Eesti esimese koroonaromaani tegevus toimub Peetris

Novembri lõpus toimus Peetri raamatukogus Eesti esimese koroonaromaani „Maailmalõpu päevik“ esitlus. Teose autor on Rae valla elanik Marek Tihhonov, kes avas pisut uue romaani saladusloori.

Kas tegemist on Teie esimese romaaniga või olete midagi ka varasemalt avaldanud?

19-aastaselt hakkasin Marek Simpsoni pseudonüümi kasutades kirjutama peamiselt ulmevaldkonda kuuluvaid lühijutte. Aastatel 1994–2004 kogunes trükimeedias avaldatud jutte ühtekokku 34 ning peamiselt avaldati neid ajakirjas Mardus, aga ka ajalehes Liivimaa Kuller ja ajakirjas Vikerkaar. 1999. aastal ilmus mul Varraku F-sarjas kahasse Veiko Belialsiga romaan „Existerion“. Alates 2004. aastast olen pidanud proosa kirjutamisega pausi, küll ilmus mul aastal 2012 pisikene luulekogu „Lullad on sees“.

Kuidas sündis antud romaan?

Romaani põhiraamistikku nägin ma unes ja eks see unenägu oli omakorda tingitud koroonaviirusest, mis meid kõiki enneolematusse olukorda asetas. Romaani kirjutamine oli üllatavalt lihtne, sest sisuliselt oli kogu lugu peas olemas. Kõige keerulisem oli leida vaba aega, ent nii tunni-paari kaupa arvuti taga istudes sai romaan viimaks valmis. Esialgu kirjutasin valmis praegusega võrreldes poole lühema teksti, aga mitmete sõprade-tuttavate soovitusel kirjutasin loo kaks korda pikemaks ja see andis viimaks lühiromaani mõõdu välja. Hea oli, et pikemaks kirjutasin, sest see andis loole palju juurde ja muutis selle kompaktsemaks tervikuks.

Millised kohad ja mille poolest on Peetris ja Rae vallas inspireerivad?

Tegemist on apokalüptilise romaaniga, mille tegevus leiab aset kolm aastat pärast koroonapandeemiast põhjustatud maailmalõppu. Raamatu minategelane, kes on üks väga vähestest ellujäänutest, jääb pärast pikemat mööda Eestit ringi rändamist paikseks Tallinna külje alla Peetrisse. Eks ta teeb selle otsuse lähtudes peamiselt praktilistest kaalutlustest, sest siin on kõige lihtsam toidu- ja muid varusid täiendada, kuna piirkonnas on palju kaubanduskeskuseid jms.

Viimati filmiti Rae vallas Lehmja tammikus apteeker Melchiori filmi. Kas on lootust, et järgmine film tuleb juba Teie romaani põhjal? Millised oleksid sellisel juhul võttepaigad?

No see oleks muidugi hiiglama vahva. Ega sellise raamatu põhjal filmi teha kerge ülesanne ei ole, aga kui kellelgi peaks taoline hull mõte pähe tulema, siis saaks Rae vallas üles võtta tublisti üle poole filmimaterjalist.

Mis teemal või kas on käsil juba ka järgmine kirjatükk?

Hetkel on käsil üks lühijutukogu, mis võiks ilmuda järgmise aasta lõpus, kui ma endas piisavalt kirjutamisindu suudan tekitada. Kui „Maailmalõpu päevik“ kujuneb menukaks, siis on mul tekkinud ka mõningaid mõtteid selle järje osas, aga eks aeg näitab.

Mis oli raamatu kirjutamisel suurim väljakutse?

Kirjutamisel oli väga suureks väljakutseks kujutada usutavalt maailma, millest on kadunud kõik inimesed, aga ka linnud ja loomad. Kirjutamise käigus suhtlesin väga paljude spetsialistidega, et raamatus kujutatud maailm oleks adekvaatne. Mõne paarilauselise lõigu taga on kümneid ja kümneid e-kirju ja telefonikõnesid, milles me erinevate valdkondade spetsialistidega arutasime, kuidas mõni asi võiks aastaid pärast inimkonna kadumist toimida või välja näha. See osa kirjutamisest oli eriti hariv ja põnev. Kui tõepoolest peaks tulema maailma lõpp, siis soovitan ellujäänutel „Maailmalõpu päevik“ välja otsida, sest sealt leiab hulganisti näpunäiteid ja soovitusi, mis aitavad uues ilmas hakkama saada.