Ukraina sõjapõgenikud jõudsid Moldova, Rumeenia ja Soome kaudu Lagedile

Eesti on märtsikuu lõpu seisuga vastu võtnud üle 20 000 Ukraina sõjapõgeniku, suure tõenäosusega on neid jõudnud enamikesse omavalitsustesse. Rae Sõnumid käis külas Eesti vabadusvõitluse muuseumi juhil Johannes Tõrsil, kelle Lagedil asuvas eramus on leidnud ajutise peavarju Odessast sõjakoleduse eest põgenenud Svetlana Bankovskaja ja tema tütar Jelizaveta.

Põhjus, miks 48-aastane Svetlana ja 13-aastane Jelizaveta just Rae valda tulid, peitub Svetlana vanemas tütres Julias, kes on abielus Johannes Tõrsi pojaga.

Milline nägi välja teie elu enne koledaid sõjasündmusi?

Meie kodu on Odessast 30 km kaugusel Võgoda külas. Elasime tavapärast elu – abikaasa töötas rekkajuhina, mina teenisin leiba lapsehoidjana ning tütar käis kohalikus koolis 8. klassis. Julia abiellus suvel Johannese pojaga ja nemad kolisid Soome elama.

Kus te viibisite, kui 24. veebruari varahommikul Venemaa vägede sissetung algas?

Olime kodus ja kuulsin varahommikul läbi une plahvatusi. Äratasin abikaasa üles ja ütlesin, et vist algas sõda. Mõni hetk hiljem teatati venelaste sissetungist ka ametlike kanalite kaudu.

Mida te tegite? Kas asusite kohe põgenemisplaane tegema?

Plahvatused ja kõik sellega kaasnev oli suur šokk. Me ei suutnud seda uskuda. Loomulikult rääkisime pingete kasvust ja võimalikust sõja algusest pidevalt tuttavatega, kuid keegi minu tutvusringkonnast ei arvanud, et asi võib nii kaugele minna.

Mul oli plaan tol päeval tööle ja tütrel kooli minna. Loomulikult ei tulnud sellest midagi välja ja alguses vaatasime suure osa ajast televiisorit, et aru saada, mis toimub ja milleks kõik see. Koolist tuli kiiresti sõnum, et õppetöö jätkub interneti vahendusel. Koolimajast sai vabatahtlike jaoks mõeldud keskus, kuhu inimesed said sõdurite ja abivajavate inimeste jaoks asju tuua.

Alguses arvasime, et sõjategevus möödub kiiresti ja paari päeva pärast on kõik möödas. 1. märtsil tabasid venelaste rünnakud meie kodust mitte kaugel üheksat maja ning siis sain aru, et pean koos tütrega Ukrainast põgenema. Mees ja kolm koera jäid Ukrainasse.

Kui keeruline oli Ukraina piirini jõuda ja milliseid teid mööda Eestisse saabusite?

Sõitsime Moldova piirini, kus kohtasime sooja vastuvõttu. Tänu sellele, et olime koos tuttavaga, kellel oli kaasas väike laps, saime kiirendatud korras piiri ületatud. Moldovas viisid abivalmid inimesed meid autoga tasuta pealinna Chișinăusse. Sealt sõitsime bussiga Rumeenia pealinna Bukaresti, kuhu jäime kolmeks päevaks. Julia aitas osta lennukipiletid Helsingisse ja sealt tulime Eestisse.

Kuidas hindate praegust olukorda Ukrainas?

Ukraina kaitseb oma territooriumi lõpuni ega anna alla. Sõda on ukraina rahvast ühendanud. See on meie kodumaa! Kõik, kes vähegi aidata saavad, annavad oma panuse. Mehi, kes on valmis Ukrainat kaitsma, on piisavalt, kuid napib relvi.

Ajakirjanduse põhjal olen aru saanud, et Eestisse jõudnud sõjapõgenikud on valmis tööle minema. Kas Teie kuulute ka nende hulka?

