Jüri Klunker XXXI „LAS PIDU KESTA“

Rae valla üks oodatumaid kogukonnasündmusi, „Jüri Klunker“, tähistab tänavu oma 31. sünnipäeva pealkirja all „Las pidu kesta“. See on sündmus, kus kohtuvad traditsioon ja tänapäev, kogukonnavaim ja loominguline eneseväljendus. Üle tuhande laulja, tantsija ja pillimängija toovad lavale mitmekesise ja põlvkondi ühendava programmi. Selle suure peo kunstilise terviku eest vastutab tänavu kunstiline juht Liina Viirsalu. Liina on rahvatantsurühma Joondu neidude-, noorte- ja segarühma ning 7.–9.klassi rühma juhendaja ja tantsib ise segarühmas „Sukad & Tagi“.

Liina, Jüri Klunker on pika traditsiooniga sündmus, kuidas sina kunstilise juhina tasakaalustad traditsiooni hoidmist ja samas millegi värske ja uue loomist?

Lausa eelmisel sajandil alguse saanud traditsioon on tõesti auväärne. Arvestades, et see on alguse saanud Taaramäe lasteaia folkloorsest peost ja on tänaseks kasvanud ülevallaliseks kogukonda siduvaks suursündmuseks, siis vastutus on päris suur. Kui ma nüüd ei eksi, siis on meil üks element, mis on Klunkeri sünni põhjus ja sidunud kõiki pidusid algusest tänaseni – need on folkloorsed laulumängud eelkooliealiste ja algklassi laste esituses. Laulumänge saadavad meie rahvapillikollektiivid. Peo nunnumeetrit hoiavad endiselt üleval meie lasteaialapsed.

Varasemalt on kava koostamisel lähtutud pigem parasjagu õpitavast repertuaarist, mida läheb vaja näiteks ees ootaval tantsu- ja laulupeol. Kuna sel aastal seda ei ole (v.a meeste tantsupidu), siis on kavas rohkem repertuaari, mis on rühmadel õpitud Klunkeri enda, mitte mõne muu ürituse tarbeks.

Meil on varasemaltki olnud ühislugusid ja erinevaid põlvkondi korraga platsil. Mina taotlen veel rohkem koos tegemist ja läbi põimumist. Esitusele tuleb mitu numbrit, kuhu on kaasatud kõik – nii tantsijad, koorid, rahvapillimängijad kui ka orkester. Saame platsil näha mitmekesisemat pilti, kuna esmakordselt seame väljakule korraga nais- ja segarühmad, esitama sama muusikaga erinevat koreograafiat.

Mõtteid on veelgi, mida kõike ei julge välja öeldagi, lihtsalt hoian pöidlaid ja varbaid ning loodan, et kõik ka õnnestuks.

Peo pealkiri „Las pidu kesta“ kannab endas tugevat sõnumit, mida see sinu jaoks tähendab ja kuidas see idee laval nähtavaks saab?

Minu enda jaoks on see sõnum nii mitmetasandiline, et ei oska lõpuni kõike välja tuuagi ega ära seletada. Olen Klunkeril osalenud alates 2013. aastast, mil kolisin Põhja-Eestisse ja asusin Jürisse tööle. Esimesel aastal vaid tantsijana, aga sealt edasi on tulnud juurde rolle nii juhendaja, koreograafi ja kaasamõtlejana kui ka tantsude väljakule seadjana. Klunker tähistab minu jaoks kestvat järjepidevust ja samas uusi võimalusi. Ühelt poolt kindel ja sama, teisalt alati uus.

Kui endas kindluseni jõudsin, et ma tahan proovida pidu oma nägemuse järgi kujundada, siis see teema tuli kuidagi kiirelt ja loogiliselt. Eelmisel aastal tähistasime Klunkeri 30. juubelit ja kontserdi lõpus kõlas vallavanema sõnavõtus mõte, et Klunker on midagi sellist, mis jääb. Jah, ausalt öelda ei kujuta ettegi, et mai lõpus Klunkerit ei oleks. Sellest mõttest kinni haarates tuli pealkiri.

Viimasel kolmel aastal on olnud meie peod väga hingelised, mõtestatud ja loomulikult ka väga ilusad. Ehk siis minu jaoks on need olnud metafooriliselt tagasivaade, kuhu oleme jõudnud ja mis on meid sellesse hetke kandnud. Minu nägemus on, et kolm aastakümmet on pidu tehtud, suur juubel peetud ja las pidu kestab jätkuva uue energiaga edasi. Sellest tulenevalt on seekordne Klunker elav, lustakas, tempokas ja ehk isegi krutskeid täis. Klunker tähendab ju külapidu, seega sooviks, et repertuaar annaks publikule võimaluse kaasa elada, paneks tribüünil jala tatsuma või tõmbaks kaasa laulma.

Lavale astub üle 1000 esineja, millised on olnud suurimad väljakutsed ja samas ka kõige inspireerivamad hetked selle suure terviku loomisel?

Ma usun, et need suuremad väljakutsed ootavad veel ees – kuidas proovides ja peopäeval kogu seda väge hallata. Kuna esinejaid on palju, on ka kollektiive ja juhendajaid palju. Mis tähendab, et kogu infologistika on kohati hoomamatute mõõtmetega. Oleme Ragnega (Ragne Rüütelmaa on dirigent ja Rae kultuurikeskuse projektijuht – toim.) mitmeid kordi kontrollinud, kas kõikidele, kes peavad asjaga kursis olema, on info kohale jõudnud, aga ikka on tunne ja hirm, et äkki on keegi veel kusagil infosulus.

Kogu peo logistika on keeruline, kui arvestada kõigi liikumiste, proovide, toitlustuse, turvalisuse ja veel saja muu teadaoleva asja ja ka ootamatustega. Aga küll leiame lahendused! Üksi kõike teha oleks väga keeruline – et kõik toimiks, on vaja head tiimi. Ragne on nagu kullatükk. Temaga asjade läbi arutamine, mõtete põrgatamine, ventileerimine ja koos naermine on hetked, mis aitavad rajal püsida ja tuhinaga edasi toimetada.

Esimesed inspireerivad tõuked andsid aga mu oma Joondu tantsijad, kes põhimõtteliselt juba enne eelmist Klunkerit hakkasid peale käima, et no Liina, sa võiks ikka ise seda Klunkerit korraldada,  huvitav, milline see siis küll välja tuleks. Ja eks vaikselt hakkabki tunduma, et see Klunker peegeldab mu enda elavat ja värvilist loomust.

Lõpetuseks, mida Sa ise endalt küsiksid?

Endalt küsisin korduvalt, et kas ja kuidas tulen ma toime nii suure vastutuse võtmisega. Sellele ma vastata veel ei oska – see selgub lõpuks mais, aga annan endast parima. Pärast pidu tulevad vastused ja ka uued küsimused iseendale.

Klunkeri kunstiline juht Liina Viirsalu. Foto: Mauri Oidermaa