Käes on laulu- ja tantsupeo aasta!

Eesti rahva jaoks on laulu- ja tantsupidu midagi enamat kui lihtsalt sündmus – see on meie identiteedi, ajaloo ja ühtsustunde sümbol. 2025. aasta pidu, mis kannab pealkirja „Iseoma“, tõotab olla eriline mitmel moel. Seekordne suurüritus ühendab traditsioonid ja uued lähenemised, rõhutades kultuuri kestlikkust ja mitmekesisust muutuvates oludes. XXVIII laulu- ja XXI tantsupidu „Iseoma“ toimub 2025. aasta suvel Tallinnas 3.–6. juulini. Laulupeo peadirigent on Heli Jürgenson, tantsupeo pealavastaja Helena Mariana Reimann ning rahvamuusikapeo üldjuht Helin Pihlap.

Käesolevas artiklis avavad JOONDU rahvatantsurühmade juhendaja Liina Viirsalu, segakoor HELIAND dirigent Ragne Rüütelmaa, segarühm Sukad & Tagi tantsija Kristjan Tammearu ning Patika Külakoori laulja Margus Vain laulu- ja tantsupeo tähenduse nii isiklikust kui ka kogukondlikust vaatenurgast, jagades mõtteid selle traditsiooni rollist noorema põlvkonna jaoks,
ettevalmistuste väljakutsetest ja unustamatutest elamustest, mida see pidu neile pakub.

Mida tähendab laulu- ja tantsupidu teie jaoks?

Liina Viirsalu: Kohati kahetisi tundeid. Ühelt poolt on tantsupidu motivaator ja eesmärk, mille nimel trennis käia. Kogemus, mis tantsupeol saadakse on kordumatu ja väärtuslik ning juhendajana soovin, et tantsijad seda kindlasti kogeda saaks. Teisalt jälle teekond peole pääsemiseks on pingeline ja närvesööv. Igasugu muremõtted tulevad pähe: kas saab rühm kõik tantsud õigeks ajaks piisavalt selgeks; ega mina ise pole midagi tegemata jätnud või valesti aru saanud; kas, kui palju ja millal peaks tegema lisatrenne või treeningpäevi; kas ikka kõik on ühel lainel ja saavad aru, mida on vaja. Alati on hirm, mis saab siis kui rühm peole ei pääse.

Ragne Rüütelmaa: Laulupidu ja selle ettevalmistus on tohutult südamelähedane protsess nii dirigendile, kui ka koorilauljale. Töötada terve hooaeg koos selle eesmärgi nimel, et laulda suvel koos kaare all, teeb selle töövõidu eriti magusaks! Laulupidu ja koos kaare all laulmine on midagi väga erilist – see ühendab kokku tohutult suure massi ja seda ühtekuuluvustunnet peab lihtsalt ise kogema.

Kristjan Tammearu: Olles rahvatantsuga tegelenud üle 15 aasta, leian, et laulu- ja tantsupidu pole pelgalt paari-kolmepäevane kultuuriüritus vaid midagi palju enamat. Üritus ise kui ka kogu see pikaajaline ettevalmistusprotsess tekitab nii rühmasiseselt kui ka lõpuks väljakul proovides ja kontsertidel ühtekuuluvustunde kõikide kaasosalistega. Lisaks on alati tore, kui üle mitme aasta saab tantsuplatsil kohtuda mõne sõbraga ning igal peol leida ka uusi tutvusi.

Margus Vain: Laulu- ja tantsupidu tähendab kindlasti midagi meile kui eestlastele erilist ühtekuulumise kinnitamist. Samas kuulumist kultuurrahvaste hulka. See on ka meie perele väga oluline, sest peaaegu kogu me pere loodab pääseda laulu- ja tantsupeole.

Millist rolli mängib tantsupeo traditsioon nooremate põlvkondade kasvatamisel ja väärtushinnangute kujundamisel?

Liina Viirsalu: Mulle tundub, et tänaste noorte seas ei ole kahjuks rahvatants ja tantsupeo traditsioon enam nii in kui veel 5 või 10 aastat tagasi. Noored on muutunud mugavaks ja kõik, mis nõuab vähegi rohkem pingutust ei ole huvitav. Rohkem tegeletakse individuaalalade, arvutimängude ja mitte midagi tegemisega, selle võib lugeda koroonaaja mõjutuseks, kus igasugused rühmategevused olid raskendatud. Rahvatantsu osas valdavad eelarvamused ja muud tantsustiilid ja spordialad on seega ligitõmbavamad.

Samas need, kes on rahvatantsu juurde jõudnud (nagu iga rühmaalaga tegeleja), mõistavad kohusetunnet ja ühise eesmärgi nimel tegutsemist. Kuna tantsupeole pääsemiseks tuleb läbida eelproovid ja nii öelda tõestada rühma kvalifitseerumist peole, siis rühm tervikuna on täpselt nii tugev kui kõige nõrgem liige. See aga õpetab, et iga liikme panus ja pühendumine on oluline ning üksteist toetatakse sel teekonnal eesmärgi poole. Üldjuhul, kes korra tantsupeol ära käinud, tahab sinna tagasi. Seal kogetud ühtekuuluvustunne on midagi, mida tahetakse kogeda veel. Proovipäevad on pikad ja väsitavad, aga rühma sõpradega koos ületatakse ebameeldivused, sest on teada, mille nimel kõik käib. Pärast viimast etendust on kõik mured unustatud ja pigem on järel magusvalus kurbus, et kõik ongi läbi. Ning juba hakatakse uut pidu ootama.

