Helge metafüüsika

Rae Kunsti Platsis oli jaanuari keskpaigani avatud Rae valla ülevaatenäitus 2025, kus sai näha meie kogukonnas tegutsevate kunstnike mitmekülgset ja värvikat loomingut. Näitusel osales üle kahekümne looja, kelle teosed ulatusid minimalistlikust graafikast ja akvarellidest kuni installatiivsete ideelahendusteni. Detsembri algul toimunud avamisõhtu pakkus võimalust kunstnikega vestelda, kuulata lugusid teoste sünnist ning nautida inspireerivat ja hubast näituse õhkkonda.

Üks näitusel osalenud autoritest on kunstnik ja arhitekt Ahti Sepsivart, kelle teosed „Soe hommik“ ja „Õnnelikkuse ookean“ köidavad vaatajat erilise vaikuse, ruumitaju ja kerguse esteetikaga. Sepsivarti loomingu keskmes on maailmapilt, milles põimuvad ratsionaalne arhitektuurne selgus ning abstraktsed, peaaegu stiihilised atmosfäärid. Tema töödest õhkub tundlikku tasakaalu, justkui ruumi ja valguse dialoogi, mis kutsub vaatajat sisse hingama ja mõtlema.

Küsisin Ahti Sepsivarti käest kolm küsimust.

Teosed „Soe hommik“ ja „Õnnelikkuse ookean“ paistavad silma rahuliku ja avara atmosfääriga. Mis on nende tööde lähtepunkt või sisemine impulss?

Nende tööde aluseks on lihtne, aga sügav vajadus vaikuse järele. Mitte vaikuse kui helituse, vaid ruumilise oleku järele, kus seisund saab pehmeneda. Ma alustan sageli tühjusest ja ootan, kuni midagi hakkab selles lihtsuses ilmuma.

„Soe hommik“ ja „Õnnelikkuse ookean“ on minu jaoks seisundid, mitte kujutised. Need on hetked, mis ei pruugi päriselus kaua kesta, kuid mis taastavad midagi inimese sees. Neis ei ole suuri lugusid ega sõnumeid. On ainult võimalus olla ja lubada maailmal korraks vähem nõuda.

Sinu loomingus on tihti ühendatud arhitektuurne selgus ja abstraktne ruumitaju. Kuidas need kaks valdkonda Sinu mõtteviisis ja tööprotsessis üksteist mõjutavad?

Arhitektuur õpetab mind nägema struktuuri, tasakaalu ja suunda. Abstraktne ruumitaju õpetab nägema tühjust, õhku ja valgust – seda, mis ei ole nii tahke, aga ometi määrab, kuidas me ruumi kogeme.

Loomingus need kaks tasandit ei võistle omavahel, vaid sulavad ühte. Arhitektuurne selgus annab töödele rütmi ja loogika, samas abstraktne pool kergust ja vabadust. Ma arvan, et minu tööd sünnivad täpselt selles pingeväljas: kontrolli ja juhuslikkuse, selguse ja udu vahel.

Arhitektina tegutsedes puutud kokku ruumi, keskkonna ja linnalise struktuuri kujundamisega. Milline on Sinu hinnangul Rae valla ruumiline ja arhitektuurne identiteet? Millistesse kohtadesse või protsessidesse näeksid vajadust sekkuda ning mis osad vallast panevad Sind professionaalse pilguga rahulolevalt mõtlema või isegi mõnusalt mõmisema?

Rae valla identiteet on minu jaoks kahe jõu kohtumispaik: kiirel kasvul põhinev linnalähedane areng ja sellest hoolimata säilinud avar looduslik hingamisruum. Sekkuda näeksin vajadust eelkõige kohtadesse, kus kasv toimub liiga kiiresti ega loo terviklikku ruumikogemust — seal oleks vaja rohkem sidusust, jalakäijasõbralikkust ja selgemat avaliku ruumi kvaliteeti. Samas panevad mind rahulolevalt mõtlema vallakeskuse ümbruse rohelised koridorid ja kohad, kus maastik saab veel ise hingata — need loovad identiteedi, mis on eristuv ja väärtuslik.

Kunstnik ja arhitekt Ahti Sepsivart. Foto: erakogu

Ahti Sepsivarti teosed Rae valla ülevaatenäitusel. Foto: Toomas Aru