Eve Lauri energia jäävuse seadus

2025. aasta on eesti raamatu aasta, mis kutsub mõtlema raamatute ja kirjanduse rollile meie igapäevaelus ja kultuuris. Vestlesime sel puhul Rae valla kirjaniku ja tõlkija Eve Lauriga, et uurida tema mõtteid raamatu tähenduse ja tähtsuse kohta.

Millist rolli mängivad Sinu arvates kirjandus ja raamat tänapäeva ühiskonnas, kus tähelepanu jaguneb üha enam tehnoloogilistele ja visuaalsetele meediumidele?

Ma arvan, et üsna samasugust rolli nagu trükikunstieelses Euroopas. Käsitsi kirjutatud raamatud olid tollal kallid (nagu praegu eestikeelsed trükised) ja vaesem rahvas ei jaksanud neid osta. Vaesem rahvas oli pealegi kirjaoskamatu ning sai oma informatsiooni visuaalsel teel, näiteks kirikuakende vitraažidel kujutatud piiblilugude kaudu, mida kutsuti ka pildipiibliks, ja suuliste jutustuste kaudu – olgu need siis jutlused või turuplatsil kuulatud jutuvestja lood.

Tänapäeval täidab visuaalse jutuvestja rolli televiisor, turuplatsi rolli sotsiaalmeedia. Kirjasõna on kirjaoskajate inimeste pärusmaa. Seega võiks öelda, et me oleme ringiga keskaega tagasi jõudnud – ei ole midagi uut siin päikese all, lihtsalt hästi ära unustatud vana.

Kas kirjandus suudab hoida oma kohta ja miks peaksime seda prioriteediks seadma?

Ma arvan, et siin kehtib energia jäävuse seadus: energia ei teki ega kao, vaid ainult muudab oma vormi. Kirjandust tekitavad inimesed, kes tahavad kirjutada – kes tahavad oma mõtteid just nimelt raamatusse köidetud jutustava teksti kaudu väljendada. See on hoopis hõlpsam kui näiteks filmitegemine, kus sa pead oma ideid väga paljude inimeste kaasabil nähtavasse vormi panema.

Ja kirjandust loevad inimesed, kes tahavad neidsamu ideid just nimelt raamatust üles korjata ja lugedes omaenda kujutluses pildi jooksma lasta. See on hoopis teistsugune kogemus kui visuaalse kunsti vaatamine – seal antakse sulle pilt ette ja sa pead tekitama sellest sõna või mõtte. Kirjandust lugedes tekitad sõna järgi vaimusilmas pildi.

On inimesi, kellele just selline tegevus hirmsasti meeldib. Saab oma kujutluse lendama lasta ja luua oma peas maailmu, kuhu sa päris elus kunagi ei satuks. (Isegi kui kirjeldatud maailmad on päriselt olemas, on nad lugeja mõttes ikkagi omapärased, natuke teistsugused kui füüsilises reaalsuses.) Ja sellepärast jääb kirjandus ikka selleks samaks, mis ta on: kujutluste loojaks. Prioriteetne on ta kindlasti inimese jaoks, kes tahab saada fantaseerimise kogemust, ja seal ei kõiguta kirjanduse positsiooni miski.

Eesti raamatu aasta eesmärk on rõhutada kirjanduse ja raamatute tähtsust kultuuris. Kuidas võiksime Sinu arvates inspireerida nooremat põlvkonda raamatute ja kirjanduse juurde jõudma?

Kui ma sellele küsimusele vastata oskaksin, siis saaksin Nobeli preemia. Ma arvan, et siin peame lihtsalt reaalsusele otsa vaatama – ka kõik täiskasvanud ei ole ahned lugejad. Sama võimatu on kõiki noori ahneteks lugejateks teha. Lugeda armastavad ikka need, kes armastavad üksinduses teise maailma süüvida.

Või ettelugemise korral mitmekesi, aga siis kipub see kogemus juba jutuvestmise või teatri piirimaile. Ja uskuge või ärge uskuge, aga noorte hulgas leidub endiselt inimesi, kes tahavad kirjutada. On selline tung, mis ei lähe mööda ja nõuab enese avaldamist. Mitte tingimata paberil, aga mõnes teises vormis, Instagramis või kus iganes. (Energia jäävuse seadus.)

Ma arvan, et noortel on noortele palju öelda – oma põlvkonna asjadest, mis just neid lähedalt puudutavad. Ja lugejaid neil jagub.

Kirjandus ei jää pelgalt individuaalseks kogemuseks, vaid mõjutab ka kogukonda. Kuidas tajud oma rolli Rae valla kogukonnas kirjanikuna ja loojana? Milline võiks olla kirjanduse osa kohaliku kultuuri tugevdamisel?

Ja siit tuleb mulle teine Nobeli preemia. Mina tajun oma rolli ilmselt meelelahutajana – nii oma töö kaudu kui elavas esituses, lugejatega kohtudes.

Kirjandusel on kogukonnas samasugune roll nagu ülejäänud meelelahutusel – pingete maandamine (kuigi kultuur võib ka väga ägedaid pingeid üles kütta) ja vaimse tervise parandamine (kuigi hea tahtmise korral võib ka selle kätte hulluks minna).

Miks inimesed üldse tunnevad tungi teha midagi muud peale igapäevaste toimetuste? Midagi, mille järele pole otsest materiaalset vajadust? Ikka selleks, et ennast välja elada ja korraks argielust välja astuda. Kirjandus on selleks üks hea võimalus.

Eve Lauri romaanid:

„Aloise“ 2011 (Tänapäeva romaanivõistlusel ära märgitud töö)

„Õmblejanna“ 2021 (EKL romaanivõistlusel Tallinna linna auhind)

„Vend Kaspar“ 2023 (Eesti Kultuurkapitali proosa aastaauhinna nominent)

Eve Laur tõlkijana:

Tõlkeid on ilmunud ligi 70, neist tuntumad J. R. R. Tolkieni „Sõrmuste Isanda“ triloogia ja Philip Pullmani triloogia „Tema tumedad ained“, mille II osa „Inglite torn“ sai Eesti Lastekirjanduse Keskuse Paabeli Torni audiplomi. Paabeli Torni audiplomi on saanud veel Kathleen Glasgow „Katkine tüdruk“; diplomile on nomineeritud Eugene Yelchini „Geenius laua all“, Cressida Cowelli sarja „Olid kord võlurid“ III osa ja kõige värskemana Suzanne Langi „Pahur pärdik“.

Foto: Urmas Alas