Liikuma eakate tempos

On ilmselt laialt levinud teave, et iga inimene peaks olema kehaliselt aktiivne. See toetab üldist füüsilist, aga ka vaimset tervist, tõstes tuju ning suurendades enesekindlust. Kui aga hilisemas eluperioodis on liikumisharjumus käest läinud või motivatsioon kadunud, kuidas seda enda ellu tagasi saada?

Liikumisharrastuse motivatsiooni toetamisel kasutatakse enesemääratlemise teooriat kolmnurkse mudelina (vt joonis), mis toob välja inimese kolm põhivajadust: kompetentsitunde, valikute võimaluse ning seotuse teiste inimestega. Liikumisharjumuse kujundamisel on nendel oluline roll, mida igaüks, siin kontekstis eriti eakad, saavad enda kasuks pöörata.

Kompetentsitunne ütleb meile, et mingi ülesanne, sh  kehaline tegevus, on teostatav, olgu see varasemalt harrastatud spordiala uues kuues või hoopis uue hobi juurutamine, mis tekitab omakorda rohkem liikumisvõimalusi. Valikute võimalus annab tegevustele vabaduse – parem on, kui inimene saab enda kehalist liikumist valida, olgu see aias toimetamine või koristamine või tantsimine. Inimene, kes on ise valinud endale meeldivad tegevused, jääb ka tõenäolisemalt neid tegevusi pikemaajaliselt tegema. Valikute piiramine võib aga mõjuda demotiveerivalt. Kui tundub, et ollakse sunnitud mingites tingimustes olema, siis võib ka üldine eluga rahulolu halveneda.

Kolmandaks põhivajaduseks on seotus – tunne, et ei olda üksi ning et leitakse mõtte- või tegevuskaaslasi. Nii on soovitus ka liikumisega tegelda koos teistega, nt leida endale kõnnikaaslased või luua kõnnijalgpallitiim. See tõstab oluliselt motivatsiooni (kuidas sa jätad jalutuskäigu tegemata, kui kaaslane ootab), aga aitab ka üksildustunnet leevendada.

Eakate liikumisharrastusele mõeldes on vajalik rõhutada ka muutuste võimalikkust: oluline on hoiak, et alati on võimalik midagi uut õppida. Carol Dweck on arendanud mõttekäiku, et mõned inimesed kipuvad vaatama enda ja teiste arengut konkreetsete piirangute raames. Kinnistunud on mõtteviis, mis ütleb, et inimesed ei muutu ja neile on antud kindel hulk oskusi, andeid, võimalusi. Aga teist tüüpi inimestel on arengule suunatud mõtteviis, mis rõhutab muutuse võimalikkust: igaüks igas eas on võimeline muutust ellu viima.

Täna teame uuringutest, et aju areneb terve elukaare jooksul. Eriti seetõttu on vajalik, et hoitakse end aktiivsena. Inimese füüsiline tervis ja vaimne ning psühholoogiline heaolu on teineteisega tihedalt seotud, seega on vajalik tekitada võimalusi nii kehaliseks aktiivsuseks, kui enda enesetunde toetamiseks. Ja rohkem liikumist toetab mõlemat.

Kuidas siis väikest muutust ellu viia, et luua enda igas päevas rohkem arengule suunatud mõtteviisi ja sellega toetada ka liikumist? Alustuseks võib muutus olla tõepoolest imepisike. Kui kõnnid näiteks kodust poodi, kõnni 5 minutit kauem, näiteks pikemat tänavat mööda või mine ringiga ümber pargi ja mitte otse läbi selle. Kui sõidad autoga, pargi see päeva lõpus kodu juurde ja mine poodi jala. Kui sul on harjumus kasutada lifti, mine kasvõi üks korrus trepist. Kui on üldse keeruline kodust väljuda, siis mine välja ainult natukeseks, näiteks maja ette 10 minutiks pingile istuma.

Need muutused tunduvad ju naeruväärselt lihtsad, kas pole? Mida see peaks aitama? Täna teame uuringutest, et juba väike muutus võib aidata käivitada suuremat – märkame, et midagi on võimalik teha teistmoodi. See tekitab enesekindlust ja mõnusat tõuget, et uued algused on võimalikud, ja nii saab teha ka suuremaid samme: leida jalutuskaaslased, märgata enda meeleolu tõusu ning olla rohkem enda eluga rahul.

Siin on toodud soovitusi eeldusel, et inimene on nii vaimselt kui füüsiliselt terve. Ometi tuleb meeles pidada, et eakate seas on levinud vaimse tervise probleemid (alates 60. eluaastast on levinuimad depressiivsed häired, neile järgnevad alkoholi tarvitamise häire ja ärevushäired) ning ka füüsilise tervise osas võib olla väljakutseid, mis tekitavad muresid. Seetõttu on soovitatav käia regulaarselt perearsti juures ja vajadusel ka uurida psühholoogilise nõustamise võimaluste kohta, alustades näiteks kodulehest noustamine.peaasi.ee.

Foto: Elina Kivinukk. Autor: Birgit Püve