Rae vallas tegutseb põnev ja mitmekülgne eramuuseum

29.juunil tähistas Lagedil asuv Eesti Vabadusvõitluse muuseum oma 30. tegutsemisaastat. Teadupärast on tegu eramuuseumiga, mida peab mittetulundusühing Eesti Vabadusvõitluse Muuseum Lagedil. Tegime muuseumi eestvedaja Johannes Tõrsiga intervjuu, et uurida lähemalt muuseumi ajaloo ja tegemiste kohta.

Kust tuli idee luua Lagedile Eesti Vabadusvõitluse muuseum?

Minu tädipoeg oli Lagedil kooliõpetaja ja ma olin siin ainult ühe korra käinud, aitasin tal maja ehitada. Ise elasin too aeg Arukülas ja ühel ööl nägin unes, et ladusin Lagedil, siin praeguses muuseumi asukohas müüri. Enam magama ei jäänud ja ütlesin naisele, et otsime koha üles ja kõik algas sellest.

Kui me koha üles leidsime, siis siia saime üle lagunenud silla ja vastu vaatas umbe kasvanud mets ning suur küngas, kus peal kasvasid suured puud. Minu laste ema ütles selle peale, et laseme kiiresti jalga, meil pole rohkem kui 400 rubla, aga jalga me siiski ei lasknud ning aastatega olen kogu selle kompleksi siin ise oma kätega üles ehitanud.

Ja vabadusvõitluse muuseum sellepärast, et olen sõjaaegne laps. Mäletan oma koduõues nii sakslasi kui ka venelasi. See sõda jättis minusse jälje – mäletan sellest ajast palju.

Milline on Teie enda taust selles valdkonnas?

Olen 1994. aastast Harju Kaitseliidu liige, kodumaad kaitsen iga tund. Samuti olen 24 aastat olnud mereväes. Sõitsin pikalt mööda merd näiteks Atlandil, Grööni meres, Norra meres jne.

Millega saab Eesti Vabadusvõitluse muuseumis tutvuda?

Siin on kajastatud eestlaste kõige tähtsamat sõda – Eesti vabadussõda. Siit leiab näiteks materjale soomlaste, rootslaste, taanlaste ja inglaste sõjalaevastike kohta meie vabadussõjas.  Siis on ka näitus eestlastest Saksa armees II maailmasõjas, Soome sõjalaevastikus, Soome talvesõjas ja jätkusõjas. Samuti on palju lugusid metsavendadest. Meil on ka haruldane relvakogu, mille sarnast teist Eestis pole. Hoovi pealt leiab ka mitmeid erinevaid sõjamasinaid, millega saab tutvuda. Palju pilte, mälestusi ja autentseid vormirõivaid.

Siia on ju sattunud ka väga huvitavaid külalisi – kas tooksite mõned põnevad seigad välja?

Aastatega olen juhuse tahtel kokku jooksnud väga huvitavate inimestega, kes on olnud isiklikult osa mingitest ajaloolistest sündmustest. On põnev olnud nendega vestelda ja kuulda lugusid otse inimeselt, mitte lugeda ainult ajalooraamatust.

16 aastat tagasi tulid siia muuseumisse kaks meest Ameerikast: üks lühike ja teine pikk. Istusime siin Pätsi laua taga ja vestlesime Nürnbergi vahikompaniist (valvas Nürnbergi kuulsate kohtuprotsesside ajal kõrgest seisusest sõjakurjategijaid). Küsisin meestelt ühe loo kohta, et mis te arvate, kas see on õige või vale. Ja kujutage ette, see pikem mees ütles, et see on täitsa tõsi, mina olin see vanem ohvitser seal. Ta saatis meile oma kompanii märgid ja meie muuseumis on ainukene album maailmas, mis kajastab ühte päeva Nürnbergi vahikompaniis. Selle alusel on tehtud ka dokumentaalfilm.

