Kaija Kesa - sirutus harmoonia

Kaija Kesa

Eestis tegutsev kunstnik ja galerist. Ta on pälvinud mitmeid auhindu, näiteks 2003. aastal Network Baltic – Eesti laureaat graafikas. Kaija on omandanud Eesti Kunstiakadeemias 2002. aastal bakalaureusekraadi graafikas ja 2005. aastal magistrikraadi interdistsiplinaarsetes kunstides. Lisaks kuulub ta Eesti Kunstnike Liitu alates 2012, Eesti Vabagraafikute Ühendusse alates 2011 ja alates 2010. aastast MTÜ Loovala.

graafika.ee

bachartgallery.com

Oled varasest lapsepõlvest astunud mööda kunstnikuks olemise ja kunstiga tegelemise teed, sul on EKA-st omandatud bakalaureusekraad graafikas ja magistrikraad interdistsiplinaarsetes kunstides. Ühiskond hindab väga ilu ja ilu loomist, aga päeva lõpus on see üks paganama raske töö. Kas on vahel ette tulnud hetki, kui tahaks kõik selle sinnapaika jätta?

Sellist hirmu või hirme, et ma olen liiga raske ala elukutseks valinud, mul pole. Peale kunstikooli tundus väga loomulik areng minna EKA-sse, tõsi küll, graafikale spetsialiseerumine tuli õpingute käigus. Enne EKA-t läksin tööle ja õppisin graafilist disaini töö käigus ja see on olnud mulle selline stabiilse sissetuleku allikas ja on ka tänasel päeval. Ma väga hindan selliseid inimesi, kes on suutnud elus ühendada töö ja hobi. See on olnud ka minu eesmärk, lihtne ei ole, aga ära elada aitab. Näiteks teen ma meie töökojas graafikakursuseid ja mulle meeldib edasi õpetada enda kogemust ja oskusi. Nii saab rohkem inimesi teada, kuidas graafika sünnib ja mis on need oskused-tehnikad, mida kasutab kunstnik töö tegemiseks. Hea on näidata lisaks galeriis esitletud töödele ka n-ö köögipoolt töökojas.

Mõned korrad on ikkagi tulnud ette ka seda, et ma olen loobunud või soovinud loobuda kunstiga tegelemisest, aga elu on mind kuidagi tagasi toonud just graafika juurde.

Mis seob sind Rae vallaga?

 Elan Vaidas ja elasin enne seda Aruvalla külas. Tegelikult olen juba aastaid seotud Lilleoruga, minu ema elab seal ja on Lilleoru perenaine. Ingvar Villido õpetused on mulle palju andnud ja suurt huvi pakkunud. Mu lapsed on seal kasvanud, praegune elu on toonud mu pere Vaita ja lapsed käivad seal koolis.

 „Tiivasirutus“ on tööde sari, mida saab oktoobrikuuni näha näitusena Rae Kultuurikeskuse galeriis. Kas loodus ja selle lõputu inspiratsioon on sinu loomingu peamine mõjutaja ja ideede ammutamise koht ja kas teed tihti näitusi?

Võib nii öelda küll, eks sekka tuleb muud ka. Jaan Toomiku juures õppides võtsin kinni tema sõnastatud põhimõttest – kui midagi teha, siis teha ausalt, päris asja. Loodust kujutades olen leidnud enda jaoks tee, et loodus on päris, inimesed on osa sellest ja see on teema, mis mulle päriselt meeldib. Lisaks on see teema, mis kõnetab paljusid ka kunsti tarbimise mõttes ja paljud otsivad oma koju või tööruumidesse sellist visuaalset kunsti. Eriti tänapäevase tehnoloogiarikka maailma keskel, see tasakaalustab. Looduses on alati harmooniat, mis mind inspireerib.

