Vabatahtlik seltsiline aitab suurendada üksi olijate turvatunnet ja vähendada sotsiaalset tõrjutust

Meie ümber on palju 65+ vanuses ja erivajadustega inimesi. Neid aitavad lähedased või pakutakse neile tuge kohaliku omavalitsuse poolt korraldatud koduhoolduse või ka hoolekandeasutuste abiga. Samas on nii eakate kui ka erivajadustega inimeste seas neid, kes vajavad lisatuge igapäevatoimetuste juures. Mõnikord on vaja abi näiteks eluliste teenuste kasutamisel, olgu seda siis poes käimisel või haiglasse arsti juurde minemisel ja haiglakoridorides orienteerumisel. Sageli võib ette tulla ka seda, et inimene vajab rohkem suhtlemist ja ärakuulamise aega, kui sotsiaaltöötaja oma kiire töötempo juures pakkuda saab. Eakas inimene tahab jagada oma mõtteid ja emotsioone, arutleda elu üle, aga võib-olla seda ärakuulajat tal ei ole.

Üksilduse ja tervise suhted on kahepoolsed. Ühest küljest üksildustunne mõjutab tervist, teisest küljest põhjustab halb tervis üksildust. Mis on üksildus?  See ei ole lihtsalt üksinda olemine, üksindus, mis on vahel aeg-ajalt loomulik elu osa. Üksildus on püsiv emotsioon, et midagi on väga puudu. Me võime olla ümbritsetud sõprade, pereliikmete, hoolekandeasutuses heade ja hoolivate töötajate poolt, aga ennast sellele vaatamata üksildasena tunda. See on püsiv sisemine ärevus, hingeline üksiolek, mille käigus meie hing otsib kedagi või ka midagi, millega seda puudusetunnet kompenseerida. Üksildustunne võib tekitada ka hirme ja muremõtteid, halvemal juhul isegi depressiooni. Meil kõigil on vahel tunne, et  tahaks oma elu rõõme ja muresid  kellegagi jagada, rääkida ja ärakuulatud saada.

Lisaks vanemaealiste inimeste arvu üldisele suurenemisele elas 31.12.2020 aasta seisuga Eestis 145 346 puudega inimest, kes moodustasid ligi 11% elanikkonnast. Suurem osa puudega inimestest on samaaegselt ka vanemaealised: üle kahe kolmandiku neist on 55-aastased või  vanemad (Eesti Puuetega Inimeste Koda, 2020).  Statistikaameti andmetel vajavad vähemalt pooled puudega inimestest vahetevahel abi, ligi neljandik puudega inimestest vajavad aga pidevalt abi.

Vanuse kasvades üksinda elavate inimeste protsent kasvab. Kuni neljandik 85-aastastest või vanematest meestest elab üksi, umbes 50% 65-aastastest ja vanematest naistest elab üksi; kokku ligi kolmandik puudega inimestest elab üheliikmelises leibkonnas (Eesti Puuetega Inimeste Koda, 2020).

2021–2023 aastatel viib Eesti Külaliikumine Kodukant Sotsiaalministeeriumi tellimusel ja Euroopa Sotsiaalfondi toel läbi projekti „Vabatahtlike kaasamise koostöömudeli rakendamine hoolekandesüsteemi“. Selle projekti tegevused toimuvad ka Rae vallas ning on suunatud just eakatele ja erivajadustega inimestele, et pakkuda neile vabatahtliku seltsilise tugitegevusi.

Kas seltsilise poolt pakutav tugitegevus on samalaadne, mis koduhoolduse teenus?

Ei ole. Toome siin välja mõned näited tegevustest, mida vabatahtlik seltsiline saab pakkuda:

● abivajajaga koos olemine ja suhtlemine (näiteks arutelud igapäevateemadel, fotode vaatamine, ajalehe või raamatu ette lugemine, ühiste tegevuste korraldamine, nt koos ristsõnade lahendamine, füüsiliste harjutuste tegemine vmt);

● saatjaks olemine koduväliste tegevustega tegelemisel, näiteks koos jalutamine või ühised külastused raamatukokku;

● eaka või erivajadusega inimese toetamine avalike eluliste teenuste kasutamisel, näiteks abistamine arsti juurde minemisel ja tulemisel või aitamine ametkondadega asjaajamisel või teejuhiks olemine, kui on nt tegemist mäluhäiretega inimesega;

● tugitegevuse pakkumine lihtsamate kodutöödega tegemisel, mida abisaaja üksi ei teeks, aga koos toetajaga oleks (kasvõi osaliselt) võimeline tegema (näiteks ühisel poeskäigul kotikandmine või koos söögi tegemine).

