Orientaalne ornament ja põhjamaine ilu Vaskjala Loomeresidentuuris

Vaskjala loomeresidentuuril oli maikuus rõõm üheaegselt võõrustada kaht täiesti erinevat, kuid ühtmoodi tantsukunsti armastavat ja selle dogmadega võitlevat tantsijannat.

Tara Pandeya on teist põlve tantsija, keda on tants saatnud juba emaüsast alates. Tara vandus, et temast ei saa iial professionaalset tantsijat, kuid nagu ta ise ütleb: „Lõpuks ma lihtsalt alistusin. Tundub, et vahel on Universumil sinuga teine plaan“. Nii ongi Tara olnud maailmakuulsa Cirque du Soleil trupi liige ning esinenud koos tantsumaailma mainekamate nimedega. Praegu on ta valinud vabakutselise elu ja pöördunud oma juurte juurde, tantsides palju tadžiki traditsioonilisi tantse, tehes samal ajal ka väga erinevaid kaasaegse tantsu projekte.

Outi Elena Valanto on vastupidiselt Tarale pidanud oma unistuse nimel tuliselt võitlema. Täna ütleb ta, et „elab oma unistust“, on vabakutseline kaasaegse tantsu koreograaf, kes tegutseb Euroopa eri paigus, uurides muude teemade hulgas ka näiteks arhitektuuri ja tantsukunsti võimalikke puutepunkte.

Meil siin Vaskjalas on eriline rõõm tervitada esimesi tantsukunstiga tegelevaid residente. Kui tavaline üldse on tantsijana residentuuris olemine?

Oudi: Tantsus ei ole residendiks olemine sama tavaline kui teistes kunstivormides. See on paljuski ka selle pärast, et tants on väga asukohapõhine ja kui tahta teha suuremaid projekte, mitte soolosid, siis on kindlasti vaja teisi tantsijaid, kellega koostööd teha ja igal pool ei ole see lihtsalt võimalik.

Tara: Mina tunnetan kogu kunstimaailmas teatavat hierarhiat. Kui oled kunstnik, kelle töövahendiks on keha ja sa pole näiteks kujutava kunstiga tegeleja või installatsioonide looja, siis kandideerides residendiks kuhugi, kuhu oodatakse „esituskunstnikke“  (performance artists) pean ma end „tantsija“ asemel nimetama „kunstnikuks, kes loob liikumisel põhinevat kunsti“ (movement-based art), et kvalifitseeruksin esituskunstnike alla. Ja ma ei mõista, miks on nii, et keegi, kes tegeleb visuaalkunstiga, võib n.ö avastada liikumise maailma ja lisada oma loomingusse liikumise elemente, kuid kui näiteks mõni tantsija tuleb lagedale ideega hakata maalima, ei võeta teda eriti tõsiselt. Nad nimetavad seda interdistsiplinaarsuseks, seda oma n.ö põhialalt kõrvale kaldumist ja teiste kunstiliikide lisamist oma loomingusse, kuid ma ei tunne, et ülejäänud kunstimaailm tantsijatesse selles osas samaväärse austusega suhtuks.

Kui oled mõne suurema trupi liige või kuulud kuhugi institutsiooni alla, kes sind toetab, on sellega hästi. Aga kui oled vabakutseline ja taotled pidevalt toetusi või just nimelt erinevaid residentuuri kohti, vastatakse tihti, et meile väga meeldib see, mida sa teed, aga meil pole sellise tegevuse jaoks ruumi või meil pole võimalik end kuidagi sinu järgi kohandada. Sageli kuulutavad residentuurid avatud kutseid (open-call) esituskunstnikele, teatrikunstikele, kirjanikele ja kui ma siis reaalselt jälgin näiteks mõne USA nimekama ja tuntuima residentuuri residentide nimekirja ongi näha, et valik kaldub enam-jaolt ikkagi kirjanduse poole. Loomulikult ka mina hindan kõrgelt kirjandust, aga ma igatsen, et need asjad oleksid kuidagi tasakaalus ka tantsukunstiga tegelejate vaatenurgast vaadatuna.

Oudi: Euroopas on päris palju residentuure, kes võtavad ka tantsijaid vastu, kuid paljude nende võimalused ei ole ikkagi väga head. On neid kohti, kus on näiteks väga hea keskkond etenduse andmiseks, kuid pole head proovi- või stuudioruumi, kus harjutada. Ja see tähendab, et pead rentima lisaruumid harjutamiseks,  mis on jällegi kulukas. Mulle tundub, et ka see probleem taandub lõpuks rahale. Residentuurid peavad ennast üleval pidama ja piltlikult öeldes kirjanikud võtavad lihstalt vähem ruumi kui tantsukunstnikud ja nii need otsused ilmselt sünnivadki.

On hea meel kuulda, et meie oma Vaskjala Loomeresidentuuriga oleme siis täitsa heas positsioonis, sest saame võimaldada nii ruume treeninguteks kui ka esinemisteks.

