Anne, kes armastab pimedas valgusega mängida

Anne Ferguson on värskelt kunstiülikooli lõpetanud sakslanna, kelle jaoks Vaskjala Loomeresidentuur on esimene sellesarnane kogemus. Anne’iga vestles tema elust ja loomingust Sandra Nikitin.

Tere, Anne! No kuidas Sulle siin tundub? Ma mõtlen residentuuri ja ümbruse mõttes…? Kas oled jõudnud juba natuke ringi ka vaadata?

Natuke olen. Siin on tunda kõvasti ajalugu ja traditsioone, eriti all koolimajas. Aga mulle nii meeldib, et see kõik on pidevas kasutuses, mitte selline staatiline nagu muuseum või midagi sellist. On nii huvitav näha, et inimesed tõesti käivad siin ja kasutavad seda maja. Mul on nii kahju, et ma ei räägi üldse eesti keelt. Siin on igasugused koosolekud ja tegevused – ma tahaksin ka aru saada, millest nad seal räägivad.

Kuidas sa tavaliselt reisiks ette valmistud? Kui said positiivse vastuse, et oled oodatud meile residendiks, kas tegid siis väikese uurimustöö ka, et mis koht see Eesti üldse on?

Ma uurisin, jah, Tallinna kohta ja vaatasin, et residentuur on pealinnale väga lähedal, aga ei ole päris Tallinnas sees. Siis uurisin natuke muuseumide kohta, sest mulle väga meeldib muuseumides käia ja veel mõnede asjade kohta, mis mind huvitavad. Aga ega ma Eestist väga palju ei tea. Käisin juba ajaloomuuseumis ka – tundus hea mõte teie ajaloost natuke rohkem teada saada.

Kuidas sa oma loomingut kirjeldaksid? Mis see on, mida sa kunstnikuna teed?

Ma töötan peamiselt fotograafia ja graafikaga. See on ka üks põhjustest, miks ma siia residentuuri kandideerisin – selleks on teil siin vahendid olemas. Aga ma teen ka joonistusi ja töötan fotofragmentidega. Ja siin residentuuris olles teen ka natuke puulõikeid.

Kas tegeled ainult digitaalse fotograafiaga?

Ei, tegelikult peamiselt just analoog-fotograafiaga. Oma esimese päeva Eestis veetsingi pimikus, põhimõtteliselt. Ma polnud seda päris nii plaaninud. Mõtlesin rohkem graafikapressiga töötada, aga siin on pimik olemas ja tundus kuidagi õige ja hea võimalus natuke seal töötada – see aitas mul väga hästi fookuse paika seada ja ennast koguda.

Kuidas sinust kunstnik sai? Kas ilmnes juba lapsena, et see võiks sulle sobida?

No lapsena mulle väga meeldis meisterdada ja joonistada ja maalida. Ma ei mõelnud otseselt kunagi kunstnikuks saamisest. Koolis taipasin, et just need on tegevused, mida ma kõige rohkem naudin – kunstitund oli mu lemmik ja ma tahtsin väga kunsti õppida. Algul oligi pigem nii, et ma ei mõelnud otseselt, et minust peaks saama kunstnik, kuid ma tahtsin kunsti õppida, olla selles keskkonnas ja tunnetada, kuidas ma oma tegemiste ja mõtetega sellesse sobitun. Ja nüüd on see minu jaoks midagi väga väga olulist, läbi kunsti suhestan end maailmaga, see on minu jaoks midagi, mida ma pean tegema.

On sul olnud võimalust sellist tüüpilist 9-st 5-ni tööd ka proovida?

Ma tegelikult just alles lõpetasin kunstikooli, aga töötasin kooli kõrvalt muuseumis giidina. See oli väga huvitav, eriti kuna, nagu ma ütlesin, ma väga armastan muuseume just nende keskkonna ja sellise spetsiifilise fikseeritud “seatuse” pärast, aga mulle oli väga raske ühendada töölkäimist ja loominguga tegelemist. Minna pärast tööpäeva koju ja alustada siis loometööga – see pole üldse lihtne. See on ilmselt midagi sellist, mille pean siiski kuidagi omandama või püüdma leida mingi tasakaalu nende kahe vahel.