Tõestatud on, et vanemas eas vastastikku rahuldust pakkuv ning tulemuslik sotsiaalne aktiivsus vähendab depressiivsuse sümptomeid (Croezen et alet al., 2013). Samuti on tõestatud, et optimism ja erinevad toimetulekumeetmed mängivad eaka vananemise puhul sama suurt rolli kui hea füüsiline tervis (T. Niiberg).

Kuidas me leiame vabatahtlikke seltsilisi ja mis võiks olla nende motivatsioon oma abi pakkuda?

Vabatahtlike kaasamiseks kasutame eelkõige  piirkondade vabatahtlike organisatsioone ja kogukondade eestvedajate võrgustikke. Samuti teeme maakondlikke teavituskampaaniaid läbi kohalike lehtede, perearstide, tervisekeskuste, maakonna tervisenõukogude, kohalike omavalitsuste asutuste, raamatukogude, päevakeskuste, eakate klubide jne.

Vabatahtlikud muudavad oma väikeste ja suurte heategudega maailma. Veelgi olulisem – sellega muutub ka inimese enda maailm. Vabatahtlik tegevus pakub positiivset emotsiooni, vaheldust igapäevasele rutiinile, võimalust ennast arendada ning oma maailmapilti avardada. Vabatahtlikuna avaneb võimalus tasuta õppida ja omandada kogemusi oma ala spetsialistidelt ning koolituse käigus saada lisateadmisi vabatahtliku tegevuse kohta. Noortele annab vabatahtlik tegevus võimaluse koguda kogemusi ka tööelu alustamiseks. Üliõpilastel on võimalus teha oma koolitöö raames praktilist tööd, mida saame ümber arvestada ka ainepunktideks. Vabatahtlikena saavad liituda kõik vähemalt 16-aastased huvilised. 

Milline on kohaliku omavalitsuse roll?

Eelkõige on oluline abivajajate kohta informatsiooni jagamine, sest just omavalitsuste sotsiaalhoolekande spetsialistidel on olemas suurem osa teadmistest abivajajate, nii eakate kui ka erivajadustega inimeste kohta.

Kuidas maakondlikult vabatahtliku seltsilise tegevusi korraldatakse? 

Maakonnas toimetab maakondlik koordinaator, kes  koostöös omavalitsusega neilt saadud  info põhjal viib kokku vabatahtliku seltsilise ja abivajaja. Koordinaatori ülesanne on värvata vabatahtlikud ja teostada neile eelnev taustakontroll. Selle käigus koordinaator vestleb vabatahtlikuga, selgitades eesseisvaid tegevusi ja veendudes vabatahtliku heas tahtes. Koos vabatahtliku endaga kontrollib koordinaator karistusregistri väljavõtet, et välistada ebaeetilised riskid tulevases tegevuses. Vabatahtlikku seltsilist kontrollitakse ka seltsilise tegevuse ajal, seega on meie projekti vabatahtlikud ühed paremini kontrollitud abistajad vabatahtlike maastikul.

Oluline on abivajaja ja vabatahtliku kokkuviimine, nende sobivuse väljaselgitamine. Kui vastastikune sobivus ja ühishuvi on olemas, siis sõlmitakse ka vastav hea tahte kokkulepe nii vabatahtliku kui ka abivajajaga.

Vabatahtlike seltsiliste koordinaator maakonnas hoiabki töös terve maakonna vabatahtlike võrgustikku, toetab neid, leides motivatsioonivõimalusi ja on vajadusel kõigis üleskerkinud küsimustes kontaktisikuks abivajajatele, vabatahtlikele ja omavalistustele.

Kuidas saab soovi korral  küsida endale (oma lähedasele), s.o 65+ või erivajadusega inimesele vabatahtlikku seltsilist?

Selleks:

●  andke teada oma (oma lähedase) soovist ja vajadusest oma omavalitsuse sotsiaaltöötajale või Sotsiaalkeskusele, kes informeerib maakonna koordinaatorit või siis kontakteeruge otse maakonna koordinaatoriga: Karin Talalaev, tel 529 9161.

Eeldame, et vabatahtliku ja abivajaja regulaarsete kohtumiste käigus levib positiivne kogemus suust suhu ning leidub veel abivajajaid, kes soovivad vabatahtlike seltsilisega kohtuda või neid appi paluda.

Kuidas saavad kirjeldatud tegevusteks enda abi pakkuda vabatahtlikud?

