Lapsed ja raamatukogu: sõprus, mis kestab kogu elu

Laste maailm on täis avastusi, fantaasiat ja suuri küsimusi. Üks parimaid viise selle toetamiseks on tutvustada juba varakult raamatuid, ette lugeda ja külastada raamatukogusid. Raamatukogu on kui varakamber, kus iga laps saab avastada, mis teda huvitab, unistada suurelt, reisida lugude kaudu tundmatutesse paikadesse ja tunda, et tal on ligipääs kogu maailma tarkusele.

Tänapäeva närvilises ühiskonnas saavad lasteraamatukoguhoidjad tuua stabiilsust noore inimese ellu. Nad teavad, et iga laps on eriline – mõni on jutukas ja seiklushimuline, teine vaikne ja unistav – ja teevad kõik selleks, et igaühele leiduks koht ja lugu, mis toetab tema õppimist, loovust ja kasvamist. Osaleda saab raamatukogutundides või muinasjutuhommikutel.

Mida lapsed ise räägivad raamatutest ja raamatukogust?

Et mõista, kuidas tänapäeva lapsed raamatutesse ja raamatukogusse suhtuvad, küsisime nende enda käest.

„Mulle meeldivad Lottie Brooksi raamatud, sest need on lõbusad ja toredad,“ ütleb 9-aastane Ellen, kes käib raamatukogus iga päev. „Mulle meeldib seal lugeda, see on mu lemmikkoht.“

Karoli (9) tunnistab, et talle meeldib hoopis kuulata. „Mulle meeldib, kui mu ema mulle jutte ette loeb,“ ütleb ta vaikselt naeratades.

„Mina loen tegelikult oma emale ette,“ ütleb Adele (9), kelle meelest on see päeva kõige toredam osa ja hea viis koos aega veeta.

Lapsed valivad raamatuid lähtudes oma huvidest või õpetaja või sõbra soovitustest.

„Ma valin raamatu nii, et vaatan kõigepealt kaanepilti – kui see tundub põnev, siis ma võtan selle kätte. Siis loen natuke algusest ja kui see on naljakas või huvitav, siis ma tahan edasi lugeda,“ selgitab 11-aastane Marta. „Mulle soovitavad raamatuid õpetaja, sõbrad või raamatukoguhoidja,“ ütleb Seliin (9).

Küsides noortelt, millise raamatu nad ise kirjutaksid, vastab Kristin (14) nii: „Ma kirjutaksin seiklusraamatu, kus lahendatakse keerulisi mõistatusi. Lugu oleks täis nalja ja  põnevust.“ „Mina kirjutaksin kummitustest,“ ütleb Marta Mia (10), lisades, et talle meeldiks luua lugusid, kus tegelased kohtavad vaime. „Mina kirjutaksin raamatu, kus on palju loomi,“ räägib Kertu (12). „Tegelikult võiksid seal olla maagilised loomad, kes räägivad ja saavad aidata inimesi igasugustes seiklustes.“ „Mina kirjutaksin spordist raamatu,“ ütleb Kaarel (12). „See oleks lugu sõpradest ja spordist. Raamat oleks täis pinget ja võistlusi, aga ka meeskonnatööd. Samuti tahaksin, et raamatus oleks palju õpetlikke hetki, kus tegelased õpivad, et oluline ei ole alati ainult võit, vaid ka see, kuidas sa kaotusega hakkama saad ja üksteist aitad.“

Lapsed tõid välja ka ideid, kuidas raamatukogud veelgi toredamaks muuta. „Oleks tore, kui raamatukogus oleks televiisor, mis soovitaks uusi raamatuid,“ pakub 9-aastane Adele. Teised arvasid, et raamatukogus võiks olla „kostüümikapp, kust saab end muuta raamatutegelaseks“ või „robot, kes soovitab raamatuid ja vahel isegi loeb neid ette,“ ütleb  Saara (9). Mõni laps soovis, et raamatukogus oleks mõni salakoht, nagu „peidukas, kuhu saab pugeda lugema, nagu koobas või telk!“. 

Need mõtted näitavad, et laste jaoks ei ole lasteraamatukogu lihtsalt riiulite ja raamatute koht – see on paik, kus lapsed tunnevad end märgatuna ja kaasatuna. Lisaks kutsuvad raamatukogud osalema noori erinevates lugemisprogrammides, kus nad saavad motiveerivaid väljakutseid ja auhindu, mis muudavad lugemise veelgi lõbusamaks.

Lapsed, lasteraamatud ja raamatukogud kuuluvad lahutamatult kokku. Koos aitavad need ehitada vundamendi haritud, tundlikule ja uudishimulikule inimesele.

Foto: Kadi Anga