Ütlus, mis kõnetab: „Eestlase lemmiktoit on teine eestlane"

Rae Sõnumite kogukonnaelu rubriigis ilmuvad aeg-ajalt üldhuvilood, mida avaldavad ka teised väljaanded. Delfi portaalis ilmus artikkel " Eestlase lemmiktoit on teine eestlane" ja selle sama artikli avaldas Estonian World Review.

Tänavuse vabariigi aastapäevapeo võib nüüd rahulikult karpi pakendada ja kirjutada esikaane peale, et sai ilusti tehtud. Käes on taas argipäev ja oleme jälle niisugused nagu oleme. Tänava peal kommenteerib noor neiu oma kaaslasele, kes paistab samaealine, et oskame küll ilusaid sõnu teha, aga tegelikult on eestlase lemmiktoit teine eestlane.

Julgeks neiule vastu vaielda, sest ainuüksi lühike guugeldamine näitab, et eestlastele omistatud ütlus „Eestlase lemmiktoit on teine eestlane" on levinud mugandatud versioonides lätlaste, leedulaste, soomlaste, venelaste ja veel paljude teiste rahvuste hulgas. Näiteks leiab netist ütlusi „A Latvian's favourite food is another Latvian", " Любимое блюдо литовца -Другой литовец". Ütlust kasutavad venelased, ukrainlased, soomlased ja paljud teisedki veel. Järelikult ei saa eestlasi pidada sugugi „erilisemaks" kui on seda teised rahvad. Kuid tundub, et ütlus kõnetab eestlasi kuidagi eriliselt, vähemasti viimasel ajal, mil see vohab kõnes, tekstides ja eriti kommentaariumides.

Autorlus pole lõpuni teada

Uurides rahva meelel ja keelel oleva ütluse sünnilugu, siis huvitaval kombel jõuame esmalt möödunud sajandil Venemaal eestlaste perre sündinud akadeemik Gustav Naanini, kes olla ütlust suusõnaliselt Eestis elamise ajal oma ringkondades hoogsalt levitanud. Naan tuli Eestisse elama 1940. aastal ja tema karjääri paremad aastad jäid aastatesse 1960 - 1980, mil ta pidas Eesti nõukogude entsüklopeedia peatoimetaja ametit ja oli ühiskonnateemadel viljakas kirjamees.

Et Naan võis eestlasi üksteise magustoiduks, lemmik- või parimaks toiduks tembeldada, seda aitab mõista ajaloolase Vello Helgi tõlgendusel ligi paarkümmend aasta tagasi siit ilmast lahkunud Naani poolt maha jäetud must - valge lause, milles kumab suhtumine eestlastesse. Sirbis ja Vasaras 1980. aasta 9. mail ilmunud artiklis "Ajalool on jõnks sees" kirjutab Naan, et "Paljude eestlaste maailmamudelid ei erine nimetamisväärselt Aafrika neegrite omadest". Naan kirjutab meie vormis eestlastest kui orjameelsetest, kangekaelsest rahvast, kes ei taha midagi kuulda „võõrast mõtlemisest" .

Võib ju oletada, et Naan mugandas näiteks venelaste hulgas käibel olnud ütluse ja kinkis selle eestlastele. Kuid lõpuni ei tea keegi, sest sedalaadi ütlused võivad alguse saada täiesti tavalisest inimesest, kes näiteks sünnipäevalauas muuseas poeetilise vaimukuse poetab ja teised selle üle võtavad, aga järgmisel päeval, nagu ikka peale korralikku pidu, ei mäleta täpselt keegi, kes mida rääkis. Kindel on aga see, et kui üks ütlus nii elujõuliseks saab, siis on selleks n - ö vajalik pinnas valmis.

Ütlus paljudeks juhtudeks

Tänapäeval leitakse ütlusele Eestis rakendust väga erinevates kontekstides ja põhjustel. Kõige sagedamini kasutatakse ütlust „Eestlase lemmiktoit on teine eestlane" siis kui vaja kurta, et küll on eestlased kurjad üksteise vastu, või siis kui vaja õigustada, et sellised me kord oleme, või on käibel see väljend lihtsalt sõimuna.

Kibestunud saarlane kommib artiklit „ Atraktiivne Kuressaare" ajalehes Saarte Hääl, et mitte miski ei meelita, sest Kuressaare linn on soomlasi täis, metsik loodus ammu kruntideks jagatud ja ilmahulgustele ning läbustajatele maha parseldatud. Saaremaa inimesed närivad üksteisel mönuga köri pöhimõttel - eestlase lemmikroog on teine eestlane. Ja tehke sild ka veel valmis, siis pole see enam saar vaid Eestimaa kaugeim äär!

