Rae valla kauneima aia leiab Järvekülast

Rae valla heakorrakonkursi „Kaunis Kodu“ individuaalelamute kategoorias pälvis esikoha Mai ja Peeter Dobrjanskile kuuluv aed Järvekülas. Rae Sõnumid käis rohkem kui kaks kümnendit aeda hoole ja armastusega arendanud paari elutööd oma silmaga kaemas. Hubases aiapaviljonis sügisese seenevihma sabina taustal teed rüübates andsid Mai ja Peeter oma töödest ja tegemistest põhjaliku ülevaate.

1995. aastal Lasnamäelt Järvekülla kolinud paari tervitas toona maja taga heinamaa. Mõte rajada selle asemel kaunis aed hakkas idanema samm-sammult. Kõik sai alguse toomingaistikust, mis alguses küll ära kuivas, kuid aasta pärast elumärke näitama hakkas ning senini täisväärtuslikku elu elab. „Toomingas on õitsemisperioodil üleni valge. Vapustavalt ilus,“ õhkab Mai.

Mai müür ja Peetri mägi

Loogilise jätkuna tekkis vajadus lõkkeplatsi järele ning ühel päeval võtsid Mai ja Peeter julguse kokku ning uurisid naabrinaiselt, kas oleks võimalik temalt maad juurde osta. Jaatav vastus pani mõttelõnga uue hooga jooksma. Seejärel on rajatud paekividest laotud Mai müür, Peetri mäeks kutsutav okaspuudega küngas, sobivat istutuskohta ootavate taimede jaoks mõeldud leiunurk, pargitee, galerii, purskkaev, aiatiik ja teemaja. Loetelu ei ole lõplik.

„Suurt plaani meil ei olnud. Hakkasime pisitasa istutama ja usaldasime sisetunnet. Minu asi oli kaevata, abikaasa projekteeris ja mõtles tulevikule,“ meenutab Peeter.

„Seda parki ei oleks, kui minu kõrval poleks olnud nii töökat meest. Kõik, peale lillede, on Peetri istutatud,“ toetab Mai.

Kaevamine ei ole selles aias kerge töö, sest paas tuleb varakult vastu. Mõnevõrra üllatuslikult tunnevad taimed, välja arvatud kask ja mänd, end sellistes oludes koduselt. „Siinsel paekivil on väikesed praod sees ja see tagab vajaliku niiskuse,“ selgitab Soodla aianduskooperatiivis kogemusi hankinud ja lühikest aega Räpinas aiandust õppinud Mai. „Taimedele meeldib ka see, et meil on palju tuult ja õhku.“

Kolmveerand hektaril laiuva pargi keskel laiub kaitseingli tiibade kujuga väljapaistev lehis. Viljapuudest on aias neli õuna- ja üks ploomipuu, mis rikkalikku saaki annavad. Armastusest aia ja seal sirguvate taimede vastu räägib ilmekalt üks hiljutine lugu. Nimelt murdus kevadtormi tagajärjel pooleks punase kastanipuu tüvi. Peeter ei läinud lihtsama vastupanu teed, vaid segas kokku savi, lehmasõnniku ja vee ning tegi viga saanud kohale teksariidest mähise. „Operatsioonist“ taastumine kulgeb plaanipäraselt.

Esikoht konkursil „Kaunis Eesti kodu“

Kui palju sorte Dobrjanskite aias leidub, ei oska pererahvas öelda. Arvutada tuleb ilmselt sadades. Aastad on õpetanud, et ühtegi kiduraks muutunud taime ei tohi kohe välja juurida. Looduse vägi võib taimele elu sisse puhuda veel aastate pärast.

Mai ja Peetri, kelle neli last ja kaheksa lapselast jõudumööda abiks käivad, aeda on esile tõstetud ka üleriigiliselt. 2006. aastal saavutati esikoht Eesti Kodukaunistamise Ühenduse konkursil „Kaunis Eesti kodu“. Auhinna andis üle president Arnold Rüütel. Aasta varem pälviti esimene tunnustus Rae valla siseselt. Teist korda saadi osaleda, sest viie aasta pikkuse pausi tähtaeg oli täis.

Paar ei salgagi, et kogu vaba aeg kulub aiale. Suurem osa tööst tehakse ise, abijõudu kasutatakse spetsiifiliste lahenduste tarbeks. „Suvel alustan päeva kell seitse kasvuhoones ja jään ootama Peetri kutset hommikukohvile. Siis arutame omavahel tööplaani, põhiline aeg kulub puude ja põõsaste tagasilõikamisele,“ kirjeldab Mai.

Sihikul ümbermaailmareis

Millised on lähiaastate plaanid? „Järjest rohkem tuleb passi vaadata,“ nendib Peeter. „Teisalt on puud ja põõsad nii hästi kasvama hakanud, et istutamise asemel oleme põhirõhu suunanud hooldusele. Niitmisel abistab meid robotniiduk ja murutraktor. Kuiva suve korral on vaja suurt tähelepanu pöörata ka kastmisele. Rekordkogus on 50 kantmeetrit vett.“

Talvel, kui aed puhkab, koguvad uueks hooajaks jõudu ka Mai ja Peeter. Avastamisrõõmu otsiva paari suureks kireks on reisimine – üheskoos on läbi sõidetud rohkem kui pool maailma. Üks ümbermaailmareis (Helsingi-Tokyo-Tahiti-Bora Bora-Lihavõttesaar-Peruu-Madrid) on neil seljataga, tänavu talvel oli plaanis samuti maakerale tiir peale teha, kuid koroonaviiruse tõttu tuleb see ilmselt edasi lükata.

„Aga pole hullu. Magamine, lugemine ja lume rookimine on ka mõnus,“ muheleb Peeter.

Fotod: Reti Meema

Värviküllane aed väikesel maalapil

Omapärase ja liigirikka aialahenduse poolest tõstis žürii esile Järvekülas elava Mairi Heinsalu nutikat lähenemist vähem kui sajaruutmeetrisel maalapil.

„Seda, mitu erinevat taimeliiki aias on, ei oska ma öelda. Olen istutanud suhteliselt spontaanselt ja vastavalt sellele, millised taimed on silma jäänud,“ ütleb Heinsalu. „Enamjaolt on aias kiviktaimla lilled. Õpin läbi kogemuse, olen taimi korduvalt ka ümber istutanud.“

Hoolimata miniatuursest lahendusest pakub aed värviküllust ja avastamisrõõmu varakevadest hilissügiseni. Üllatusi kogeb Heinsalu pidevalt. Näiteks tavaliselt kevadeti õitsev merikann oli Rae Sõnumite külaskäigu ajal teistkordselt õide puhkenud. „Olen kõikide oma lillede üle uhke. Eriti õierohke aeg on kevadest jaanipäevani,“ lisab Heinsalu, kelle aia esitasid konkursile tähelepanelikud naabrid.

Lõuna-Eestist pärit Heinsalule on aias toimetamine olnud pikka aega südamelähedane. Kaks aastat tagasi Järvekülla kolides oli lillepeenra rajamine tema üks esimesi tegevusi.

„Tahtmist ja loovat mõtlemist on vaja. Ilusaid lilli, mida tahaks istutada, on väga palju. Plaanin järgmisel aastal peenraid pisut laiendada. Mulle väga meeldib teha asju, mille tulemus on silmaga näha. Peenra tegemine on aeganõudev töö, kuid pärast pakub selle ilu vaatamine suure emotsiooni. Pealegi on aias töötamine hea pingemaandaja,“ lausub Heinsalu.