Head raamatud avardavad mõtte- ja tundemaailma

2025. aasta on eesti raamatu aasta, mis kutsub mõtlema raamatute rollile meie igapäevaelus ja kultuuris. Küsisin Rae valla luuletajalt ja prosaistilt Häniläselt, kuidas kirjandusel läheb.

Millist rolli mängib Teie arvates raamat tänapäeva ühiskonnas, kus tähelepanu jaguneb üha enam audiovisuaalsetele meediumidele?

Praegu ilmub rohkesti puhtalt meelelahutust pakkuvaid raamatuid (lobedad krimi- ja lemberomaanid, klatšist tulvil elulooraamatud), aga nende roll ilmselt ajapikku väheneb, kuna muud meediumid on võimsamad meelelahutajad kui ajaviitekirjandus.

Tulevikus võib aga suureneda vajadus väärtkirjandusse kuuluvate paber- ja audioraamatute järele, sest inimesed lõpuks väsivad ekraanide taga töötamisest ja suhtlemisest, rohketest töö- ja puhkusereisidest, samuti pealiskaudsetest meelelahutustest ning soovivad vabal ajal omaette süveneda teostesse, mis muudavad lugeja kaasautoriks, annavad sügava kunstilise elamuse, avardavad mõtte- ja tundemaailma.

Kas kirjandus suudab hoida oma kohta ja miks peaksime seda prioriteediks seadma?

Paneb muretsema, et väärtkirjandus kipub hetkel ära uppuma kommertskirjanduse sisse, mida raamatukauplused oskuslikult üles kiidavad. Ka raamatukogud lähevad reklaami õnge ja ostavad päris palju väheväärtuslikke teoseid. Paraku tuleb ostetud raamatutele riiulitel vanemate teoste arvelt ruumi teha ja raamatute mahakandmisel arvestatakse enamasti seda, et vastavat trükist pole tükk aega laenutatud, ei mõelda kuigi palju raamatu sisule. Mõnigi kord on kõrvaldatud raamat sisu poolest hoopis väärtuslikum kui teos, mis tema asemele pannakse.

Väärtkirjandus pole tarbekaup ja on veider kasutada selle puhul mõistet „tarbimine“. Sellist kirjandust ei tarbita, vaid loetakse. Lugemine on pingutav tegevus, aga inimese aju vajab seda. Head raamatud parandavad ja hoiavad inimese vaimset tervist, kujundavad teda mitmekülgsemaks, huvitavamaks isiksuseks.

Omavalitsustel tuleks raamatuid rohkem väärtustada ja leida raamatukogudele ruume juurde, et lõpeks väärtuslike trükiste massiline mahakandmine. Kui vallal raha napib, võiks ju kutsuda rahvast  üles annetusi tegema, et vähemalt riiuleid saaks juurde osta.

Omavalitsused ei peaks ka raamatukogudelt ootama/nõudma, et lugejate arv oleks võimalikult suur. See sunnib raamatukogusid lugejate meelitamiseks ostma liialt palju kommertskirjandust. 

Eesti raamatu aasta eesmärk on rõhutada kirjanduse tähtsust kultuuris. Kuidas võiksime Teie arvates inspireerida nooremat põlvkonda raamatute juurde jõudma?

Inimese ümber peab varajasest lapsepõlvest alates olema palju raamatuid. Lapsel on vaja kodus pidevalt näha raamatuid lugevaid inimesi. Eeskujul on äärmiselt tähtis roll. Väga olulised on unejutud ja kodused kirjandustunnid, kus üksteisele oma lemmikluulet ja -proosat ette loetakse. Vanemad võiksid juba üsna tillukesi lapsi raamatukogusse sealseid raamatuid vaatama viia.

Õpetajatel ja raamatukoguhoidjatel on väga raske raamatuvabadest kodudest tulnud noori lugemise juurde juhatada, eriti siis, kui on tegemist juba murdeealistega. Ega muu aita kui huvitavate tekstide ettelugemine lasteaiatundides ja kooliski. Ettelugemine tuleb kõige põnevamal kohal pooleli jätta ja sellele, kes tunneb huvi, kuidas sündmustik edasi kulgeb, soovitada endal juurde lugeda.

