Kuidas rahvatantsurühma naised endale õhinal Jüri kiilsukad kudusid

Lagedil tegutseva huvistuudio ÕHIN naisrahvatantsurühmas käib koos 12 tantsu armastavat naist. Praeguseks ei seo neid aga mitte ainult ühised tantsusammud, vaid ka oma kätega kootud Jüri roositud kiilsukad, mis valmisid juhendaja Piibe Padari käe all Rae valla raamatukogus toimunud kursustel.

Võib-olla kõik ei tea, aga Jüri kiilsuka kudumise traditsioon kanti Mari Jaansoni ja Piibe Padari eestvedamisel 2025. aasta novembris Eesti vaimse kultuuripärandi nimistusse. Jüri kiilsukk ei ole lihtsalt sukk. See on täpsust, mustri lugemisoskust ja kannatlikkust nõudev meistritöö. Kui naised sügisel kudumist alustasid, tundusid keerulised tehnikad nii mõnelegi heidutavad ja ligi hiilis mõte töö pooleli jätta.

Koos käidi oktoobrist veebruarini paar korda kuus. Silmus silmuse haaval, üksteist toetades ja julgustades, harutades ja uuesti alustades said sukad lõpuks valmis. Alla ei andnud keegi.

Kokku kooti 13 paari sukki. Arvudes tähendab see umbes 650 000 silmust – iga naine kudus keskmiselt 50 000 silma. See on töö, mille taga on tundide kaupa pühendumist, aga ka naeru, kahtlusi ja eduelamusi.

„Alguses oli nagu raketiteadus“

Nii mõnelegi naisele tundus Jüri kiilsuka kudumine esialgu lausa raketiteadusena, kuid juhendaja Piibe ja teiste kogenud kudujate abiga rühmast said uute kudumisvõtetega hakkama ka algajad.

Kadri alustas peaaegu nullist. „Sokke ega sukki polnud ma varem kudunud. Algus oli põnev, aga siis tuli motivatsioonilangus – roosimine ei tulnud välja nii, nagu tahtsin.“ Julgustavad sõnad ja järjekindlus viisid siiski sihile: „See osutus palju loomingulisemaks ja põnevamaks, kui oskasin oodata.“

Mari-Liisi jaoks oli see lausa perekondlik projekt: ta kutsus appi oma 82-aastase ema. „Ka emal langes motivatsioon, sest harutamist oli palju. Aga lõpuks said sukad valmis – ja ema lubas isegi uue paari teha.“

Koos on kergem

Läbiv märksõna kõigi kogemustes on teiste toetus. Helena meenutab, kuidas ta andis kergekäeliselt nõusoleku, mõistmata töö tegelikku keerukust. „Õnneks tantsivad meie rühmas nii kokkuhoidvad naised, et üksi ei jää keegi.“

Kaire tunnistab ausalt: „Algajana oli see väga keeruline. Ilma ÕHINA naiste abita poleks hakkama saanud.“

Lea jaoks kujunes kudumisest eelkõige mõnus kooskäimine. „See oli pigem tore klubiline tegevus kui range õppimine. Ükskord saavad need sukad valmis niikuinii.“

Kiilsukk üllatas ka kogenud tegijaid

Marika oli varem kudunud sokke ja kindaid, aga mitte midagi sellist. „Algus tundus lihtne, aga kui tuli kiilu ja esiosa kududa, läks keeruliseks.“ Harutamist ja pusimist jagus enne, kui sukad valmisid.

Teagi varasem kogemus ei teinud asja lihtsaks. Algne entusiasm vaibus kiiresti, sest kiilsuka kudumine osutus parajaks pähkliks. „Koos teistega ja õpetaja toel sain hakkama. Kootud, harutatud, kootud ja nutetud – aga valmis nad said.“ Teal valmis lõpuks koguni kaks paari roositud iludusi.

Raili sõnul kujunes ettevõtmine ootamatult menukaks: „Ühiseid töötube oodati alati suure põnevusega. Koosloomises on midagi erilist – see loob kuuluvustunde ja innustab edasi tegutsema. Neid sukki jalga tõmmates on süda alati rõõmu ja hoolivust täis.“

Paarile rühmaliikmele, kes ise seekord ajapuudusel vardaid kätte ei võtnud, kudusid sukad valmis hoolivad ja end käsitöös rohkem kodus tundvad tantsukaaslased.


Pärand, mis elab

Iga sukapaar on oma tegija nägu, kuid kõiki ühendab austus Jüri kihelkonna pärandi vastu. Kui valmis sukad esimest korda rahvariietega jalga pandi, oli tunne pidulik ja liigutav. Need ei olnud lihtsalt aksessuaarid, vaid pühendumuse ja koostöö sümbol.

Esimene tantsimine kiilsukkades on juba ka tehtud – pärimuspeo Baltica eelpeol. Järgmisena astutakse neis üles Jüri Klunkeril.

Vähesed rahvatantsurühmad saavad öelda, et tantsivad enda kootud sukkades. ÕHINA naised loodavad, et nende lugu inspireerib ka teisi, sest pärand ei püsi iseenesest – seda tuleb kanda, hoida ja edasi anda. Ja vahel algab kõik lihtsalt ühest silmusest.

Fotod: Ott Kattel