Lugemine – see on aeg iseendale

„Raamat on minu jaoks nagu üks hingeline, keda ma tahan füüsiliselt puudutada, tunda temast kiirgavat soojust,“ ütleb kunstnik ja kirjanik Kai-Mai Olbri raamatukogude aastale pühendatud intervjuus. Nii Eesti Kirjanike Liitu kui ka Eesti Kunstnike Liitu kuuluv mitmekülgne loomeinimene võrdleb raamatut ehtega, mida igapäevaselt ei kanna, aga tema olemasolu pakub rõõmu ja vajadusel on ta kohe kodust võtta.

Eestis tähistame tänavu raamatukogude aastat. Kuidas olete ürituste ja kajastusega rahul?

Raske kuulmis- ja nägemispuudega inimesena pole mul taolistele üritustele olnud juba mõnda aega asja, kuid mind rõõmustab kolleegide käest kuuldu, et raamatukogudes käib sel aastal eriti vilgas elu ning et Eesti Kirjanike Liidu traditsiooniline raamatukogutuur „Sõnaränd“ oli ka tänavu edukas.

Esimene avalik raamatukogu asutati Eestis 1552. aastal ja selleks oli Oleviste kiriku juures tegutsemist alustanud Bibliotheca Revaliensis. Mil määral on tänapäevased raamatukogud suutnud jääda oma juurte juurde?

Olen veendunud, et tänapäevastel raamatukogudel pole juured katkenud – kuidas muidu saaksid nad endile üha uusi harusid, nagu näiteks e-raamatud jne, külge kasvatada.

Praegu tegutsevad raamatukogud valdavalt haridusasutustega ühes hoones või eraldiseisvalt. Mis oleks, kui viiks raamatukogud kaubanduskeskustesse ehk sinna, kus inimesed igapäevaselt liiguvad?

Usun, et see tekitaks inimestes üldjuhul nördimust, et nad oma ihaldatud kauba kätte saamiseks peavad raamatukogust läbi astuma.

Eestis arutletakse üpris tihti selle üle, et kui palju omavalitsusi meil peaks olema. Aga mitu raamatukogu oleks meie riigi jaoks optimaalne?

Ma pole kuulnud, et keegi oleks raamatukogude vähesuse üle kurtnud, ja ega ma ise ka ei kurda.

Päev enne intervjuu tegemist oli Apollo eestikeelsete raamatute müügiedetabeli tipus Mauri Dorbeku „Ma tahan Ma suudan Ma võin“ – 300 lehekülge armastusest ja valust. Milliseid järeldusi saab sellest teha?

Suhtun igasugustesse müügiedetabelitesse eelarvamusega, eriti kui silmas pidada, et tihtipeale on tipus tuule käes laperdavad selgeltnägijate üllitised või siis kokaraamatud. Pealkiri „Ma tahan Ma suudan Ma võin” ei tekita minus isiklikult ostuhuvi ja meenutab mulle pigem sloganit spordivaldkonnas.

Pildil: Kai-Mai Olbri raamatuesitlusel Ateneo kirjanduskeskuses Algecirases Lõuna-Hispaanias. Tegemist on kakskeelse käsitsi tehtud, värviliste illustratsioonidega ja dialoogi vormis luulekoguga „Kuus pluss kuus on üks“. Autorid Roman López de la Serna ja Kai-Mai Olbri. Foto: Erakogu

Armastus ja valu, kui need sõnad pole lahti räägitud, jätavad mu ükskõikseks, ja lisaks veel 300 lehekülge, kui tänapäeva elutempo juures pole inimestel lugemiseks aega üle kolme lehekülje, kui sedagi. Inimeste mõtteviis on poole sajandiga tublisti muutunud – on ununenud tõsiasi, et kui sul pole aega lugemise jaoks, siis see tähendab, et sul ei jätku aega iseenda jaoks.

Rahvaraamatukogude laenutuste edetabeli esikoht on kuulunud kaks aastat järjest Delia Owensi teosele „Kus laulavad langustid“. Ilukirjanduse tipp-20 oli mullu üsna naiste ja laste nägu. Kas võime järeldada, et mehed rügavad rohkem tööd teha ja keskenduvad rohkem päevauudistele?

