Ise oled Rae kultuurikeskus

Kui minna e-äriregistri portaali, selgub, et Rae kultuurikeskuse lool on justkui kaks algust ja mõlemad on korraga õiged. Esimene kuupäev on 21. jaanuar 1999, mil Rae kultuurikeskus asutati. Teine kuupäev on 21. veebruar 2001, mil see registreeriti. Need kuupäevad ei ole välja mõeldud ega poeetilised. Aga kultuuril on üks tore omadus – isegi süsteemi sees saab mõelda, mängida ja lõpuks ka tähendust luua.

Meie oleme otsustanud, et Rae kultuurikeskuse sünnipäev on 21. veebruaril. Mitte sellepärast, et see oleks ainus võimalik tõde, vaid sellepärast, et see tundub meile õige. Ja olgem ausad – ka Eesti Vabariigi sünnilugu ei ole päris sirgjooneline. Ometi teame me kõik, millal ja miks me seda tähistame.

Mulle meeldib mõelda, et kultuur käib riigist natuke eespool. Et kõigepealt tekib vajadus rääkida lugusid, jagada kogemusi ja olla koos. Ja alles siis tulevad dokumendid, templid ja registrikanded.

25 aastat on piisav aeg küsimaks, milleks see kõik vajalik on

Selle loogika järgi täitub Rae kultuurikeskusel 21. veebruaril 2026 kakskümmend viis aastat tegevust. Kakskümmend viis aastat kultuuri korraldamist. Kakskümmend viis aastat kogukondliku tunde loomist. Kakskümmend viis aastat emotsioone, huviringe, etendusi, filme, kontserte ja hetki, mida ei saa tabelisse panna.

Kakskümmend viis aastat on päris pikk aeg. Piisavalt pikk, et küsida, milleks see kõik üldse vajalik on? Kui ma enda jaoks mõtlen, miks kultuur on oluline ja miks kultuurikeskus on oluline, jõuan ma alati kahe asjani. Esimene neist on empaatia. Iga kord, kui inimene astub Rae kultuurikeskusesse, ei astu ta lihtsalt majja. Ta astub kohtumisse loominguga. Olgu selleks teatrietendus, film, näitus või lihtsalt meelelahutuslik õhtu, kus saab korraks olla keegi teine või lihtsalt olla. Ühel hetkel tekib paratamatult küsimus: miks see kunstnik just nii mõtles? Miks see lugu on selline? Miks see teeb haiget või paneb naerma? Ja sellest hetkest alates ei ole sa enam ainult vaataja. Sa suhestud. Sa kohtud teise inimesega. Isegi siis, kui ta on laval, ekraanil või kuskil kujutluses.

Rae kultuurikeskus ei ole maja, kuupäev ega äriregistri kanne

Teine asi on mõtlemine. Kui empaatia on tekkinud, saab hakata küsima. Miks kellelgi oli valus? Miks keegi käitus nii, nagu ta käitus? Ja mis oleks, kui mina käituksin natuke teistmoodi? Võib-olla võiks maailm olla natuke pehmem koht. Võib-olla ei pea kogu aeg võitma ja tõestama. Kultuur ei pea alati

olema mugav ja ausalt öeldes – hea kultuur tihti ei olegi. On täiesti okei, kui mõni teatrietendus, film või kunstiteos jätab hinge tunde, millele on raske nime anda. Sellel tundel ei ole juhendit ega hinnasilti.

Mäletan väga selgelt, kui nägin esimest korda David Lynchi filmi „Lost Highway“. Olin siiralt šokeeritud. See tundus arusaamatu ja isegi halb. Ja ometi jäi see minusse elama. Hiljem sain aru, et küsimus ei olnud selles, kas see oli hea või halb. Küsimus oli selles, miks see mind nii tugevalt puudutas. Ja võib-olla ongi see kultuuri üks suurimaid väärtusi – ta ei anna vastuseid, vaid õpetab küsima.

Nii et kakskümmend viis aastat on pikk aeg. Ja ma tahan südamest tänada teid kõiki, kes olete nende aastate jooksul olnud meiega. Rõõmus, segaduses, vaimustunud ja vahel ka natuke nõutud. Aga kohal. Loodame, et olete meiega ka järgmised kakskümmend viis aastat. Või kakssada viiskümmend.

Sest lõppkokkuvõttes ei ole Rae kultuurikeskus maja, kuupäev ega äriregistri kanne.

Rae kultuurikeskus oled sina ise.

Rae kultuurikeskus tähistab 21. veebruaril 25. sünnipäeva. Foto: Ott Kattel