Oudi: Jaa, absoluutselt. Mis puudutab veel seda interdistsiplinaarusust, siis see on nüüd tõesti väga levinud ja tundub, et peaaegu keegi ei tegele enam kitsalt oma spetsiifikaga vaid püütakse ikka ühendada erinevaid kunstivorme.

Tara: Jah, ma arvan, et see kõik on normaalne ja arusaadav, aga kohati tundub ka, et on tekkinud sellised n.ö võtmesõnad. Näib, et kaasaegse kunstniku looming peab kindlasti olema selline, et selle kohta saaks öelda „interdistsiplinaarne“ ja „asukoha-põhine“ (site-specific). Neid termineid lugedes mina mõtlen, et oskan, jah, veel mõnd asja peale liikumise ja võin vabalt tantsida ka õues. Et kas see on siis piisavalt „interdistsiplinaarne“ ja „asukoha-põhine“ või?

Oudi: Jah, siit me jõuamegi ühe teise suure põhjuseni, miks tantsijad väga palju residentuure ei tee. See taotlemise protsess võib kohati olla ikka kohutavalt vaevarikas. Esiteks juba see, et sa pead sõnadesse seadma selle oma mõtte, mida sa tegelikult tahad edasi anda läbi liikumise. Mitte kõigile ei ole antud oskust seda teha.

Tara: Tõsi, ka mina olen aidanud mitmetel oma muusikutest ja tantsijatest sõpradel selliseid taotlusi täita. Näiteks, üks mu sõber mängis Stevie Wonderi albumil ja Kronos Quartet’is, esines Carnegie Hall’is ja tuuritas igal pool Euroopas, aga ta ei suutnud absoluutselt lauseid moodustada. Nii võib teinekord üliandekas inimene väga olulistest võimalustest ilma jääda.

Outi: Vahel tunnen küll, et vabakutseliseks olemine tähendab kordades rohkem kirjatööd ja asjaajamisi kui tantsimist. Olen korraga sekretär, produtsent, raamatupidaja, turundusjuht ja kes kõik veel.

Tara: Täpselt! Ja siis kui see kõik on tehtud, siis saad natukene tantsida ka!

Oudi: Ma täitsa mõistan inimesi, kes töötavad kutselistes truppides või teatrites, kus kõik need asjad tehakse nende eest. Muidugi neil puudub loominguline vabadus.

Tara: Sellega saab vist iga vabakutseline kunstnik samastuda. Kõik need toimingud, mida sa pead tegema, selleks, et jõuda selle n.ö magustoiduni – tantsimiseni – see on meeletu. Ja samal ajal võib igaüks endale lubada seda, et pidada sinu 15-minutilise tantsuetenduse piletit liiga kalliks, tajumata kogu seda asjaajamist ja tööd selle hinna ja nende minutite taga. Tantsisin ka ühes suures trupis, mis korraldas minu eest kõik. Mulle oli tagatud 10 etendust nädalas, transport, viisad, majutus – kõik oli korraldatud. Esiteks oli see kõik selline väga eraldatud, umbisikuline, esinemistes polnud mingit sidet nendega, kes esinemist vaatavad. Ja teiseks – kehastasin üht ja sama tegelast 15 000 korda. Pidin oma peas koguaeg oma tegelasega erinevaid mänge mängima, talle justkui omaette elu välja mõtlema, et see kõik kuidagigi elus ja värske välja näeks. Vabadus ise luua on midagi, mis on absoluutselt hindamatu. Aga jah, ilma toeta ei saa kunstnikud midagi luua.

Outi: Tegelikult jagunevad loomemaailmas inimesed eri tüüpideks. Ongi osa selliseid inimesi, kes ei taha ise loomise protsessis osaleda, vaid tunnevad rõõmu ja rahuldust sellest, kui nad saavad kellegi teise loodut perfektselt edasi anda. Nad on harjunud olema n.ö tööriistaks ja ümberlülitamine iseloomisele on nende jaoks kohutavalt keeruline.

Tara: Tantsumaailmas on endiselt valdav praktika, et ajud ehk ideeloojad ja koreograafiad on ikkagi meeste pärusmaa ja n.ütööriistad, kes neid esitavad on valdavalt ikkagi naised. Minu jaoks on see väga tasakaalust väljas. Naiskoreograafid on tasapisi pead tõstmas, aga see protsess võtab kaua aega. Need juured on sügaval ajaloos ja ma usun, et naistantsijate peas sageli ei tekigi seda mõtet, et ka nemad võiksid olla loojad, koreograafid, kasvõi teha seda siis kui oma lavakarjäär hakkab vanuse tõttu läbi saama.

