Reet Raudkepp tähistab 50. tööjuubelit!

1. oktoobril 1972. aastal vormistati Reet Raudkepp Vaida raamatukogu juhatajaks. Tänavu täitus Reedal ametis 50 aastat! Rae Sõnumid uuris Reedalt, mis on hoidnud ning hoiab teda jätkuvalt raamatute keskel.

Läbi juhuse raamatukogusse

Reet ei ole Vaidast pärit, kuid päris kindlasti tunnevad teda kõik Vaida elanikud. Põltsamaal sündinud ja kasvanud neiu läks pärast põhikooli lõpetamist Viljandi Kultuurharidustöö Kooli raamatukogundust õppima. Õigemini oli see klassiõe mõte, kes soovis raamatukogundust õppida. Koos õpiti põhikoolis ajalooringis ja koos mindi ka kutset omandama.

Pärast kolme ja poolt aastat õppimist sai Reedast diplomeeritud raamatukoguhoidja ning etteantud nimekirjast sai valida, kuhu tööle minna. „Vaida oli huvitav nimi, keegi polnud sellest midagi kuulnud. Koht oli kodust kaugel ja tundus põnev. Stipendiumi ja suunamise saanuna tuli mul valitud töökohal kaks aastat töötada,“ räägib Reet, kuidas ta Vaida raamatukogusse juhuse tahtel sattus. Vaidasse jõudes ootas aga ees üllatus. „Tööle pidin asuma 16. juuli 1972. Sõitsin mõni päev varem kohale, kuid mulle üllatuseks ei olnudki töökoht vaba. Kultuuriosakond oli soovinud raamatukogusse uut töötajat külanõukogule teatamata. Kõik siiski laabus, mulle leiti öömaja ja endisele juhatajale uus töökoht. 1. septembril alustasime tollase juhatajaga raamatukogus inventuuri ning 1. oktoobrist 1972 vormistati mind Vaida raamatukogu juhatajaks ja olen seda tänaseni.“

„Peast raamatukoguhoidja“

„Kui oled „peast raamatukoguhoidja“ ehk veidi teistsugune (et mitte öelda hull), siis armastadki seda tööd,“ vastab Reet küsimusele, mis on hoidnud teda 50 aastat raamatukogus. „Lisaks raamatukoguhoidja ametile peab olema veel 99 + oskust,  psühholoogist IT spetsialistini. Kogukond, kuhu oled sulandunud, inimesed, kes on sind omaks võtnud ja ka tööandjaga peab kõik sujuma. Vaimu värske hoidjana on raamatute laenutamise kõrval alati olnud muud tegemised. Igal kümnendil omad tegevused. Sel kuul lõpetame taas ühe seitsmeaastase projekti, postipunkt suletakse. Uus aasta toob raamatukogule muutused.“

Raamatuid asendab Google

Vaida raamatukogu püüab uute raamatute ostmisel arvestada lugejate soovidega. „Ilukirjandust loetakse endiselt, aga näiteks 40-50 aastat tagasi ei olnud raamatukogu riiulitel esoteerika ja eneseabiraamatuid. Eks sel ajal oli muu teema aktuaalne ja ka kohustuslik lugemisvara teine.“ Samuti toob Reet välja, et üleüldiselt on raamatute lugemine vähenenud. „Kui lastele pakub rohkem põnevust nutiseade, siis teadmiskirjandust asendab Google.“

Reedal on kodus olnud lapsepõlvest saadik raamatuid ja heliplaate, kuid oma lemmikuks nimetab ta raamatute sisukordasid, registreid ja nimede loetelusid. Kodus võtab ta raamaturiiulilt aeg-ajalt kätte Romano Battaglia „Vaikus“. Itaalia kirjaniku poeetiline raamat sellest, kui raske on inimesel leida endas vaikust. „Just lõpetasin Freya Sampsoni „ Viimane raamatukogu“ lugemise. Tegevus toimub Inglismaal, kus krahvkonna volikogu soovib sulgeda ühe kogukonna raamatukogudest. Volikogule püütakse selgitada, miks see koht on neile oluline. Raamatukogu ei ole ainult raamatud, see on midagi enamat. Mõneti sarnaneb lugu hetkel meie raamatukogunduse maastikul toimuvaga.“

Reeda nime võib leida raamatust

Reeda nime võib leida 7-8 raamatust või isegi rohkemast, kuhu ta on kaastööd teinud. Nii on ta aidanud raamatute valmimisele kaasa fotodega, bibliograafiaga või kirjutanud tekste. Lisaks on Reeda hobiks veebilehtede valmistamine, näiteks on tema loodud veebileht nii Vaidast kui Vaida palvemajast.

Kommentaar: Raili Salvet, Vaida alevikuvanem

Julgen arvata, et suurem osa Vaida kandi elanikest on minuga nõus, kui ütlen – Reet on Vaida hing ja reliikvia. Siinsetest elanikest pole ilmselt kedagi, kes teda ei teaks! Kui Reeta ei tea, siis järelikult pole veel õieti Vaida ellu sisse elanud. Särasilmselt ja abivalmilt on ta kõigi meie jaoks alati olemas olnud ja vajadusel toeks. On puhas rõõm, et meie kogukonnas on selliseid asjalikke ja aktiivseid inimesi. Reeda töö ja panus on nende aastate jooksul olnud hindamatu. Hindamatu juba üksi sellepärast, et ta on hinge ja hoolega koostanud kodukandi ajaloo väärtusliku arhiivi. Ikka selleks, et minevik oleks talletatud. Me saame alati minna Reedalt olulist infot ja fakte küsima. Tänan Sind südamest, Reet, kogu selle panuse eest! Soovime Sulle ikka seda sära silmadesse ning jaksu veel aastateks kõige sellega toimetamiseks!

Pildil: Reet Raudkepp