Aasta muusikakooli juht on Siiri Laid

24. novembril toimunud Eesti Muusikakoolide Liidu tänugalal tuli meie valda lausa neli tunnustust! Nominendina pälvisid tunnustuse Elanor Susanna Türk (aasta noor muusik), Riina Lõhmus (aasta õpetaja tänupreemia) ja Rutt Ridbeck (elutöö preemia nominent). Aasta muusikakooli juhiks valiti meie Rae Huvialakooli direktor Siiri Laid. Rae Sõnumid tegi Siiriga ka intervjuu, et uurida, milliseid tundeid tunnustus temas tekitas ning ühtlasi vaadata tagasi Rae Huvialakooli arengule.

Siiri, milline on Sinu enda seos muusikaga? Kas ja kus muusikakoolis oled ise õppinud?

Mina ei ole ise muusikat õppinud rohkem kui muusikatundides koolis, ühtki pilli ma kahjuks mängida ei oska. Olen olnud paar aastakümmet nüüdseks tegevuse lõpetanud Jüri Perekoori laulja ja osalenud mitmel laulupeol. Oskan hinnata järjepideva harjutamise tähtust ja hobiga tegelemise positiivset mõju. Lisaks on minu töö õpetanud mind oskuslikumalt kuulama ja märkama. Muusika mõjub meile kõigile oluliselt rohkem, kui me teadvustame.

Kuidas sattusid Rae Huvialakooli juhiks?

Rae Huvialakooli loomise mõte tekkis kunagisel Jüri koolijuhil Martin Kaasikul. Ta leidis toetajaid ning 1997. aasta lõpus volikogu, kuhu kuulusin ka mina, otsustas huvikooli moodustada. Kui kuulutati välja juhi konkurss, siis ma kandideerisin sellele ja osutusin valituks. Ametis olen 13. aprillist 1998. Kooli avasime ametlikult 01.09.1998. Olen läbi teinud ka uue kandideerimise, sest kuni 2008. aastani kehtisid koolijuhtidel 5-aastased
töölepingud.

Oled pikalt selles ametis olnud – millised on olnud kõige suuremad muutused ja väljakutsed?

Selle 26 aasta jooksul on väga palju muutunud – nii keskkond kui ka inimesed. Esimesel sügisel töötas lisaks minule 15 inimest, kõik osalise koormusega. Suurim rõhk oligi muusikaosakonnal, mis alustas septembris nii Jüris kui Vaidas, teisest veerandist alustasime õppega ka Lagedil. Meil sai õppida loomulikult klaverit, aga ka viiulit, flööti ja plokkflööti ning ka trompetit. Muusikaosakonnas oli algselt 44 õpilast, õpetajaid oli esimesel sügisel 10. Praegu on meil muusikaosakonnas üle 300 õpilase ja 44 õpetajat.

Suureks väljakutseks on heal tasemel instrumentide ning sobilike ruumide olemasolu. Kuna rahvaarv Rae vallas pidevalt kasvab, siis suureneb kogu aeg ka meil õppida soovivate laste arv. Selletõttu oleme sageli otsimas oma meeskonda juurde pilli- ja ka solfedžoõpetajaid. Rõõmu teeb, et meil töötavad mitmed meie enda muusikaosakonna vilistlasedki. Huvialakoolis kokku on üle 100 töötaja ja üle 1200 õpilase.

Muutusi on aja jooksul palju. Eelkõige see, et oleme saanud kaasaegsed ruumid, kus tunde läbi viia. Oleme laienenud mitmesse piirkonda. Meil on kasutusel mitmed IT-lahendused, mis peaksid tegema haldamise lihtsamaks. Kui esimesed 15 aastat olin ma juhina ilma abilisteta, tegelesin kõigega ise, siis nüüd on meil 7-liikmeline meeskond, kes kooli juhib. Kindlasti on õpe läinud süsteemsemaks, sisulisemaks, väljundeid on juurde tulnud. Meie mitmed õpetajad on valmis koostöös õpilase ja tema perega panustama, et noor saaks osaleda konkurssidel või festivalidel.

