põletamine. Praeguseks ongi seltsist kujunenud kogukonnaürituste peamine korraldaja.

Suured ja olulised tööandjad enne Eesti taasiseseisvumist

Lagedi rahva elu on juba 1870. aastast peale mõjutanud raudtee. Kuni Eesti iseseisvuse taastamiseni oli raudtee Lagedil üks suuremaid tööandjaid. Möödunud sajandi 50.–70. aastatel olid raudteel sellised töökohad: jaamaülem ja kolm jaamakorraldajat, kaheksa pöörmeseadjat, kolm piletimüüjat, koristaja-ahjukütja, tee remondibrigadir ja 3–4 teetöölist, neli teevalvurit, kahel raudteeülesõidukohal kokku kaheksa ülesõidukorraldajat. Seega sai toona raudteelt palka üle 30 Lagedi inimese.

Teine suurem tööandja oli pärast teist maailmasõda moodustatud kolhoos, kus töötasid näiteks kolhoosi esimees ja aseesimees, raamatupidajaökonomist-kassapidaja, laohoidja, lüpsjad, kellest igaühel oli hooldadalüpsta 10–12 lehma, noorloomade talitajad, seatalitajad, karjakud, kaks piimameest, põllutöölised, hiljem ka traktoristid ja autojuhid. Suure panuse Lagedi arengusse on andnud 1959. aastal Lagedile rajatud Teede Ehituse ja Remondi Valitsuse nr 2 (TREV-2) tootmisbaas, millest 1982. aastal kasvas välja Lagedi asfaltbetoonitehas (hilisem AS Harbet). Lisaks uutele töökohtadele ehitati Lagedi alevikku tehase algatusel mitu kõigi mugavustega korterelamut, kuhu said ametikorteri paljud tehase töötajad, sh ka osa seniseid Lagedi elanikke. Tehas panustas ka kooli, andis ruumid Lagedi kompleksteeninduspunktile, koostöös sidetöötajatega ehitas Lagedile teise telefonijaama. Tehasel oli ka üks mure – toonane asfaldi valmistamise tehnoloogia oli nigel ja tehase korstnast tuli alatasa musta kirbet suitsu. Enne pesu pesemist pidid aleviku elanikud vaatama, kustpoolt tuul puhub, ja siis said otsustada, kas pesu saab pesta või peab selle töö edasi lükkama. Kui asfaltbetoonitehases tootmisvõimsus tasapisi kasvas, siis kolhoosil, millest oli saanud Sommerlingi sovhoosi osakond, läks kehvasti ja põllumajanduslik ühistöö lõppes pankrotiga. Esialgu tegelesid mõned üksiküritajad veel lehmapidamisega, kuid pisitasa lõppes ka see tegevus, kuna turumajanduse tingimustes ei tasunud töö enam vaeva.

Koolihariduse andmisest Lagedil

Ajaloolane Sven-Allan Sagris on ajalooarhiivist leidnud dokumendi, mis tõendab, et Lagedil tegutses kool juba 1785. aastal ja see oli esimene talurahvakool Jüri kihelkonnas. Dokumendis on kirjas, et kool asus Lagedi kroonumõisa läheduses – kus täpselt, pole teada. Enne esimese koolimaja valmimist õpetati vaesematest peredest pärit Lagedi ümbruskonna lapsi lugema ja rehkendama endises Hindreku talus (koolimajast umbes 800 meetrit Aruküla poole). Praegu Lagedi kooli staadioni ja

Kooli tänava vahel asuva kelgumäe kohal valmis 1871. aastal palkidest, kahe klassiruumiga, pilpakatuse ja kahe korstnaga koolimaja. 1939. aastal sai pärast pikaleveninud asjaajamist valmis praeguse koolimaja vanem osa, mis oli oma aja kohta üks Eesti moodsamaid. Seal oli juba keskküte, kanalisatsioon ja elekter. 1964. aastal sai vana koolimaja kahekorruselise juurdeehituse ja 2001. aastal ehitati sellele peale kolmas korrus. Praeguse kuju on koolimaja saanud pärast kolmandat rekonstrueerimist 2012. aastal. Kauaoodatud lasteaed alustas Lagedil tööd alles 2013. aasta jaanuaris vastrenoveeritud koolimaja uue osa esimesel korrusel. Päris oma majja kolis lasteaed 2018. aasta jaanuaris.

