Markus Nahkuri aheldamatu vabadus

Eesti raamatu aasta puhul pöördume Rae valla kirjutavate autorite poole, et mõtestada kirjutamise tähendust, raamatu rolli ning loomingulise töö hetkeseisu. Mida tähendab kirjutada aastal 2025? Milline on raamatu tulevik, kui üha enam on meie ümber algoritmid, lühiformaadid ja hajutatud tähelepanu?

Seekordses intervjuus vestlen Markus Nahkuriga, filosoofiaharidusega kirjaniku ja õpetajaga, kelle sulest ilmus 2020. aastal kirjastuses Rae Raamat teos „Aheldamatu vabadus“. Nahkuri loomingut leiab ka Rae valla kirjandusantoloogiast, ent tema igapäevane tegevus toimub Jüri kooli klassiruumis, kus ta õpetab noortele ajalugu ja ühiskonnaõpetust ning mõtlemise ja arutlemise kunsti.

Milline on sinu jaoks raamatu tähendus aastal 2025: kas see on rohkem tekst, ese, protsess või midagi muud?

Minu jaoks on raamat alati olnud midagi enamat kui trükitud sõnad paberilehtede vahel. Minu vaatepunktist on raamatu tähendus üle aja ja ruumi, aitamaks realiseerida eneseteostusega kaasnevaid soove. Ühest poolest võib rääkida, kuidas raamatu abil antakse edasi kogemusi ja tundeid, mida väljendatakse proosas. Inimesed on alati õppinud enda elukogemustest, kuid raamatuid lugedes saame teistega samastuda ja neilt õppida – need mured ja meelekoormad ei esine ajaloos esimest korda ning see võib pakkuda osati tuge.

Teisalt saame raamatuid lugedes õppida teiste inimeste kogemuste kohta ja nõnda elutarkusi ammutada. 2025. aastal peaks minu arvates hea raamat olema kombinatsioon
meelelahutuslikust kui ka kriitilisemast poolest, et see meid ka arendaks. Meelelahutust leiab tänapäeval igast nurgast, mistõttu meenubki mulle siinkohal Kafka tsitaat: „Raamat peaks olema kirvehoop jäätunud merele meie sees.“

Kirjanikuna saan veel lisada, kuidas raamat, nagu teisedki eneseväljendusviisid, seostub surmaga. Näiteks võime mõelda Dostojevskile, kes asub meist ajaloos kahe sajandi kaugusel, kuid kelle nimi on meile kõigile tuttav. Nõnda muutubki artist, kunstnik ja kirjanik mõnes mõttes enda kunstiks ja teosteks, mis ta on loonud. See on minu arvates tähendust loov ja kaunis. Selle tarbeks ei pea üldse kunstiga kuulsaks saama. Loomine on inimese kui keskkonda peegeldava looma viis ja võime enda olustikuga suhestuda.

Mida tähendab kirjutamine sulle õpetajana? Kas sinu loodud tekstid peegeldavad ka hariduslikke kogemusi või noorte vaatenurki?

Õpetajaks saamine on minu elus üsna uus etapp, mistõttu pole ma veel liigselt tundnud, et see minu kunsti on imbunud. Ent tasub meeles pidada, et inimene loob oma kogemuste pealt. Kriitiline mõtlemine laseb kogemuste kaudu õppida ning fantaasiaga saab kogemuse ja õpitu esitada uue palge all, et seda ka edasi anda. Enamjaolt proovin oma loomingus väljendada filosoofilisi ja üldinimlikke teemasid, kuid süžee ja tegelased selles saavad loomulikult inspiratsiooni minu kogemustest, sealhulgas ka õpetajaks olemisest.

Millist kirjanduslikku või filosoofilist küsimust pead hetkel kõige olulisemaks ja miks?

Kõige ilmselgem vastus oleks muidugi tehisintellekt, kuna tolle aina kiirenev areng imbub meie igasse elutahku. Ent mind on juba enne kirjutamise ja filosoofiaga alustamist paelunud üldisem küsimus – elu mõte ja surmajärgne elu. Elu tähenduse üle ei arutleta palju, kuna see on üsnagi privaatne ja individuaalne küsimus. Ega eesmärk ei olekski pakkuda mingit lihtsakoelist vastust, vaid pigem suunata inimesi selle üle rohkem mõtlema, uurima ja lugema. Arvan, et paljud meie ühiskondlikud probleemid nagu sõltuvus, äärmuslikkus ja vaimse tervise raskused saavad hoogu juurde, kuna pole korralikult läbi mõeldud elu mõtte küsimus või jäädud esimese mugava vastuse juurde, milleks võib ka olla elu mõttetus. Alati on võimalus juurde lugeda ja uurida, et saada läbimõeldum vastus.

Foto: erakogu