Vormis ja vormiga

Vaidas elav aasta naiskodukaitsja 2016 Kristlin Kõrgesaar, kes sai kutse presidendi vastuvõtule, vastab kleidiküsimusele kõhklematult: „Loomulikult lähen ma pidulikus naiskodukaitse vormis, see on nii ilus!“

Vormi kandmine kuulub tema ellu loomuliku osana. Vormiriietusi ripub naise kapis isegi mitu. Ta õpib sisekaitseakadeemia justiitskolledži 3. kursusel, töötab Tallinna vanglas ametnikuna. Vabatahtlikuna alustas juba üheksakümnendail kodutütarde ridades, sealt edasi astus 2003 Viru malevasse ning abielludes liikus edasi 2008 Järva ringkonda ning alates 2016 aprillist juhib kaitseliidu maleva Järva ringkonnas naiskodukaitsjate Roosna-Alliku jaoskonda. Kapis on ka vorm, mida ma heameelega välja ei võta, see on nimelt maastikuotsinguteks mõeldud. Olen vabatahtlike otsijate grupi OPEROG juhtliige. Kui kutsutakse appi kedagi maastikule otsima, siis ma lähen, olgu see kasvõi öösel kell 4.00.

Mullu liitus ta ka Ida-Harju politseijaoskonna abipolitseinikega. See on suur piirkond, kuhu kuuluvad lisaks Rae vallale Kose, Kuusalu, Loksa jt, kokku kümme omavalitsust. Abipolitseinikuna tuli tal eelmisel aastal täis üle 300 töötunni. Patrullimised, kiire reageerimine erinevatele ohuolukordadele. Aga ka head kolleegid, kellega ühiselt aega veeta. Tema kõige erilisem vorm on olnud politseimaskoti Lõvi Leo kostüüm, mida ta kandis politsei- ja piirivalveameti 98. sünnipäeval.

„Abikaasa Arti tegutseb kaitseliidu Järva malevas, meie pojad, kolmene ja kümnene, löövad ka juba siin-seal kaasa. Minu elu on selline omapärane mull, tervik,“ leiab Kristlin, et sõjalis-sportlik eluviis sobib talle ja ta perele igati.

„Olen pärit kuuelapselisest perest Lääne-Virumaalt. Vend on vanem, aga õdedega mängisime viiekesi pidevalt politseinikke, eks sealt kõik algas,“ meenutas Kristlin. „Käisime ka palju mööda metsi ringi ja võiks öelda, et orienteerumine on mul lausa geenides.“

Utria dessant paneb silmad särama

11.–13. jaanuaril osales ta teist korda Utria dessandil. Kõlab uskumatult, kuid ta ei kasutanud metsas GPSi ega isegi mitte kompassi, vaid valis suuna rohketele kogemustele toetudes.

„Minu ainuke abivahend oli kaart, orienteerumiseks panen end nii-öelda kaardile,“ kirjeldas ta oma võtet, mis töötab. Ta lisas, et suudab ühtviisi hästi orienteeruda nii maastikul kui ka linnas, aga eelistab looduses liikumist.

Utria dessanti peetakse mehisuse proovilepanekuks, naisi osaleb seal vähe. Eelmisel aastal jäi Kristlini neljaliikmelisel naiskonnal käreda pakase tõttu võistlus pooleli, kuid tänavu otsustati igal juhul lõpuni minna. Selleks valmistuti pikalt, treeniti vastupidavust, relva käsitsemist, esmaabi andmist jm retkel hädavajalikku, valiti hoolikalt ilmaga sobivat riietust.

Rada jõutigi läbida, ehkki see oli ränk katsumus. Kahekümnekilose seljakotiga – kaasas kogu toit ja jook, kuivad riided, magamiskott ja relvad – üle takistuste minek hakkas lõpus hullult õlgu suruma. Tuli käed pinges rihmasid eest tirida, et veidigi hõlpu saaks. Aga kõige hullem oli see, et pooleteise ööpäeva jooksul said nad endale lubada vaid 45 minutit und. Siis, kui enam ilma kuidagi läbi ei saanud, viskasid magamiskotid puu alla ja suigatasid korraks, et jälle edasi minna.

Utriat korrata tal plaanis pole, naise organismi võtab see ikka läbi. Kõik, mis endale tõestamist vajas, sai tehtud.

Aga tihe ajagraafik jätkub, tema märkmik on pidevalt kaks-kolm kuud ette täis ja juba on kirjas ka hulk suviseid ettevõtmisi. „Märkmikku hakkasin pidama üle kümne aasta tagasi, kui käisin Tauri Tallermaa mälutreeningul, tema soovitas kõik oluline üles kirjutada,“ nentis Kristlin Kõrgesaar. „Eks elu on aasta-aastalt tihedamaks ka läinud ja enam ei jõuaks kõike peas meeles pidada nagu varem.“

Ta peab suureks õnneks, et mees on samasugune nagu tema, julge, hakkaja, põhjalik, täpne, ja samade huvidega. Kui emmale-kummale mingit võistlust või muud ettevõtmist pakutakse, jõuavad nad kiiresti ühele meelele, kuidas saaks minna.

„Kui pakutav meeldib, kõnetab, teen ära!“ naeratab Kristlin. „Elame sellist elu, nagu tahame.“

Kõige muu kõrvalt on nad otsustanud rajada oma kodu, ehitada maja kaunile krundile Patika lähedal Veskitaguse külas. „Mees ise ehitab! Tasapisi. Seda krunti nähes tundsime kohe, et sinna me tahame,“ ütles naine ja lisas lause, mis sobib tervikusse: „Seal on ümberringi imeilus mets!“

Aita Nurga

Foto: erakogu

 

Värskelt aasta naiskodukaitsja 2016 auhinna vastu võtnud Kristlin Kõrgesaar