●  Andke teada oma koostöösoovist: Karin Talalaev, karin.talalaev@gmail.com või tel 529 9161. Kodulehe info: www.seltsilised.ee

Vabatahtlik seltsiline Kaija Kokk:

Projektist „Vabatahtlik seltsiline“ sain teada Facebooki kaudu. Kuna on olnud tahtmine juba ammu kuidagi vanu inimesi aidata või toetada, registreerisin ennast kohe vabatahtlikuks ära. Põnevusega jäin ootama, kas on tõesti vanureid/abivajajaid (ise eelistan kutsuda paariliseks), kes projektiga ühinevad. Ja minu üllatuseks isegi oli. Sain endale paari nädalaga Rae piirkonnas paarilise, kellega saime kord nädalas kokku. Ta kolis nüüd küll teise piirkonda, aga tema juures käinud sotsiaaltöötaja abiga sain kohe enda piirkonnas, lausa samas alevikus, uue paarilise.

Üllatav on, et sellist toredat võimalust kasutatakse ära nii vähe. Just vanurite poolt. Julgustan siinkohal jätma hirmud kuskile kõrvale ja proovida. Vabatahtlikud on kontrollitud, kohe alguses tehakse hea tahte kokkulepe, kus lepitakse kokku kus, kui kaua, kui tihti ja mida koos tehakse. Alati saab loobuda. Olen seda meelt, et ükski vanur ei peaks tundma ennast üksikuna, sõpradeta, abistajata. Vabatahtlikust seltsilisest saab tore jutukaaslane, kellega saab üheskoos teha toredaid ja rõõmu toovaid tegevusi, milles eelnevalt üheskoos ka kokku lepitakse. Mina olen saanud seltsi pakkuda ühel päeval nädalas umbes kaks tundi.

Mind üllatas veel see, et mõlema paarilisega on mul olnud väga hea klapp ja täitsa sarnased huvid. Näiteks kunstiga olen mõlemaga tegelenud.

Kõik, kes tunnevad, et ka nemad tooksid rõõmu ja nii-öelda uut hingamist mõne vanuri või abivajaja ellu, siis julgustan projekti vabatahtlikuks registreerima. Ka vabatahtlikul on alati võimalus loobuda, kui näiteks paarilisega ei teki klappi või tuleb välja, et see ei ole ikkagi sulle. Aga kui vanurite käekäik sulle korda läheb, siis leiad kindlasti võimaluse panustamiseks.

Tore, kui üks hetk tekiks eri piirkondades ka rohkem võimalusi vanuritel omavahel kohtuda ja üheskoos mingeid toredaid organiseeritud tegevusi teha. See on üks mure, mida on mõlemad paarilised mulle välja toonud – kui midagi kuskil tehakse, siis pole organiseeritud transporti või pole üldse teada, kus teiste vanemate inimestega kohtuda ja koos toredaid tegevusi teha. Ma usun, et vabatahtlike abiga saaks selliseid ettevõtmisi korraldada ja üksikuid inimesi omavahel kokku viia. Aga sellise tegevuse eelduseks on mingi hulk vabatahtlikke ja nende paarilisi, kes tänu organiseeritud tegevusele omavahel saavad kontakteeruda.

Kommentaar: Piret Kuusküll (Rae Sotsiaalkeskus)

Rae Sotsiaalkeskusel on kokkupuude vabatahtlike seltsiliste projektiga alates käesoleva aasta maikuust ja meie esimesed muljed olnud väga positiivsed. Juba esimeste hooldekodus toimunud külastuskordade põhjal julgen kinnitada, et teoorias kirjeldatud kasud eakate ja erivajadustega inimeste jaoks saavad kindlasti kinnitust ka praktikas.

Meie hooldekodu elanikud on kohtunud seltsilistega nii individuaalselt kui ka grupiviisiliselt. Mõlemal juhul on tegemist väga tänuväärse ettevõtmisega, sest iga taoline uus kontakt on värskendav ja positiivset emotsiooni pakkuv ning aitab päeva sisukamalt veeta. Põnev on olnud kõrvalt jälgida, kuidas meie elanikega toimunud individuaalsete kohtumiste käigus on leitud mõlemale poolele huvipakkuvaid  vestlusteemasid nii minevikust kui ka olevikust. Lisaks on meil populaarsed Bingo pealelõunad, kus ühise laua taga kogunevad pea pooled hooldekodu elanikud, et seltsiliste juhendamisel lõbusalt aega veeta.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et meie elanikud on seltsilised hästi vastu võtnud ja ootavad alati nende tulekut. Suur tänu kõigile asjaosalistele projekti ellukutsumise ja läbiviimise eest!

Pildil 1: Vabatahtlik seltsiline Kaija Kokk
Pildil 2: Bingo mäng sotsiaalkeskuses