Loomulikult. Ukrainlased on töökas rahvas ja harjunud pingutama. Oleks solvav tulla siia ja jääda lootma ainult Eesti riigi toetustele. Mina isiklikult töötaksin hea meelega lastega, kuid olen valmis tegema igasugust jõukohast tööd.

Nädalapäevad pärast intervjuud sai Svetlana tööd Lagedil tegutsevas ettevõttes Nefab Packaging OÜ.

Kui te peaksite pikemaks ajaks Eestisse jääma, kas tütar Jelizaveta eelistab minna eesti- või venekeelsesse kooli?

Odessa kooli (naerab). Täna käisime poes ja ostsime vene-eesti sõnaraamatu, et elementaarsemad sõnad selgeks õppida. Jelizaveta õpib praegu interneti vahendusel, kuid kui saame Eestis oma dokumendid korda, hakkame uurima siinseid õppimisvõimalusi. On arusaadav, et kui sõda peakski läbi saama, siis paljudel ei ole enam kodu, kuhu naasta. Mitmed linnad tuleb uuesti üles ehitada ja see kõik võtab aega.

Millise mulje on Eesti Teile jätnud?

Olen siin esimest korda, kuid esmamulje on väga meeldiv. Meid on hästi vastu võetud ja igakülgselt abistatud. Oleme tutvunud ka Tallinnaga ja mingil määral meenutab see Odessat. Mõlemad linnad asuvad mere ääres ning on kompaktsed ja mugavad.

President Volodõmõr Zelenski on kriisi väga oskuslikult ja julgelt juhtinud ning tõusnud maailmas laiemalt kangelase seisusesse. Kui Zelenski kolm aastat tagasi riigipeaks valiti, siis tunti teda pigem näitleja ja naljamehena. Kas Teie uskusite temasse ka toona?

Volodõmõr Zelenski on noor ja perspektiivikas ning mina andsin talle oma hääle. Praegu on terve rahvas tema taga.

Fotol. Odessas elanud Svetlana Bankovskaja (keskel) ja tema tütar Jelizaveta (paremal) on leidnud ajutise peavarju Eesti vabadusvõitluse muuseumi juhi Johannes Tõrsi ja tema elukaaslase Tiiu Madissooni (vasakul) juures. Vasakult teine on Svetlana vanem tütar Julia, kes elab igapäevaselt koos Johannes Tõrsi pojaga Soomes. Foto: Andres Kalvik

Koolikohti on, eelkõige Kindluse Koolis

Bärbel Salumäe, Rae abivallavanem

Vallavalitsuse poole on märtsikuu lõpu seisuga majutuse küsimuses pöördunud üksikud sõjapõgenikud, seda läbi meie oma kogukonnaliikmete. Samuti oleme teadlikud, et tegelikkuses elab Rae valla peredes Ukrainast tulnud inimesi rohkem. Üks Ukrainast tulnud laps õpib näiteks Järveküla Koolis, temal on sünnipäraselt olemas Eesti kodakondsus.

Rae vallas elab üle 22 000 inimese ning elanike keskmine vanus on 32 aastat ja umbes 60% elanikest on alaealised. Seetõttu on keerulisem pakkuda sõjapõgenikele lasteaiakohti, meie oma lapsedki on järjekorras ootamas. Koolikohtadega on täna mõnevõrra lihtsam. Kuna Kindluse Kool ei tööta veel täismahus, on meil võimalus avada seal kaks klassi Ukraina lastele. Koolitöö juures tuleb kindlasti arvestada asjaolu, et nende haridussüsteem ei ühti meie omaga, samuti on koolide poolt tulnud tagasiside, et paljud meie õpetajad ei räägi vene keelt õpetamise tasemel. Püüame leida vastavalt vajadusele ka ukraina keele oskajaid õpetajaid, sh sõjapõgenike seast.

Kindlasti palume kõigil, kelle juures Ukrainast tulnud sõjapõgenikud peatuvad (väljaränne alates 24.02.2022), neist märku anda Rae vallavalitsuse aadressil ukraina@rae.ee. Kuigi otsest kohustust seda teha ei ole, saame sel viisil paremini hinnata võimalike abiteenuste mahtu ja laste vajadust haridustee jätkamiseks.