Põllumees peab oma tegevusest eelkõige ise lugu pidama

Rae valla aukodanik, Jüri kandis tegutseva Pakar AS-i asutaja ja juht Endel Albin teenis põllumajanduses oma esimese kopika, kui oli 13-aastane ja tänavu sügisel 70-aastaseks saanud mees paneb sama reipa hooga edasi. Iseenesest mõistetavalt ei ole Endel Albini edulugu aga one-man-show.

„Kasutan võimalust avaldada tänu ja lugupidamist mind pikkade aastate jooksul toetanud sõpradele, tublidele Rae valla kohalikul tasandil tegelenud poliitikutele ja toimekatele kaastöötajatele tööalastes suhetes,“ ütleb Endel Albin intervjuu alustuseks. „Väga paljud on olnud suureks toeks ja abiks minu tegevustes. Tunnustuse puhul on suur osakaal minu pereliikmetel. Abikaasa Virge ja lapsed on võimaldanud mul tegeleda erinevate tööülesannete ja hobipoliitikaga ning on ka ise olnud väga tublid ja toimekad oma tegemistes. Firma loomise ja kogu tegevuse juures oli ja on väga suureks kaalukeeleks auväärse Rae valla elaniku Arnold Põldmäe osakaal. Võin julgelt öelda, et tema kaasatulekuta poleks hakkama saadud. Kohalikus poliitikas tegelemisel on olnud väga head arutelud, vaidlused ja ka lõpptulemused koostööst Veigo Gutmanniga.“

Rohkem kui 30 aastat põllumajanduses – kui mitu korda olete selle aja jooksul mõelnud, et pagan, raha teenimiseks on ka lihtsamaid viise?

Ei mäleta, et oleksin üldse tõsiselt mõelnud, et on ka teisi võimalusi raha teenimiseks. Samuti ei tea, millises ühiskonnas aktsepteeritud valdkonnas tegutsedes raha lihtsamalt tuleb. Igal pool on omad head ja vead. Olen põllumajandusliku tegevuse ja raha teenimisega seotud olnud 1965. aasta suvest, kui teenisin koolivaheajal esimese töötasu kolhoosis hobusega heina kokku riisumisega. Lõpetasin insener-mehhaaniku erialal Tihemetsa Sovhoostehnikumi, teenisin Vene kroonus ja pärast vabanemist asusin jällegi tööle põllumajandusse. Seega minu elust ja tegevusest moodustab väga suure osa teadmine, mida põllumajandus endast kujutab ja kuidas jätkusuutlikult toimetada.

Kuuldavasti ei ole Te pelgalt AS-i Pakar omanik, vaid panete vajadusel ka ise erinevate tööde raames käed külge. Kas tulete toime nii robotlauda juhtimise kui ka moodsate traktoritega?

Moodsaid traktoreid ja roboteid ei ole keeruline tootmises kasutada. Koduses majapidamises on kasutusel automaatsed pesumasinad, robottolmuimejad, nõudepesumasinad jne. Kaasaegset põllumajandustehnikat tööle panna ei ole keeruline ning nende juhtimine on tehtud küllaltki lihtsaks ja mugavaks. Samuti on tehnika töökindel. Küsimuste korral on spetsialistid telefonikõne kaugusel.

Kuidas on põllumehe staatus ajas muutunud?

Väga keeruline vastata. Eks ta liigub üles-alla, nagu enamus asju siin ilma peal. Kultusfilmis „Suvi“ oli põllumehe staatus väga kõrge, maine viisid madalseisu kolhooside-sovhooside aastad. Kõigepealt suur kollektiviseerimine, millega viidi ka seni rasket maatööd teinud inimesed peremehe staatusest moonakateks. Jäi ainult raske ja ebamugav töö, kus ei olnud periooditi ööl ega päeval vahet. Kes vähegi sai, kolis linna ameti peale. Kuidagi oli kujunenud, et paljud traktoristid ja farmitöölised kuritarvitasid alkoholi. Põllumehe staatusele ei mõju hästi valdkonnaga tegelevate pidev avalik kaeblemine. Siis ei jää aega põhitegevusega tegelemiseks ja majanduselus kaasa ei tunta. Oli lausa ütlemine, et põllumajandusega tegelevatel on viis vaenlast: neli aastaaega ja rahvusvaheline imperialism. Et teised sinust lugu peaksid, pead kõigepealt iseendast lugu pidama.

Kuna põllumajandus läheb järjest rohkem tehnoloogiapõhiseks ja isikkoosseis väheneb, siis seda keerulisem on end ühiskonnas kuuldavaks teha. Kuidas panna otsustajaid mõistma, et kodumaine toodang ja toidujulgeolek on asjad, millele ei saa läbi sõrmede vaadata?