Isikunäitusi ma väga tihti ei tee. „Tiivasirutus” oli enne Raele jõudmist Viljandis ja plaanime võimalusel tiirutada Rae valla raamatukogudes, Vaida ehk järgmisena. Ühisnäitustel olen osalenud iga-aastaselt.

„Tiivasirutuse“ tööd on tehtud põnevas tehnikas, mille nimi on mokulito. Kus sa seda õppisid ja kus kohast on see tehnika pärit?

See on pärit Jaapanist, tehnika leiutajaks Ozaku Schisi ja kasutatakse seda siis umbes 1970-ndatest. Alusmaterjalina kasutan lehtpuuvineeri, millele ma joonistan litotindiga (tuššiga) pildi, töötlen kummiaraabikuga ja trükin tulemuse paberile. Seda tehnikat õppisin Muhu Prindil paar aastat tagasi ja „Tiivasirutus” on minu esimene selles tehnikas tehtud sari. Muhu Print on selline lahe Eesti graafikute suvine kunsti- ja töölaager, kus vahetatakse kogemusi ja alati on õpetamas mõni asjatundja väljastpoolt. Mulle väga meeldib sellistes koostöödes osaleda ja neist õpib alati midagi uut ja huvitavat. Me oleme oma BachArt Galeriis ja stuudios kokku viiekesi ja meie töötubadel käib tihti külalislektoreid-õpetajaid. Selline koostöö on inspireeriv ja teiste kunstnike käest õpib alati uusi töönõkse või -tehnikaid.

Kui pikalt BachArt Galerii on tegutsenud ja kas üleilmne „veebistumine” ka kunsti müügi vallas on kuidagi teid mõjutanud?

Galerii on tegutsenud 2 aastat ja stuudio üle 10. Eks see galerii kasvas välja vajadusest eksponeerida oma töid inimestele näitamiseks. Trend on jah veebi suunas järjest rohkem, aga lokaalses mõttes ja tunnetuslikus mõttes on ikkagi inimese jaoks oluline näha, kuidas üks või teine töö näeb välja reaalses ruumis. Lisaks ka siis detailid ja materjal, mida veebis ei ole võimalik hoomata. Eriti graafika puhul, kus mängivad erinevad peened nüansid. Meie puhul on paljudel huvilistel veel oluline, et nad näevad, kus see töö on tehtud ja läbi milliste protsesside on kogu asi valminud. Reaalsed galeriid on palju personaalsemad.

Kas sul on mõni eeskuju või mõjutaja peale looduse?

Selles mõttes mul selliseid elu muutvaid murdepunkti tekitanud iidoleid pole olnud. Loomulikult on graafikuid ja kunstnikke, kes elus eeskujuks. Pigem pean eeskujudeks neid inimesi, kes teostavad, mis on nende anne. Nagu ütlesin varasemalt, et imetlen loojaid, kes on oma töö ja hobi suutnud ühendada. Kes leiavad võimaluse ühendada mõlemat poolt.

Kunstnikelt tellitakse töid, kas on mõni teema, mille puhul sa ütled kindlalt ei?

Ma ei tee visuaale negativismile. Üldiselt minu poole selliste palvetega pole ka pöördutud, see pole minu loomus või olek. Minu looming ei flirdi provokatiivsusega, eks pigem teevad selliseid töid kunstnikud, kelle loomingus on selline alge olemas. Ma võtan vastutuse selle eest, mida ma kujutan ja ei taha teha asju, mis ründaks kedagi, ma ei taha teha loomingut, mida keegi ei suuda või ei taha vaadata.

Millist muusikat sa kuulad?

Kahjuks olen viimasel ajal muusikat kuulanud vähe. Enamjaolt on sellist kuulamise aega, kui tegelen stuudios trükkimisega. Jazz, meditatiivsed mantrad, klassikaline klaverimuusika, pigem kuulan rahulikku muusikat. No ja olles kolme poja ema, siis on vaikusehetked väga väärtuslikud (naerab).

Suured tänud meeldiva vestluse eest ja edu loomisel!