Kuidas elad Klunker?

Rae valla laulu- ja tantsupeo Klunker 27. pidu jääb küll kahjuks tänavu toimumata, aga aasta tähtsaimat rahvakultuurisündmust saab tähistada ka veidi teistmoodi. Rae Kultuurikeskuse juhataja Toomas Aru ja Vaskjala loomeresidentuuri juures tegutseva fotoringi juhendaja Ott Kattel on hoolega kogunud arhiivimaterjale ning teinud intervjuusid ning plaanivad mai lõpuks valmis saada dokumentaalfilmi Klunkerist läbi aastate.

Tere Toomas ja Ott, kuidas selle mõtte peale tulite ja kas Klunker on hästi dokumenteeritud sündmus?

Ott: Idee tuli Toomaselt, kuna olen lisaks fotoga tegelemisele ka omandanud vajalike oskusi videomonteerimise osas, siis arvas ta, et võiksin selle kokku panna. Väga lahe on, et meil õnnestus saada esimesest kahest Klunkerist umbes poole tunni jagu videomaterjali, filmitud on see siis 1990. ja 1991. aasta Kiigepeost Jüri lasteaias. Hilisematest Klunkeritest on korralik ports fotomaterjali ja siis 2018. ja 2019. pidudest ka korralikku videopilti. Mida aeg edasi, seda mitmekülgsemalt on Klunkerit jäädvustatud.

Toomas: Tänasel päeval ei ole kahjuks muud varianti, kui teha videot ja veebiülekandeid ja nagu ütleb Immanuel Kant, et intelligentsus on kohanemisvõime. Eriolukord pani meid mõtlema, kuidas tähistada Klunkerit ja sealt see dokumentaali idee koorus. Dokumenteeritud? Ega just ülearu palju ka seda materjali pole, aga eks oma rolli mängib ka see, et tehnilised salvestusvahendid algusaastatel olid võrreldes tänasega minimaalsed. Ma pakun, et peoga otseselt või kaudselt seotud inimestel on enda jaoks tehtud salvestisi foto ja videona, aga üleskutsele materjali jagada vastati väga tagasihoidlikult. Viimased paar aastat on selles suhtes õnneks erandid.

Toomas, oled toimetanud Rae Kultuurikeskuses kolm aastat. Kui suure osa moodustab rahvatantsu ja -lauluseltskond vallas toimuvast kultuuriloomest?

Hea point, ma pean kahjuks nentima, et see seltskond jääb pigem aina väiksemaks. Kümmekond aastat tagasi oli seda rahvast palju rohkem, kui vaadata meie vastavates ringides kokku käivate inimeste arvu, siis rahvakultuuri osa sellest on hetkel umbes 30 protsenti kõigist kokku. Samas toimub mingi aktiviseerumine, kui tulemas on suured üldlaulu- või tantsupeod. Võimalik, et oma osa mängivad ka teatud piirangud, näiteks, et ühes rühmas saab maksimaalselt tantsida 12 paari. Ülejäänud on esinemise mõttes siis n-ö varupaarid.

Mis on teie arvates see magnet, mis tõmbab inimesi jätkuvalt rahvakultuuriga tegelema?

Ott: Mulle tundub, et selline pärimuslik laul ja tants läheb inimestele korda, kuna see on meie kultuuri üks pikaajalisim traditsioon. See on meie kultuuri loomulik ja samas väga eriline osa. Samas on inimesed, eriti noored, jagunenud kaheks. Osale ei lähe see üldse korda ja ei huvita, nad tahavad siit Eestist minema saada. Ja siis on need, kelle jaoks on see tähtis, kes peavad seda meie oma kultuuri elus hoidmise võtmeks.

Toomas: Üks tõmbefaktor on ehk see, et inimesed mõtisklevad meie üldisel globaliseerumise ajastul rohkem oma identiteedi üle – kes ma olen, mis on need erilised asjad, mis teevad meist eestlased. Kui neid erinevusi muu maailmaga lahti mõtestada, siis folkloor ja pärimus on ehk ühed olulisimad eestlaseks olemise tugisambad. Ja parim mootor sellise pärimuse jätkumisel on meie laulu- ja tantsupidu, see sündmus väestab ja jõustab vähemalt mingi aja tagant kogu asja oluliseks pidavat seltskonda.

Ott, mis on sinu jaoks meeldejäävaim mälestus seoses Klunkeriga ja mida põnevat oled dokumentaali jaoks materjali kogudes leidnud?

Ott: Klunkeril olen osalenud lasteaia ja algklasside ajal tantsides paar korda, see oli meile kohustuslik. Lahe mälestus on 2018. aasta peost, mis toimus kooli platsil, rahvast oli hästi palju, selline suur, võimas, liigutav pidu. Üks tähelepanek on see, et praktiliselt kõigil Klunkeritel on olnud väga hea ilmaga päev. Huvitav avastus oli näha, kuidas Jüri on muutunud läbi nende aastate, milline oli Tammik aastaid tagasi  ja kultuurimaja ümbruses polnud maju, kooli ümbruses polnud maju, suht lage plats võrreldes tänase päevaga. Leidsin ennastki ühelt arhiivipildilt ja mitmeid tuttavaid nägusid.

Toomas: No ärevaim kogemus vahest oli see kui 2018 Klunkeri batuudimehed sättisid batuudi kõrgepingeliinile liiga lähedale, enne sündmust olid toimunud pikad arutelud turvalisuse osas, aga kuidagi läks paigaldajal ohutusinfo n-ö tõlkes kaduma.
Laias laastus on tegemist alati väga kindla formaadiga, konservatiivse programmiga sündmus ehk siis pigem pabistavad tantsijad, et sammud sassi ei läheks või lauljad, et vale noot sisse ei libiseks. Klunkeril on positiivne loovrutiin, ehk siis ühest küljest lauldakse-tantsitakse väga kindla kava järgi ja teine pool, et osalised jagavad samu väärtusi ning identiteeti.

Mida toob tulevik?

Toomas: Klunker on kestnud juba terve põlvkonna ja saab kesta nii kaua, kuniks jagub rahvakultuuri ja pärandi mälu kandjaid, nii kaua, kuni kestab Eesti, kuni kestab Rae vald. Peale on kasvanud uued laulu- ja tantsujuhid, uued lauljad ja tantsijad. Kui olla väga futuristlik, siis võimalik, et kauges tulevikus on rahvariides robotitel vastavad pärimus-algoritmid ja kõik jätkub juba tehisintellekti ning robootika abil.

Foto: Ott Kattel