Ei nõustu, et kodumaine toodang ja toidujulgeolek on Eesti ühiskonnas asjad, mida ei hinnata ning millest lugu ei peeta. Ühiskonnas saab end kuuldavaks teha siis, kui sellest ollakse huvitatud. Seega peab kohalik põllumees oma turust eelkõige ise lugu pidama ehk tegema tooteid, mis on tervislikud ja maitsvad. Otseselt sellega tegelevaid inimesi võetakse vägagi kuulda. Kui oled ühiskonnas kasulik, küll siis kuulatakse. Otseselt põllumajandustootmisega tegeleb Eestis umbes 3% elanikkonnast. Selleks, et maitsev söök piisavas koguses toidulauale jõuaks, annab oma panuse palju rohkem inimesi. Ka nemad aitavad sellele tublisti kaasa, et kodumaisele toodangule ja toidujulgeolekule ei vaadata läbi sõrmede. Minu eluajal on maailma rahvastik suurenenud ligi neli korda ja toiduga laiutamise ajad on möödas.

Teid võib vist riskialtiks ettevõtjaks pidada, sest olite esimene robotlauda – nüüd on Teil neid kaks – ehitaja. Palun meenutage, kuidas ideest teostuseni jõudsite ja kas pangahärrad olid varmad rahakotiraudu paotama?

2004. aastal külastas meie farmi Taani ekskursioon, mida juhtis Eestist pärit naine. Tema abikaasa vend pidas Taanis talu, kus töötasid lüpsirobotid. Leppisime kokku, et võtavad meid Taanis vastu ja näitavad lüpsirobotite tööd. Sõitsimegi koos potentsiaalse arhitekti, projekteerija ja ehitajaga Taani. Saime teada, et seal piirkonnas toimub igas teises talus lehmade lüpsmine robotitega. Samal ajal toimus Eestis lüpsja töö väga monotoonsetes ja ebamugavates tingimustes. Suuremates farmides tehti kuus spetsiifilist tööliigutust tuhat korda päevas. Selgus, et need tööoperatsioonid on võimalik jätta masina hooleks, mis teeb neid liigutusi selliselt, et lehm käib lüpsiroboti boksis vastavalt vajadusele ja iseseisvalt. 2005. aastal ei olnud laenu taotlemine väga keeruline. 2020. aastal pidi rohkem tõestama.

On olnud aegu, kus vesi maksab poes rohkem kui piim. Kuidas olete end noil perioodidel motiveerinud, teades ette, et iga päev toob kopsaka kahjumi?

Selliseid kriise on 30 aasta jooksul olnud viis või kuus. Kõigest on üle saadud. Ka firma tegevusega alustasin kriisiolukorras, kus tootmiseks oli kõigest puudu. 1992. aastal käisin farmitraktoritele kanistritega kütust ja määrdeõli ostmas. Muul viisil ei olnud võimalik saada. Lambipirne ja muud sellist ostsime turuputkadest.

Meid on palju aidanud asukoht Tallinna lähedal. Alustasime lahtise piima müügiga Tallinnas Statistikaameti hoovis 1992. aasta kevadel. Seejärel rentisime Keskturul ja hiljem Lõunaturul müügikioski. Lisaks piimale müüsime Rapla Piimatööstusest toodud võid ja hapukoort. Sellega see vähenegi raha liikus meie suunas. Kuni 1998. aastani oli piimatööstusest piimaraha kättesaamine pika maksetähtajaga, vahel 105 päeva. Muidugi on olnud ka häid aegu ja pärast keerulisi perioode pakuvad need suuremat rahuldust.

Kui aktiivselt olete järeltulevat põlvkonda ettevõtte tegemistesse kaasanud?

Kedagi sundinud ei ole. Järeltulev põlv käis vanuses 12–14 huviga farmis. Pärast seda on tulnud muud valikud. Käesoleval ajal teeb tütar Thea firmale raamatupidamist ning on ka muude toimetamistega kursis. Teised tütred on teinud elus teistsugused valikud: politsei, raamatupidamine, audiitor, maksuekspert.

Ilmselt on AS Pakar Raekoja platsile kõige lähemal olev põllumajandusettevõte. Rae vald on kinnisvaraarendajatele atraktiivne piirkond ning varem või hiljem jõutakse ka Teie ukse taha. Suudate kiusatusele vastu panna?

Tõepoolest on meie 700 veisega farm Raekoja platsile üks kõige lähemal olevatest. Pikalt ei oska ette kujutada, kuidas asjaolud võivad muutuda. Ei usu, et tuleb nii suur surve kinnisvaraarendajate poolt, et põllumajanduslik tegevus meie piirkonnas lõppeb. Firmal ei ole palju maad omandis, kasutame suures osas rendimaid. Peame olema korralikud maakasutajad ja võimelised konkurentsivõimelist maarenti maksma. Eks tulevased aktsionärid otsustavad, mida teevad. Minul mingit muud kiusatust hetkel ei ole ja arvan, et ei tulegi.

Mis nõu annaksite vallajuhtidele – kas Rae vald peaks praeguses tempos kasvama ja muutuma järjest rohkem linnaliseks keskkonnaks või tuleks säilitada maalähedasem nägu?

Leian, et Rae vald on viimased 30 aastat arenenud õiges suunas. Koos saavad toimetada nii linnalikku elustiili nautivad kui ka hajaasustuses elamisest lugupidavad elanikud. Kuid kõik peab toimuma planeeringute ning nendesse kirjutatud võimaluste ja piirangute kohaselt.