Leana Jalukse: „Dokumentaalfilm Kelly Sildarust oli minu senise karjääri kõige raskem töö“

Eesti raamatu aasta puhul toome lugejateni intervjuud Rae vallas elavate ja kirjutamisega tegelevate inimestega. Oleme juba vestelnud kohalike autoritega, kes jagasid oma mõtteid loomeprotsessi ja kirjanduse olulisuse kohta. Seekord on meie vestluspartner Leana Jalukse, Rae vallas elav stsenarist ja toimetaja, kelle tööd on jõudnud rahvusvahelisele tasandile ning pälvinud mitmeid auhindu.

Leana stsenaariumil põhinev mängufilm „Ema“ esilinastus Tribeca filmifestivalil ja oli Eesti kandidaat võõrkeelse filmi Oscarile. Pärast kolme mängufilmi ja paari lühifilmi tegi ta stsenarist-režissöörina dokumentaalfilmi Kelly Sildarust. Viimastel aastatel on Leana pigem pühendunud draamaseriaalidele. Äsja esilinastus „Von Fock“ ja arenduses on kümmekond projekti koostöös Soome, Saksamaa, Šveitsi, Rumeenia ja Prantsusmaa stsenaristidega.

Vestleme temaga loometee olulistest hetkedest, tehisaru rollist stsenaristikamaailmas ja sellest, kuidas elu Rae vallas mõjutab tema loomingut.

Teie loominguline tee on olnud mitmekesine – stsenaristi, toimetaja ja tõlkijana. Millised on olnud kõige olulisemad hetked karjääris, mis on Teid professionaalselt kujundanud ja inspireerinud?

„Ema“ rahvusvaheline edu oli ilmselt see, mis andis edasise enesekindluse. „Kelly – kellegi teise unistus“ oli minu karjääri kõige raskem töö, mis mind samas aga nii autori kui inimesena väga palju muutis – ma ei tahaks seda teekonda uuesti läbi teha, aga samas kindlasti teeksin. Ja viimast ei saa päris ühte hetke mahutada, aga töötamine seriaalide rahvusvahelistes writers’ room’ides on alati äge, arendav ja inspireeriv kogemus.

Tehisaru (AI) on viimasel ajal hakanud üha enam mõjutama ka loomevaldkonda, s.h stsenaariumide kirjutamist. Kuidas Teie suhtute tehisaru kasutamisse? Kas see on pigem võimalus või oht filmikunsti loomingulisele tulevikule?

Alustuseks tuleb juriidilised küsimused ära lahendada, praegu ma ei soovita kellelgi tehisaru millegi loomiseks kasutada. Esiteks kasutati tehisaru treenimiseks paljude autorite loomingut ilma nende nõusolekuta ja see vaidlus alles käib. Teiseks ei saa kindel olla, et konkreetse sisendi andmisel ei paku tehisaru välja midagi, mis on äratuntavalt sarnane talle varem sissesöödetud teosega. Ma olen näinud, kuidas tehisaru tekitas peaaegu identse koopia Hokusai „Kanagawa suurest lainest“. Ehk siis – pole vaja riskida kohtuasjaga. Ja mis kõige olulisem, tehisaru genereeritut ei saa autoriõigusega kaitsta.

Mina kasutan tehisintellekti uurimustöö tegemise kiirendamiseks: ChatGPT-ist saab vastuse palju kiiremini kätte kui nt Google’is otsides. Samas peab ChatGPT antud faktid alati üle kontrollima, see paneb vahel ikka parajalt puusse. Väga äge on töötada Space Companion Heraga ehk Euroopa Kosmoseagentuuri ja NASA teadlaste teadmistekogumiga – sci-fi-projektide arendamiseks imeline vestluskaaslane.

Ühe hiljutise rahvusvahelise uuringu järgi ennustatakse tõesti, et audiovisuaalvaldkonna autorite tulud lähiaastatel mõnevõrra vähenevad, aga hetkel on Euroopa stsenaristide seisukoht, et tehisaru „ei suuda kirjutada nagu inimene, sest A) see ei kirjuta ja B) see pole inimene.“ Praktiline näide ka: pidin „Von Focki“ rahvusvahelise levi jaoks tekitama kuues eri pikkuses tekstid kõigi osade kohta ja produtsent lubas selleks tehisaru kasutada. Aga algoritm ei saa aru, mis on loo seisukohalt oluline ja mis mitte, ei oska luua ja säilitada olulisi seoseid, üldistada või hoopis muudmoodi sõnastada jne. Nii et loomingulise ülesandega jääb ta jänni ja selle töö pidin ikka käsitsi ära tegema.

Elate Rae vallas, kas ja kuidas on see keskkond mõjutanud teie loomingulist tööd? Kas siin on midagi, mis inspireerib Teid kirjutama, või pigem pakub rahulikku tausta loomeprotsessile?

Aus vastus on, et kui ma siia korteri ostsin, ma isegi ei teadnud kohe, et see asub Tallinna piirist mõnisada meetrit väljaspool. Siin saab koeraga igas suunas pika-pika jalutuskäigu teha. Esimestel aastatel ilma ühtegi teist inimest nägemata, täna muidugi enam mitte. Minu elutuba ja suveperioodil terrass on olnud mitme projekti writers’ room’iks. Ja siit saab kiiresti kesklinna ja lennujaama.

Fotol  Leana  Jalukse (paremal) ja monteerija Mirjam Jegorov filmi „Kelly – kellegi teise unistus“ esilinastusel. Foto: Andrei Ozdoba.