 Nii nagu on kogu ümbritsev elu muutunud, on muutunud ka õpilased ja muutuma peavad ka õpetajad, kellega koos me püüame õppida uusi meetodeid ja vahendeid, et pidevalt olla valmis õpetama uusi noori.

Miks on noortele ellu vaja kultuuri? Mida annab ühele noorele muusikakoolis õppimine?

Muusika ja kunsti mõjust inimesele on tehtud palju teadusuuringuid, mis ütlevad, et nende mõju on väga mitmekülgne ja positiivne. Kultuuri on vaja kõige laiemas mõttes, sest kultuurierialadega tegelemine võib tuua eduelamusi, loob võimaluse erialaga tegeleda vanusest hoolimata. Kultuuri valdkonna huvihariduse omandamine ei ole ju vaid noorte tegevus, see on elukaareülene. Sageli saadakse muusika-, kunsti-, tantsu- või spordiõppest lisaks erioskustele ka muid eluks vajalikke oskusi ja sotsiaalseid võrgustikke pikkadeks aastateks.

Pilli õppiv noor oskab kindlasti oma aega planeerida, pidada läbirääkimisi, luua suhteid erinevas vanuses õpingukaaslastega, ta saab aru süvenemise, harjutamise ja pideva tegelemise vajadusest. Niisuguste oskustega inimesed on empaatilisemad ka kõigi teiste suhtes, kes panustavad oma aega kultuuriloomesse.

Kas tunnustus tuli Sinu jaoks üllatusena? Mis olid Sinu esimesed emotsioonid?

Tõepoolest tuli tunnustus mulle üllatusena, sest häid ja andekaid juhte on muusikakoolide juhtide hulgas väga palju. Kõik nominendid (ning mitte ainult nemad) on väärt laureaadi tiitlit. Ma olen väga tänulik oma kolleegidele huvialakoolis ja Rae vallamajas, kes kõik taotlusvormiga vaeva nägid. Tean, et selliste taotlusete kirjutamine on paras väljakutse, et kirja saaks see, mis esitatavat kõige paremini iseloomustab ning mida komisjon enim väärtustab.

Olen väga tänulik ka Eesti Muuisakoolide Liidu juhatusele, kes tegi otsuse minu kasuks!

Rae Huvialakool ja sealhulgas ka muusikakool on aastatega väga palju kasvanud ja arenenud.

Kuhu suunas juhina seda organisatsiooni edasi tüürid? Millised on Sinu eesmärgid ja unistused tulevikuks?

Rae Huvialakoolil saab 2025. aastal läbi arengukava periood ning uuel aastal alustame arengukava uuendamisega. Organisatsioon on suur, meid on kokku üle 100. Meie kooli eripära on see, et töötame valla kuues eri paigas erinevatel päevadel ja erinevatel kellaaegadel, see on suur väljakutse ühtse meeskonnana toimimiseks. Juhtkonnaga püüame igati toetada oma töötajaid, sest just nemad on need, kes lapsi ja noori mitmekülgselt ja oskuslikult arendavad ning huviharidust edendavad. Kindlasti püüame edendada lõimingut üldharidusega, et rohkem väärtustada noorte aega.

Muusikahuvihariduse mõttes unistan suurest helikindlate ruumidega huvikoolimajast (igas valla keskuses), suurest kontserdisaalist (või ka kahest), korralikust laululavast koos tantsuplatsi ja tribüüniga. Nende olemasolu looks eelduse, et huviharidus on kvaliteetsem, jätkusuutlik ja arenev. Ehk siis tuleb ka meile juurde noori õpetajaid.

Unistan ka sellest, et huvikooliõpetaja on sama väärtustatud kui teised õpetajad ning see väljendub kuupalgas.

Foto: fotostuudio