Kooli ruumides töötas aastatel 1972–1983 Harju Kaugõppekeskkooli Lagedi konsultatsioonipunkt, kus paljud Lagedi ja Loo inimesed said omandada keskhariduse. Lagedil on tegutsenud veel teinegi kool – Iru Algkool, mis suleti 1974. aastal, kuna õpilaste arv oli oluliselt vähenenud.

Oluline maamärk – Külma park

Kindlasti väärib äramärkimist Külma park, mis on osa endisest Külma talust – president Konstantin Pätsi venna sõjaeelsest suvekodust, mis asus Pirita ja Leivajõe vahelisel alal. Külma parki peab vaatlema kahel eraldi tasandil. Esiteks oma vaatamisväärsuste ja ajalooga park kui niisugune, mis on muu hulgas riikliku looduskaitse all. Ja teiseks selles pargis praegu tegutsev ainulaadne vabadusvõitluse muuseum oma rikkaliku ja osalt ainulaadse ekspositsiooniga. Aga see on eraldi teema, mis vajab põhjalikumat käsitlemist.

Lagedi juubelite tähistamine

Juubelite tähistamise traditsiooniga alustasime 2006. aastal. Tänavusel arvult viiendal ajaloopäeval meenutas

Aadi Potter, et juubeli tähistamise idee tuli meie grand old man’ilt, ajaloolase haridusega Sven-Allan Sagriselt. Arutasime Sagrise ettepanekut Lagedi kodukandiliikumise ja ratsaspordi klubi toonase aktiiviga ning otsustasime: Lagedi esmamainimisest mööduvat 765. aastat tuleb tähistada. Üks tähtpäeva peamisi üritusi on ajaloopäev. Ajaloopäeval on kavas olnud 3–4 ettekannet Lagedi ajaloost: teemat on käsitlenud kogukonna omad inimesed. Vahetevahel on kaasatud ka külalislektoreid. Näiteks mõned käsitletud teemad: lühiülevaade Lagedi ajaloost, raudtee võlud ja valud Lagedi kogukonnale, Lagedi asfaltbetoonitehase roll Lagedi arengus jne. Lisaks ajaloopäevale on juubeliürituste kavas olnud näiteks jalgpallimatš, bussiekskursioon Lagedi piirkonna huviväärtustega tutvumiseks, S.-A. Sagrise kirjutatud vabaõhunäidend „Lagedi läbi seitsme sajandi“. Lisaks ettekannetele on igal ajaloopäeval olnud ka näitus. Kõige vingem oli 2006. aasta käsitöönäitus, kus tööde autorid olid alates kohalikest koolilastest kuni meie hulgast juba lahkunud eakate käsitöömeistriteni. Omaette vaatamisväärsus olid siinse harrastuskunstniku Enn Koorti kalanahkadest valmistatud maalid. 2021. aastal uudistati põnevusega omaaegse Lagedi raadiojaama ülema Valde Tamlaku vanade, kuid töötavate raadioaparaatide näitust. Osa ajaloopäevade ettekannete tekste on leitavad Lagedi aleviku kodulehelt. Sealt saab lugeda ka mitme Lagedi kogukonda enim panustanud liikme isikulugusid. Kahtlemata kõige silmapaistvam persoon on olnud õpetaja, koolijuht, kogukonnategelane ja poliitik Sven-Allan Sagris. Märkimist väärib ka elupõline Lagedi kooli õpetaja, kauaaegne õppealajuhataja, kogukonnategelane ja poliitik Riina Noor. Lagedi ajaloost saab lugeda ka Sven-Allan Sagrise koostatud ja 2008. aastal ilmunud raamatust „Lagedi aeg ja inimesed“. Oma valiku olulisematest sündmustest ja tegemistest on ta avaldanud Rae Sõnumite 2004. aasta veebruari ja märtsi numbris. Lagedi mõisa ajalugu on arhiivides uurinud Marju Lutt, Kadaka külavanem aastatel 2009–2020. Uurimistöö tulemusena ilmus tema sulest 2013. aastal raamat „Lagedi mõisa ajalugu“.

Lagedi raudteejaam enne teist maailmasõda. Foto: erakogu