Oled pärit Saksamaalt. Kuidas kirjeldaksid sealset kunstihariduse olukorda? Kas näiteks kunstikõrgkoolidesse on suur konkurents?

Ma arvan, et see oleneb, millisesse kooli sa kandideerid. Ma ei tea, kuidas Eestis on, aga meil on erinevat tüüpi süsteemid. Sa pead esitama oma portfoolio oma töödega ja on neid koole, mis otsustavadki ainult portfoolio põhjal. Teised koolid, nagu ka see, kus mina õppisin, teevad lisaks ka taotlejaga vestluse. Ja on veel kolmandat tüüpi koole, kus toimuvad päris eksamid, sul lastakse teha proovitöö – näiteks antakse mingi teema ja sul on kaks päeva aega oma töö esitada. Mina teadsin kohe, et see eksamite tegemine ei ole minu jaoks variant. Siis mõtlesin kandideerida ainult portfoolio põhjal, aga tundsin, et mul oleks ehk raske neid ainult oma töödega veenda. Ja lõpuks valisin selle võimaluse, kus sain vestlusel ka endast, oma ideedest ja loomingust rääkida.

Ütlesid, et tegeled analoog-fotograafiaga. Selle juures on ju vaja väga spetsiifilisi teadmisi. Kas neid omandasid sa ülikoolis või oli see midagi sellist, mis huvitas sind juba enne kõrgkooli õpinguid?

Enne ülikooli astumist tegelesin küll analoog-fotograafiaga, aga ma ei loonud ise fotosid, ei ilmutanud neid jne, vaid ma kogusin vanu analoog-fotosid ja kasutasin nende fragmente oma loomingus. Ülikoolis tahtsin väga analoog-tehnikaid proovida, õppida ilmutamist ja seda kõike. Ma tahtsin aru saada foto olemusest ja mulle tundus, et selleks ma pean just minema tagasi selle algusesse ehk analoog-tehnikate juurde.

Praegu teen palju fotogramme, mis tähendab, et ma ei kasuta üldse kaamerat, vaid ainult fotopaberit ja erinevaid objekte. Kasutangi pildi ilmutamise ja fikseerimise tehnikaid ja kõike seda, kuid mitte kaamerat. Mulle meeldib see, et pilt, mille mina loon, sünnibki pimikus, mitte läbi kaamera kusagil väljaspool, vaid just sealsamas.

Minule isiklikult on selline fotogrammi tehnika täiesti uus. See tundub nii põnev! Ma ei tea analoog-fotograafiast eriti midagi, aga ma olen nii rõõmus, et kunstnikud ja entusiastid seda kasutavad ja elus hoiavad, sest analoog-fotosid on nii hea vaadata. Neis on mingi hoopis teine soojus, mida ei saa digifotodega üldse võrrelda, tundub mulle.

Jaa, minu arvates on nii äge see, kuidas analoog-tehnikate puhul valgust kasutatakse. Muidugi on valgusel tähtis roll ka digitehnikaga pilti tehes, aga analoogiga sa tunnetad seda hoopis teistmoodi. Valgusel on väga oluline roll ja seda mitte ainult foto tegemise hetkel, vaid ka ilmutamise protsessis.

Mida sa tooksid välja nende teemadena, mis sind huvitavad või inspireerivad?

Ma pean ütlema, et minu lähenemine on võib-olla pisut formaalsem. Ma mõtlen selles mõttes, et mind huvitab kujutis kui selline – kuidas see tekib. See on vist ka põhjus, miks ma nii väga seal pimikus tahan aega veeta.

Seega võiks siis öelda, et sind huvitab pigem protsess?

