„Mängu kirg“ – kuue aasta jagu spordihetki ühel näitusel

Oktoobris täitus Rae kultuurikeskuses tegutseval Rae Kunsti Platsil kümme aastat. Selle väikese juubeli tähistamise juurde kuulus ka fotograaf Ott Katteli näitus „Mängu kirg“, mis tõi vaatajateni kuue aasta jooksul Rae Kossu korvpallitiimide ja Rae spordikooli võrkpallinaiskonna kodumängudel jäädvustatud spordihetked. Näitust saab tulevikus näha meie raamatukogudes ja spordikeskustes.

Näituse tutvustuses öeldakse, et fotod tabavad hetki, kus pühendumus kohtub strateegiaga ja iga liigutus väljendab kirge spordi vastu. Piltide kaudu avaneb spordilahingute sügavam olemus – mitte ainult skoor ja võit, vaid ka emotsioonid ning ilu, mis tekivad pingelises mänguhoos. Ja just emotsioonid ongi selle näituse tugevaim külg.

Spordifoto kui dokument ja kunst

Kultuurikeskuse juhatajana olen aastate jooksul näinud tuhandeid sündmusfotosid ja klassikaline sündmusfotograafia ei suuda enam alati üllatada. Need fotod on oluliste hetkede jäädvustajad, kuid kunstilise elamuse pakkumiseks peab neis olema veel midagi.

Just seetõttu jäid „Mängu kire“ näitusel silma kolm abstraktsema lähenemisega fotot – esteetiliselt väga terviklikud, mõjudes kompositsiooni ja visuaalse lahenduse poolest peaaegu iseseisvate kunstiteostena. Neis ei olnud kõige olulisem konkreetne sportlane või mänguolukord, vaid liikumine, vorm ja hetk ise. See pani mõtlema, kui õhuke võib olla piir dokumentaal- ja kunstifoto vahel. Sama spordisündmus võib pakkuda nii informatiivset jäädvustust kui ka visuaalselt erakordset kaadrit, mille nautimiseks ei pea isegi teadma, mis mängus parajasti toimus.

Kõige põnevamad hetked sünnivad poseerimata

Suurem osa näitusest on siiski ehe spordifotograafia. Näeme võimsaid korvpalli pealtpanekuid, pingelisi mänguolukordi, võidujoovastust ja treenereid, kelle emotsioonid on täielikult valla pääsenud. Selliste fotode väärtus seisneb fotograafi oskuses olla õigel ajal õiges kohas. Mõni hetk kestab vaid sekundi murdosa ja kui fotograaf selle maha magab, on see jäädavalt kadunud. Ott Kattel on suutnud neid hetki tabada märkimisväärsel hulgal.

Näituse üks lõbusamaid külgi on aga see, et inimesed fotodel ei poseeri ja piltidelt vaatavad vastu kohati üsna toored ja filtreerimata emotsioonid. Mõni näoilme on naljakas, mõni lausa ehmatavalt intensiivne. On näha täielikku keskendumist, pettumust, rõõmu, pingutust ja vahel ka seda, kuidas inimene kaotab hetkeks igasuguse kontrolli oma miimika üle. Just see teebki spordifotograafia huvitavaks.

Rohkem kui lihtsalt mängutulemused

Spordivõistlustest rääkides keskendume enamasti tulemustele. Fotograafia võimaldab aga neid sündmusi vaadata hoopis teise nurga alt. Aastate pärast ei pruugi me mäletada konkreetse mängu lõppskoori, kuid mõni võimas emotsioon või erakordne hetk elab fotol edasi. Nii muutuvad pildid omamoodi kroonikaiks, mis jutustavad lisaks spordile ka inimestest, nende pühendumusest ja kogukonnast.

Hea näitus ei pea pakkuma kõigile külastajatele ühesugust elamust. Spordisõber tunneb fotodelt ära tuttavaid mängijaid ja meeldejäävaid olukordi. Fotograafiahuviline keskendub kompositsioonile, valgusele ja liikumise jäädvustamisele. Mõni külastaja leiab aga lihtsalt rõõmu sellest, kui naljakalt või ootamatult võib inimene suure pingutuse hetkel välja näha. Kõik need vaatamisviisid on võrdselt väärtuslikud.

Näituse valmimist toetasid Nyimage OÜ, Hansaviimistluse OÜ ja Rae kultuurikeskus.

FOTOGRAAF OTT KATTEL:

Mõte teha spordifotodest näitus käis mul esimest korda peast läbi umbes kolm aastat tagasi. Olin pildistamas ühes spordihoones, mille seintel olid kahe fotograafi parimad kaadrid. Mõte jäi aga sinnapaika, kuni eelmisel talvel kirjutas mulle Veigo Gutmann ideega teha kohalikest korvpalli- ja võrkpallitiimidest näitus.

Aastate jooksul olen pildistanud üle 100 kodumängu, teinud kokku ca 60–70 tuhat klõpsu, kust lõpuks sõelale jäi ca 50–60 pilti mängu kohta. Nende seast parimate väljavalimine võttis pikalt aega ja paraku pidi palju häid kaadreid ka kõrvale jääma.

Spordi pildistamises on kogu aeg üllatusi. Ma ei tea, kui palju korvi pealtpanekuid on jäänud pildistamata, sest kõik toimub väga kiiresti ja ma jälgin parasjagu kedagi platsi ääres või vahetan asukohta. Vahel jookseb kohtunik täpselt kaamera ette, kui keegi korvi poole kihutab. Mõnikord lendab pall mulle pihta või tormab mängija platsilt välja otse minu peale. Just sellised hetked teevad pildistamise palju põnevamaks. Ja kui mängu lõpp on pingeline, publik elab kaasa, treener on vihane ja pingil istuvad mängijad kisendavad, ununeb vahel hoopis pildistamine.

Tänan väga Veigot ja Janekit toetuse eest, Toomast galeriipinna eest ning meie sportlasi ja nende taustajõude usalduse eest, et mind ka edaspidi pildistama kutsutakse.

Fotograaf Ott Kattel. Foto: Kristina Laurits