Selline järeldus oleks ehk ennatlik. Oletame, et mees käib üksinda poes ja ostab sealt toidu ning kõik muu vajaliku – ega ta siis sellepärast veel seda kõike üksinda ära ei tarbi. Sama lugu võib olla ka raamatuga. Naine või laps laenutab, aga loevad seda ka meessoost pereliikmed, kui see neile juba nii mugavalt koju kätte on toodud ja kui naine või laps soovitab.

Milliseid järeldusi saate teha viimastel aastatel enda teoste müügi- ja laenutuste numbrite põhjal?

Kirjastan oma raamatuid ise ja müün neid ainult Rahva Raamatu vahendusel või siis esitlustel. Tiraažid on suhteliselt väikesed ja sellest johtuvalt on need ka läbi müüdud. Näiteks selle aasta juuli lõpus ilmunud unenäguderaamatust „Unevalgel” on müügis veel 19 eksemplari. Autorihüvitusfond maksab mulle igal aastal mingi summa raha –  järelikult mu raamatuid laenutatakse.

Eesti inimesed on kinnisvarausku ja rentimise asemel soovitakse elamispind soetada. Kuidas hindate raamatute puhul ostmise ja laenutamise vahekorda?

Olen ostmiseusku. Hiilgeaegadel koosnes mu koduraamatukogu kuuest tuhandest raamatust, millest ma märkimisväärse osa olen nüüdseks ühele kooliraamatukogule annetanud. Ka elukoha muutmisel on tekkinud nende osaline ja loomulik kadu. Minu raamatulaenutused raamatukogudest lõppesid koos keskkooli lõpetamisega. Raamat on minu jaoks nagu üks hingeline, keda ma tahan füüsiliselt puudutada, tunda temast kiirgavat soojust. Raamatut võib võrrelda ka ehtega, mida igapäevaselt ei kanna, aga tunned tema olemasolust rõõmu ja vajadusel on ta kohe kodust võtta.

Ainuüksi Eestis antakse välja suures koguses raamatuid ja ühel hetkel on seda kõike liiga palju. Kas peame hakkama kirjalikku vaimuvara talletamisel tegema konkreetsemaid valikuid?

Paraku on nii, et tänapäeval võib anda välja igasugust pahna, kui rahakott seda võimaldab, ja selle vastu on ühiskond võimetu, sest alati leidub mõni eratrükikoda, kes kõik valimatult ära trükib, kui aga selle eest raha saab.

Äripäeva paberlehte alates järgmisest aastast enam ei ilmu ja ettevõte panustab digiväljaandele. Digiraamatud ja digilugerid on ka juba mõnda aega turul olemas, kuid suurt läbilööki ei ole toimunud. Millal jõuab digipööre raamatuärisse?

Julgen loota, et digipööret veel niipea ei tule, sest nagu ma juba ütlesin, omab raamatu käeshoidmine neile, kes seda tõeliselt armastavad, olulist tähtsust.

Raamatukogud on näidanud inimeste meelitamiseks üles nutikust. Näiteks Pelguranna raamatukogust saab tasuta laenata kodusteks aia-, remondi- ja ehitustöödeks vajalikke tööriistu. Kuidas sellisesse lähenemisse suhtute?

Mulle tundub, et tegelikult polnud see hea idee – raamat on minu arusaamise järgi kõrgest soost ja sellisel moel ligimeelitamine alavääristab teda. Teel raamatuni peaks olema ainsaks peibutiseks ikkagi raamat ise. Kui keegi sellisel viisil meelitamisega toime tuleb, siis see oleks küll tõeliselt nutikas.

Pildil: Kai-Mai Olbri raamatuesitlusel Ateneo kirjanduskeskuses Algecirases Lõuna-Hispaanias. Tegemist on kakskeelse käsitsi tehtud, värviliste illustratsioonidega ja dialoogi vormis luulekoguga „Kuus pluss kuus on üks“. Autorid Roman López de la Serna ja Kai-Mai Olbri. Foto: Erakogu