Ilmselt paha tujuga kribatud kommentaar on sündinud kadedusest, et kellelgi võib paremini minema hakata. Veel kadedamaks muutub inimene siis, kui ta tunneb, et see, kellel läheb või hakkab kohe hästi minema pole nii palju vaeva näinud kui ta ise (kadetseja). Näiteks võib olla Kuressaare kommija aastaid virelenud ja lõpuks pankrotistud poe omanik, kes nüüd peab pensionipõlve.

Ütlus lipsab kõnepruuki ja kirjapilti nii naiste kui meeste, noorte ja vanade seas. Vahest tuuakse see mängu, kui on vaja tõsimeeli halvasti eestlase kohta öelda. „Noh, ega eestlasest midagi muud ju ei ootagi, kui rahvuskaaslase allaneelamist", kõneles meesterahvas valjul häälel bussis oma sõbrale. Mõlemad härrasmehed muhelesid selle peale mõnusalt, aga kas sellepärast et kogesid äratundmisrõõmu?

Igatahes ütlust kasutatakse viimasel ajal kui vanasõna, millega pannakse „kõik paika". Vanasõnadel on inimestele imepärane mõju, need ei tõesta ega argumenteeri, vaid lihtsalt väidavad midagi. Kuna vanasõnad mõjuvad vaimukana, on neis potentsiaali jääda hästi meelde ning elada oma elu mitmete põlvkondade jooksul. Vanasõnades on justkui mingi tõdemus, millel tõepõhja all ei ole.

Sünonüüme on vanasõnas olevale lemmiktoidule palju. Näiteks kasutatakse veel lemmiksöök, lemmikeine, rahvustoit, rahvusroog, magustoit, põhitoit, meelistoit, maiuspala, ka parim toit, parim söök, ainsaks toiduks, parim õhtusöök, parim magustoit. Igas külas omad eelistused, kuid ütluse sisu taotleb sarnast: eestlane on teise suhtes pahatahtlik.

Vikipeedia andmetel ei ehi kaasaegne vanasõna kõige popimate vanasõnade edetabelit, kuhu kuulub näiteks "Kelle jalg tatsub, selle suu matsub" või "Pill tuleb pika ilu peale", aga alates 90.aastatest on see rahvasuus käibel, kuigi üldistust ei saa teha tegelikult kogu rahvale. Vanasõna lipsab suust kergemini inimeste hulgas, kel sihiks jõuda rikaste ja ilusate hulka.

Viimase väite aga võiks pea peale keerata Andrese juhtum, kes elab väga lihtsat elu, oodates iga kuu pikisilmi palgapäeva. Ots- otsaga kokkutulemine Andresele suisa meeldib, sest raha on saatanast. Kuigi rikkaks saamisest pole ta tõsiselt kunagi unistanud, leiab ka tema vanasõnade salvest aktiivses kasutuses ütluse „ Eestlase magustoit on teine eestlane" . Andres leiab, et eestlased on kohutavad kriitilised üksteise suhtes.

Kriitiline on eestlane sageli selle suhtes, mis erineb iseenda arusaamast. Kord omaks võetud arvamusest peab ta rangelt kinni. Kui inimene õigustab jäärapäiselt oma mõtet ja teised tema mõttest midagi ei arva, on solvumine vaidluses kiire tulema ja tulemuseks ongi n - ö tüli, kus ilusad ja viisakad väljendid paraku unustatakse suhtlemises ära ja tegudeski võib ununeda solidaarsus ja lugupidamine.

Kuid õnneks on maailm mitmekülgne ja leidub ka neid, kes ei arva uueaja vanasõnast midagi. Selliste inimeste hulka kuulub suurepere ema Mirelle, kes leiab, et kui inimesed on võtnud selle hoogsalt käibele, kaevavad nad iseendale sellega auku, sest mida see tähendab. Ära usalda teist eestlast, ta on pätt. Kui me sellist juttu laseme endale ajada, siis oleme tõepoolest väljasurnud rahvas. Ütlus on Mirelle arvates käibel eestluse õõnestamiseks. Kuid ka selles väites on põhjust kahelda, sest esiteks pole ükski vanasõna igavene, see tähendab et selle kasutus devalveerub ja teiseks pole veel tõestatud, et just selle ütluse vormi pärast „ x lemmiktoit on teine x" on ükski rahvas välja surnud.

Nii, et saab olema huvitav, kui kaua veel ütlus inimesi kõnetab.

Signe Heiberg

Rae Sõnumite toimetaja

DELFI Eesti Elu

2013, veebruar