Kindlasti ei kasvata lastes ega ka täiskasvanutes raamatuarmastust see, kui neid õpetatakse raamatuid voltima. Nimelt rändab Eestimaa raamatukogusid mööda, sealhulgas Rae vallas kahetsusväärne näitus „Vanade raamatute uus elu“ ja paljuski sellest näitusest inspireerituna korraldatakse nii koolides kui raamatukogudes (Rae valla omades loodetavasti mitte) raamatute voltimise õpitubasid, kuhu kutsutakse ka väikseid lapsi. Raamatutele antakse „uus elu“ nõnda, et neist volditakse mitmesuguseid esemeid (tassid, kannud, jõulukuused, muinasjututegelased…), mida soovitatakse kasutada kodude, samuti raamatukogude kaunistamiseks. Raamatute lõhkumise (voltimine seda ju on) õpitubade asemel võiks korraldada näiteks loovkirjutamise õpitubasid. Paljudele noortele ja ka täiskasvanutele meeldib ennast väljendada, kirjutades luulet või lugusid, aga sellealaseid teadmisi ja oskusi napib.

Kirjandus ei jää pelgalt individuaalseks kogemuseks, vaid mõjutab ka kogukonda. Kuidas tajute oma rolli Rae valla kogukonnas kirjanikuna? Milline võiks olla kirjanduse osa kohaliku kultuuri tugevdamisel?

Rae vallas mind kui kirjanikku ilmselt ei tunta, sest ma kirjutan ainult võru keeles, mis on siinsele rahvale võõras. Minu teoste lugemist ei tasuks siiski liiga raskeks tegevuseks pidada, sest alates teisest raamatust on tekstide järel sõnaseletused. Elan Lagedi alevikus ja olen Lagedi raamatukogule kinkinud kõik oma raamatud. Sealt saavad huvilised neid laenutada. Minu tekste leiab aeg-ajalt kirjandusajakirjast Looming. Paljusid neist on võimalik kuulata veebilehelt https://helüait.ee, pannes seal otsingusse Häniläne.

Olen omal kombel maailmaparandaja: luules ja proosas kaitsen neid (nii inimesi kui loodusolendeid), kellele tehakse liiga, kelle valu ei märgata, keda ei aidata. Seepärast tahaks, et mu sõnumid jõuaksid ka Rae valla rahvani. Võru keel on mu emakeel. Võru keeles kirjutades loodan anda oma panuse selle püsimiseks ja väärtustamiseks.

Kohalikku kultuuri aitaksid tugevdada kirjandusõhtud, kuhu inimesed tuleksid, et lugeda üksteisele ette oma lemmikraamatuid ja ka enda kirjutatud tekste. Samuti lepitaks kokku, et kõik kooskäivad kirjandushuvilised loevad läbi sama uudisteose või mõne vana raamatu ja hiljem tuldaks selle üle arutlema. Alguses saabub sellisele õhtule võib-olla ainult paar inimest, aga küllap aja jooksul tekib huvilisi juurde. Üle Eesti on mitmes raamatukogus juba tekkinud raamatuklubid, sealhulgas ka Rae valla raamatukogus.

Häniläse raamatud:

 „Ma pühäpääväpõllõ mõsi“ (2010).

„Lugu rohiliidsi silmiga kuulmeistrist“ (2014).

„Viiulimäng vanan vaksalin“ (2016).

„Kibõna ütest rändämisest“ (2018).

„Tõsõ mu maailman“ (2023).

Häniläsele osaks saanud tunnustused:

Hendrik Adamsoni murdeluulevõistluse laureaat 2008.

Ajakirja Looming aastaauhind 2009.

Betti Alveri debüüdiauhinna nominent 2010.

Ajakirja Looming aastaauhind 2020.

Juhan Liivi luuleauhinna nominent 2020.

Eesti Kirjanike Liidu liige aastast 2018.

Foto: erakogu