Outi: Jah, see mõttelaad on ikka pärit klassikalise balletti maailmast ja kuna valdav osa tantsijaid alustab klassikaliste treeningutega, siis see n.ö objekti mõtteviis kinnistub väga tugevasti juba seal. Balletis on ju väga tugev hierarhia, kõike tuleb teha täpselt ballmeistri juhendamise järgi. Ma tunnen, et vähemasti Euroopas on tuuled selles osas muutumas, sest ka tantsuõppe seisukohast pannakse juba väga varakult rõhku loovusele ja improviseerimisoskusele, ka koreograafilisele mõtlemisele kui sellisele. Loomulikult oleme täna ikka veel seisus, kus need võimuvahekorrad on endiselt paigast ära – on palju näiteid, kus meeskoreograafidel on märksa kõrgem positsioon kui samaväärsetel naistel. Aga see teema ei ole ju sugugi ainult tantsus, vaid enamikel elualadel.

Tõite enne sisse tantsija vanuse teema. Olen selle üle mõelnud. Kas seegi on midagi sellist, mis on muutumises ja pole enam nii range, kui muidugi ballett välja jätta?

Outi: Jah, balletis on see pensionile jäämine väga konkreetne, aga see on seotud ka sellega, et balleti puhul on tegemist täiesti ebaloomuliku viisiga oma keha liigutada, baleriini liigutused on anatoomiliselt ebaloomulikud. Ka balletipedagoogikas on muide, need asjad veidi muutumas, aga loomulikult võtab see kohutavalt aega, sest valdav osa õpetajatest on väga klassikalise mõtteviisiga. Mina igatahes ei kavatse kunagi pensionile jääda! Minu jaoks lihtsalt elu ilma tantsuta ei ole olemas. Muidugi minu projektid, teemad ja lähenemisnurgad muutuvad, see on normaalne ja see huvitabki mind ennast, kuidas mina ja minu looming minu vanusega seoses muuub. Keegi on öelnud, et iga vigastus avab tantsijale uue ukse. Ma arvan, et vanusega kaasneb midagi sarnast – kui on liikumisi, mida mu keha pole enam võimeline tegema, siis leian ma uue võimaluse selle mõtte edasi andmiseks.

Tara: Kaasaegse tantsu emaks peetav Martha Graham on öelnud, et tantsija elus on kaks surma, esimest korda sureb ta pensionile jäädes ja alles teist korda päriselt. See on väga raske teema, tõepoolest. Tantsija kogu identiteet ja elu on üles ehitatud tantsimisele, tantsijaks olemisele ja kui ta ühel hetkel seda enam teha ei saa, siis võib olla väga raske elus pidepunkti leida. Samas, see kõlab nüüd väga halvasti, aga on eetikaid, mida mina publiku hulgas olles tegelikult ei naudi. Mulle ei meeldi vaadata kui inimene on vormist väljas või kui tema tehnika ei ole hea. On isekas minna lavale ainult laval olemist nautima, aga mitte publikule midagi edasi andma, mingit mõtet arendama. Ma ise olen kindlasti pidevalt liikumises. Aga ma annan endale aru, et see stiil, mida ma praegu viljelen on füüsiliselt suur väljakutse – 50 järjestikust pööret, pöörlemine põlvedel jne, ilmselgelt ma ei saa sellega tegeleda kui ma olen 60-aastane. Küllap leian siis teised vormid tantsuga tegelemiseks.

Mis teemad praegu teie jaoks kõige põletavamad on? Millega te oma loomingus tegelete?

Outi: Minu jaoks on üks suur missioon kogu minu tantsijaks olemise juures see, et kaasaegsel tantsul on endiselt tavainimeste hulgas väga kehv maine. Tahan murda nende tavaliste inimeste mõttekrampe seoses kaasaegse tantsuga. Sellepärast ma ei teegi oma esinemisi tavaliselt tantsusaalis või teatrisaalis. Ma lähen pigem kuhugi, kus on inimesi, kes mind tegutsemas näeksid. Tahan näidata, et kaasagne tants ei pea olema sugugi ainult alasti mööda põrandat rullimine.

Tara: Seda, mida ma teen võiks nimetada etno-kaasagseks. Ma tegelen praegu peamiselt naiste teemaga – sellega, mis on naistele avalikus ruumis lubatud ja mis pole, olen tantsinud hoopis klassikalises mõttes meestetantse turuplatsidel ja monumentide juures. Olen väga keskkonnast mõjutatud ja mind inspireerib minu ümbrus, rütmid, liikumised, mida ma näen. Aga mind sütitab ka tantsijannade kuvand. Ma leian, et oleks vaja mingit nn uuesti programmeerimist. Olen korduvalt olukordades, kus toimub mingi arutelu kunstivaldkonna oluliste teemade üle, koos on eri distsipliinide esindajad, küsitakse erinevaid küsimusi, minu kaasvestlejatelt küsitakse väga sisulisi ja filosoofilisi küsimusi ja kui järjekord jõuab minuni, siis küsimus minule on: „Kas sulle meeldib tantsida?“. No mis asi see on?! Tahan põgeneda sellest ornamendiks olemisest. Orientaalne ornament - ilus kujund ju, eks. Ilus vaadata, aga las ta olla seal seina ääres. See ei peaks nii olema!