Millie Player – kunstnik, kes tegeleb aja jälgedega

Kevadel toimetas Vaskjala loomeresidentsis Millie Player – Šotimaal Edinburghis elav ja tegutsev kunstnik. Tema looming tõmbab teda jääkide poole: mõnikord toidu, aga ka WhatsAppi arhiivide, tunnete või selle poole, mida teised inimesed kirja panevad. Kadumise teema pakub talle huvi, või ehk hoopis asjade säilivus. Tema tööd asetuvad joonistuse, fotograafia ja installatsiooni vahepealsesse ruumi.

Ta mõtleb palju telefonidest, valgusest ja erinevatest paberiliikidest. Ta on osalenud mitmetel ühisnäitustel üle Suurbritannia ning oli Newbridge Projecti 2023.–2024. aasta Collective Studio kohordi liige. Pärast lõpetamist ostis tema töö Edinburgh Ülikooli teaduskollektsioonide keskus ning talle määrati Universität der Künste stipendium.

Millie, räägi meile veidi sellest, kes sa oled ja millega tegeled. 

Sündisin Londonis ja kolisin Edinburghi kunstikoolis õppimiseks, kus olen elanud umbes kaheksa aastat. Juhin Embassy Galleryt – kunstnike juhitavat organisatsiooni, mis on tegutsenud üle 20 aasta ning korraldab näitusi, üritusi ja töötube alustavate kunstnike toetamiseks. Lisaks tegelen oma loominguga, töötades peamiselt fotograafia, joonistuse ja filmiga.

Milliseid ideid sa oma töös uurid?  

Mälu ja inimesest jälgede säilitamine on mulle olulised teemad. Suur osa minu tööst on seotud mu vanaemaga, kes elab kaugel. Ta saadab mulle pidevalt fotosid WhatsAppi kaudu ja need salvestuvad automaatselt mu telefoni. Algul tundus see kummaline, kuid need pildid muutusid mulle tähtsaks, sest need on nii tema nägu ja sageli väga naljakad. Selles on midagi liigutavat, kuidas vanem inimene omal moel tehnoloogiaga läbi saab. Nii võtan need pildid ja reprodutseerin neid, mõnikord kontaktprintimise teel, mõnikord joonistustena. Fotograafia tundub hetkelisena, kuid joonistamine võtab aega ja saab viisiks pildiga tõeliselt koos olla.

Mul on ka tema varalahkunud venna negatiivid ja pildid. Olen mõelnud, mida tähendab nende säilitamine, üritades selle kaudu, mida ta pildistas, kokku panna, kes ta oli.


Kuidas Rae koolimaja on sinu tööd mõjutanud? 

On raske ignoreerida kohta, kus töötad. Leidsin siin katkisest pildiraamist kirjutamisharjutuse lehe. Mind on alati huvitanud, kuidas keele struktuur juurdub sinus lapsena ja kujundab sind kogu eluks. Olen katsetanud nende tähtede printimist kleepsupaberile ja päikese kätte jätmist. Odav kleepsupaber pleegib kergesti, sarnaselt sellele, kuidas fotod tuhmuvad.

Leidsin ka vanu rahvamõistatusi, mida mu sõbrad ei suutnud ära arvata. See pani mind mõtlema, kui palju teadmisi ja huumorit on seotud konkreetse kultuuri ja ajaga. Midagi, mis oli kunagi kõigile mõistetav, muutub kõrvalt vaadates mõistatuseks. Siin oli ka  nõukogudeaegne põllumajandusajakiri täis mustvalgeid fotosid lehmadest, mis on iseäralikult sürreaalsed.

Mida sa oma residentuuri lõpus esitled? 

Segu fotodest, joonistustest ja installatsioonidest, mis suhestub ruumi ning materjalidega, mida olen siit leidnud ja millega töötanud. See on olnud väga uurimistöökeskne aeg ja loodan, et näitus peegeldab seda.

Kunstniku töid näeb veebilehel copperleg.rae.ee.

Fotod: Ott Kattel