Kuidas kõnetab sind selleaastane laulupeo teema ja repertuaar, milliseid mõtteid ja tundeid tekitab?

Margus Vain: „Iseoma on ilus sõna ja teemana ka vägagi kõnetab, sest laulupidu ongi meie oma, meie rahva ütekuuluvust loov ja tugevdav üritus. Kui Patika külakoori ja Jõelähtme segakoori kontserdi järel norralasest Saku kirikuõpetaja parafraseeris Siiri Sisaski loo „ Mis maa see on?“ küsimust – vastas ta, et üks tugev laulumaa on ta kindlasti. See tegi seest soojaks. Tulevase laulupeo repertuaar, vähemalt segakooride oma, on väga hea. Traditsioonilistele laulupeo lauludele lisaks on ka seekordne uudislooming väga huvitav ja kõnetab. Margo Kõlari „Oh Aadam, sino essitüs“, Mari Kalkuni „Elukoor“, Ardo Ran Varrese „Allikas“ ja Olav Ehala „Sa oled ainus“ on kõik väga, väga head lood ja need saavad kindlasti kooride repertuaaris olema ka pärast laulupidu. 

Mis on suurim väljakutse rahvatantsu juhendamisel just tantsupeo kontekstis?

Liina Viirsalu: Rühma kokkusaamine tantsupeoks. Oma rõõmuks ja väikesteks esinemisteks võiks ju toimetada ka väiksemas koosseisus, aga tantsupeol on ette määratud rühma suurus 8 paari. Võrdluseks saan tuua, et kui 2019. aasta tantsupeo hooaja avatrennis oli mul noorterühmas rivis 26 poissi ja 32 tüdrukut, kellest 23 paariga läksimegi lõpuni välja ja saime peole. 2022. aasta noortepeoks oli noorterühm kokku kuivanud 4 paari peale ja peole pääsemiseks ühendasime kahe rühma jõud. Selle hooaja alguses oli noorterühma trennis vaid 2 noormeest ja 16 tüdrukut. Tõsiselt lõi kõikuma mõte tantsupeost. Suure vaevaga ja tänu entusiastlike tüdrukute veenmistööle oleme isegi 7 paari kokku saanud ja lootus püsib.

Kuidas erineb ettevalmistusprotsess laulupeoks tavalistest kontsertidest?

Ragne Rüütelmaa: Laulupeo ettevalmistus justkui ei erine tavalisest kooritöö metoodikast – laulame ja harjutame. Küll aga erineb koorijuhi jaoks, sest peame lähtuma sellest, et lugude interpretatsioon on siiski selle inimese silmade läbi, kes seda ka kaare all dirigeerib. Seega on koorijuhil oluline vastutus, et valmistada koor ette antud teostega täpselt nii, nagu tööjuhenditel ette kirjutatud on. Laulupeo protsessiga kaasnevad ka ettelaulmised, neid on kaks. Saavad kokku piirkonna koorid, harjutavad koos laulupeo dirigentidega teoseid ning siis kuulatakse etteantud teoste kaudu ka koorid üle. Kui ettevalmistus kooril on põhjalik, ei näe ma põhjust, miks peaks ettelaulmisi tohutult kartma. Pigem on see kollektiivile hea kogemus ning laulupeo hooaja „sõit“ on lauljaid ühendav ning muidugi – laul teeb rinna rõõmsaks! 

Mida ootad kõige rohkem 2025. aasta tantsupeolt?

Kristjan Tammearu: Selleks, et peole saada on kõigepealt vaja edukalt läbida kaks ettetantsimise vooru. Sealt edasi ootan põnevusega proovinädalat, mille jooksul saab kogu õpitu platsil paika panna ning lõpuks seda kõike pealtvaatajatele esitada. Kindlasti saab põnev olema näha, kuidas tantsupeo pealavastaja Helena-Mariana Reimanni uutmoodi lähenemine ja ideed platsil toimivad.

Mis on suurim väljakutse, millega oled laulupeoks valmistumisel kokku puutunud?

Margus Vain: Kõige suurem väljakutse ongi regulaarselt õigel ajal kooriproovi jõuda ja seal korralikult partiid selgeks õppida, et ettelaulmistel kõik selge ja puhtalt lauldud saaks ning saaks keskenduda nootide lugemise asemel emotsioonile.

Soovime kõigile meie vallast laulu- ja tantsupeole pürgivatele kollektiividele palju edu: okas kurku ja pind päkka!

Meie vald saab olla uhke oma isikliku laulu- ja tantsupeo ehk klunkeri üle! Foto: Ott Kattel