Ja näiteks möödunud aastal kohtusin muuseumis sõjaväelasega, kes kunagi 1996. aastal oleks mu peaaegu Vahemeres põhja lasknud, kuna olime nende sõjalaevastikule liiga lähedal. Neid põnevaid lugusid jaguks veelgi, kui muuseumisse külla tulete, siis räägin!

Lisaks sellele, et muuseumis kohapeal on võimalik näha erinevaid eksponaate, on Teie muuseumist rännanud objekte ka filmidesse. Millistes Eesti filmides olete esindatud olnud?

Meie relvad või masinad on olnud Eesti filmides nagu „Nimed Marmortahvlil”, „Georg“, „1944“, „Surnupealuu sõdurid“, kus ma ise mängisin Saksa kaptenit, ja sarjas „Tuulepealne maa“. „1944“ filmis sõitis näiteks meie hoovi peal olev tank läbi maja seina. Filmivõtteid meil siin kohapeal kahjuks tehtud pole, aga oleme ise korraldanud näidislahinguid, alles nüüd muuseumi aastapäeva üritusel tegime ka.

Millised on muuseumi tulevikuplaanid?

Meil on kunagi valmis tehtud angaari plaan, et saaks kõik masinad sinna sisse paigutada ja sinna üles planeerisime õppeklassid. Eks unistus on, et kunagi tekib rahaline võimalus selle teostamiseks.

Miks peaks külastama Lagedi muuseumit?

Inimesed peaksid tundma meie ajalugu, meie saatust. Ajaloost tuleb teha järeldusi ja selle maa eest tuleb võidelda viimse meheni.

Lisaks näitustele ja eksponaatidele on võimalik jalutada Vabaduse pargis. 28. juunil külastasid muuseumit 30. aastapäeva pidustustel ja istutasid tamme nelja riigi – Moldova, Ukraina, Gruusia ja Kasahstani suursaadikud. Enne seda kasvasid seal juba 121 nimelist tamme, sh 21 suursaadiku ja 3 presidendi oma. Arnold Rüütli tamm on juba päris suur ja uhke, aga kõige kuulsam tamm on allee lõpus president Konstantin Pätsi oma. Oma tamme on siia istutanud ka Tiiu Kera, kes on lõpetanud USA-s kaks kõrgemat sõjakooli ja käsutanud 40 000 Ameerika sõjalendurit.

Kui kellelgi tekkis nüüd huvi, et tahaks tulla teile siia külla, siis kust leiab infot või kellega peaks ühendust võtma?

Oleme avatud iga päev etteteatamisega. Piletite ja eksponaatide info leiab: http://vabadusvoitlus.ee/. Ootame kõiki külla!

Tõnis Kõiv, volikogu esimees: „Kahtlemata rikastab Rae valla vaimuelu Lagedil tegutsev vabadusvõitluse muuseum. Hiljuti kolmekümnendat sünnipäeva tähistanud muuseumi hing ja eestvedaja on Johannes Tõrs, kellel tundub energiat sama palju olevat kui kolmekümneaastasel. Kuigi tegelikult vanust üle kahe korra rohkem. Rae vald on Johannes Tõrsi nimetatud ka 1999. aastal aukodanikuks.

Soovin head tervist ja palju jõudu Johannes Tõrsile ning Eesti Vabadusvõitluse muuseumile. Niisamuti soovin, et Johannese kaasvõitlejad võtaksid üha rohkem koormat oma õlgadele, et eramuuseum oleks veel pikalt koht, kus inimesed käiksid tutvumas vabadusvõitluse ajalooga, mis aitab paremini mõista tänapäevaseid võitluseid vabaduse eest. Mineviku teadmine aitab samuti mõista vabaduse nimel langetatud valikuid, mis võivad mõnikord ka rasked tunduda.

Aga midagi kallimat vabadusest ei saa ühe väikese rahva jaoks olla. Seega mäletame vabaduse eest võidelnuid, tunnustame mälestuste hoidjaid ning oleme valmis vabaduse eest seisma!“

Foto: Kristina Laurits