Kultuur kui vastupanu

Iga hooaja lõpus oodatakse kultuuriasutuselt tavaliselt kokkuvõtet. Numbreid, statistikat, loetelusid. Mitu sündmust toimus, mitu inimest osales, millised olid suuremad õnnestumised. Ka Rae kultuurikeskus võiks rääkida sellest, et hooaja jooksul toimus üle saja eri sündmuse, igal nädalal leidis aset mitu kontserti, etendust, näitust või kogukondlikku kohtumist ning meie majas tegutseb üle kahekümne eri huviringi ja kollektiivi.

Need arvud on olulised. Kuid ometi tundub mulle, et need ei kirjelda kõige olulisemat.

Kõige olulisem ei ole see, mitu sündmust toimus. Kõige olulisem on see, et inimesed tulid kohale.

Me elame ajastul, kus inimese tähelepanu pärast võitlevad sajad eri jõud. Meie taskus olev telefon suudab mõne sekundiga pakkuda rohkem meelelahutust, informatsiooni ja ärritusi, kui varasemad põlvkonnad kogesid terve päeva jooksul. Samal ajal ümbritsevad meid uudised sõdadest, kriisidest, majanduslikust ebakindlusest ja ühiskondlikest pingetest. Paljude inimeste igapäevaelu saadab kiirustamine, väsimus või lihtsalt tunne, et kõike on liiga palju. Sellises maailmas ei ole kultuur enam lihtsalt vaba aja veetmise viis.

Kultuur on vastupanu

Vastupanu ükskõiksusele. Vastupanu killustumisele. Vastupanu sellele vaiksele harjumusele, mis ütleb, et inimene võiks jääda üksi.

Kui keegi tuleb kontserdile, teatrisse, näitusele või kogukondlikule kohtumisele, ei vali ta ainult üht õhtust tegevust. Ta teeb midagi palju olulisemat. Ta otsustab olla osa millestki suuremast kui tema ise. Ta otsustab jagada aega, ruumi, tähelepanu ja kogemust teiste inimestega.

Filosoofid on läbi sajandite arutlenud selle üle, mis teeb inimesest inimese. Vastuseid on olnud palju, kuid üks mõte kordub ikka ja jälle: inimene ei sünni täielikult inimeseks üksi. Me saame inimesteks teiste inimeste kaudu. Vestlustes, lugudes, lauludes, ühistes mälestustes ja rituaalides.

Just sellepärast on kultuur oluline

Kultuur ei lahenda inflatsiooni. Kultuur ei lõpeta sõdu. Kultuur ei kõrvalda meie muresid. Kuid kultuur aitab meil säilitada midagi, ilma milleta muutuvad kõik ülejäänud lahendused mõttetuks — meie inimlikkust.

Võib-olla ongi kultuuri kõige suurem väärtus see, et ta meenutab meile pidevalt, et elu ei koosne ainult probleemidest, mida tuleb lahendada. Elu koosneb ka tähendustest, mida tuleb kogeda.

Kui vaatan tagasi lõppevale hooajale, siis ei mõtle ma eelkõige toimunud sündmustele. Mõtlen inimestele. Neile, kes istusid saalis. Neile, kes vaatasid näituseid. Neile, kes laulsid kooris, tantsisid rahvatantsurühmas, õppisid töötubades või lihtsalt peatusid korraks keset kiiret elu, et olla kohal.

Selle eest tahan ma teid tänada

Sageli ütlen, et „ise oled kultuur“. See ei ole lihtsalt ilus loosung. See on meeldetuletus, et kultuur ei ela hoonetes, eelarveridades ega organisatsioonides. Kultuur elab inimestes. Meie valikutes, meie kohtumistes ja meie valmisolekus üksteist kuulata ning lugusid jutustada.

Rae kultuurikeskus ei ole midagi, mis eksisteerib kogukonnast eraldi. Me oleme osa samast loost. Ning see lugu sünnib iga kord uuesti siis, kui inimesed otsustavad kokku tulla.

Soovin kõigile rahulikku suve. Puhake, koguge jõudu ja uusi mõtteid. Ning ärge unustage, et ka keerulistel aegadel jääb alles midagi, mida ei saa mõõta ei statistikaga ega rahas.

See on kultuur

Just kultuur aitab meil kõige paremini mõista, miks tasub edasi minna, sest kultuur kannab edasi mälu, tähendusi ja ühist identiteeti, mille najal püsivad eesti rahvus, keel ja kultuur läbi aegade.

Foto: Ott Kattel