Jaa! See, kuidas kujutis sünnib. Eriti nende fotogrammidega – sa võtad paberi ja paned sellele mingid objektid, lased valguse peale ja läbi selle tekib kujutis. Ja see, milline see välja näeb, sõltub valguse hulgast. Kas valgust oli liiga palju või oli liiga vähe…See on minu jaoks väga huvitav.

Siin on ju küsimus paljuski füüsikas ja keemias ka, eks? Sa vaatad siis asjale nagu natuke teaduslikuma poole pealt või kuidas seda öeldagi…?

Jah, ma teen palju katseid, et sellest kõigest aru saada. Mul on idee, mida ma proovin, aga kõige rohkem meeldib mulle kui kõik ei lähe nii nagu olen plaaninud. Ma naudin seda pinget ja ärevust, mis tekib kui ma tulemust ootan – ja kui see tulemus on ootamatu.

Nii, et tegelikult sinu peas ei olegi visiooni sellest tulemusest, sul pole ootusi selle osas, milline pilt või fotogramm välja peaks nägema, sul on vahendid, mida selle loomiseks tahad kasutada ja sa lased protsessil end tulemuse osas üllatada?

Mingis mõttes küll, jah. Kuigi eks mul on ju ikka protsessi üle kontroll ka. Ja ma saangi otsustada, et mil määral ma seda kontrollin ja kui palju jätan juhuse hooleks. Aga tulemusest mul, tõesti, väga kindlat ettekujutust ei ole.

Kui palju sa oma töid eksponeerides mõtled sellele, mida vaataja neis näeb? Hoolid sa üldse sellest? Kui mina sinu töid vaatan, siis ma ei näe seda põnevat protsessi seal taga, mis sinu enda jaoks nii intrigeeriv on olnud. Mina näen ikkagi seda fikseeritud tulemust…

Loomulikult ma ei saa öelda, et ma ei hooli sellest, mida keegi teine minu töid vaadates neist arvab. See oleks hirmus asi, mida öelda (naerab) ja muudaks näiteks tööde müümise väga keeruliseks. Aga minu jaoks ei ole see probleem, et vaataja protsessi ei näe. Protsess ja selle jälgimine on midagi sellist, mis on oluline minu enda jaoks, vaataja ei peagi sellest osa saama. Näiteks, ma ei pane reeglina oma töödele pealkirju, sest ma ei taha seda tehes vaatajat kuhugi kindlale kursile suunata selles osas, mida ta nägema või mõtlema peaks. Ma tahangi, et ta vaataks minu tööd täiesti oma perspektiivist ja oma mõttega ja kohutavalt huvitav on kuulda, mis need mõtted siis on.

Aitäh, Anne! Oli väga põnev vestlus! Me kohtume kui mitte enne, siis Avatud Uste päeval, eks!

Avatud Uksed Vaskjala Loomeresidentuuris 20.oktoobril kell 15.30-18.30

16:00 Anne Ferguson Graafikainstallatsioon          17:00 Allison Roberts Videoinstallatsioon ja fotod

Ajavahemikus 15:30 – 18:30 on külastajatel võimalik tutvuda loomeresidentuuri ruumide ja tegemistega. Võimalik on näha Nina Jørgenseni kuivnõela tehnikas teostatud graafikat, mis on inspireeritud Vaskjala maastikest. Ja, kui ilm soosib, siis viime läbi ka traditsioonilise kunstituuri, mille käigus tutvustame teiste loomeresidentuuris viibinud autorite teoseid: väliobjektid Kunstikonteineri liikmetelt (Kilian Ochs, Tanel Saar, Janno Bergmann), Federica Cogliandro & Giulia Lanza, Šhiskin – Hokusai, Simon Whetham, Chad Stayrook.


Kõik huvilised on teretulnud Rae Koolimajja (Ussiaugu tee, Vaskja küla, Rae vald)
http://copperleg.rae.ee

 

 

Foto: Janno Bergmann