Bartosz Janczaki installatsioon „Altar“ ehk sinna ja tagasi

Bartosz Janczaki installatsioon „Altar“ ehk sinna ja tagasi

Inimeste vajadused elukeskkonnale on küllatki universaalsed. Esmalt olgu seal turvaline: ei tohi karta auto alla jäämist ega pea taluma pidevat müra või ohtu, mille võiks põhjustada mõni teine inimene. Elukeskkond peab pakkuma võimalusi lõõgastumiseks, et vabaneda stressist, pakkuma meeldivat emotsiooni, näiteks lummavaid vaateid, looduskauneid kohti, silmapaistvat arhitektuuri ja kunsti. Viimaks, pakkuma tegevust ehk võimalusi ise elukeskkonnas midagi ette võtta.

Kultuuriliselt laetud ja tähendusega installatsioon oli minu jaoks ka Bartosz Janczaki „Altar“. Teadsime kohe alguses, et see on ajutine ja püsib ilmselt aastakest kolm kuni viis. Lumi vajutas installatsiooni konstruktsiooni kõveraks ja viisime selle turvalisuse kaalutlustel Vaskjala maakunsti keskkonda, mida suvel külastab installatsiooni autor ja me teeme selle uuesti korda. Mis „Altarist“ edasi saab, seda mõtleme. Koht vallamaja kõrval on tühi ja miks me ei võiks Rae valla juubelil (155) selle täita monumentaalskulptuuriga? Rae vald elukeskkonnana on ju meie kõigi siin elavate inimeste „Altar“ ja eks me ikka ise otsustame, kas ta on täis lummavaid vaateid, looduskauneid kohti, silmapaistvat arhitektuuri ja kunsti või siis midagi muud!
Kõik altarid siin maailmas tekitavad emotsioone. Hea on, et tekitavad ja mulle tundub, et oleme unustanud (unustan ka ise) selle, et nende eest hoolitsemine korrastab maailmas valitsevat kaost.