Raamat kui maailmade loomisvõimalus

Eesti raamatu aasta 2025 puhul küsime Rae valla kirjutavatelt ja tekstidega seotud inimestelt, kuidas nemad raamatu tähendust ja mõju tänapäeval mõtestavad. Seekord jagas oma mõtted kirjanik ja tõlkija Urmas Alas, kelle looming ja tõlked on toonud lugejateni uusi kujutlusruume ulme ja fantaasia vallas. Esitasime talle kolm küsimust!

Kuidas Sina, Urmas, määratled või nimetad raamatut, kas see on eelkõige tekst, ese, kogemus või hoopis portaal teistesse maailmadesse?

Raamat on eelkõige tekst, kuigi on olemas ka puhtalt pildiraamatuid. Aga igas pildis on sinna sisse ärapeidetud tekst või koguni lõputult palju tekste, tuleb need vaid üles leida. Raamat võib olla ese otseses või ülekantud tähenduses: otseses, kui see on paberil, ja ülekantud, kui raamatut vahendab teine ese: arvuti, tahvelarvuti, luger või telefon. Paberraamatu käes hoidmise elamust see muidugi ei asenda, aga teksti lugemise või piltide vaatamise naudingut ei sega. Mäletan seniajani oma esimest kohtumist iPadiga – selle ekraanilt paistsid lasteraamatu vesivärvidega tehtud illustratsioonid nii kirkad ja klaarid, nagu oleksid need trükitud heas trükikojas heale kriitpaberile. Raamat võib olla kogemus, kui ta meid rikastab, või vastupidi, meilt näiteks mõne eelarvamuse röövib. Portaal teise maailma? Kõlab ulmeliselt toredalt ja võib ulmeraamatu puhul ka tõsi olla. Aga mõne maisema teema puhul võib raamat olla ka uks, aken või lihtne jalgvärav ja miks mitte lukuauk või piilukaamera. Lastekirjanduse klassikast – Vinskile oli portaal teise maailma üks teatud apteek, kuhu ta kogemata sattus, ja Narnia lastele riidekapp.

Milline on raamatu tähendus ja koht nüüdisaegses maailmas, kus digitaalne meedia ja tehisaru on muutnud lugemise ja kirjutamise harjumusi?

Eks ta nihkub tasapisi tagasi sinna, kus ta oli enne üldise lugemisoskuse teket. Digitaalne meedia vabastab meid põhjalikkusest, jääme sirvima pealkirju, paremal juhul loeme paar esimest rida ja kui need juba kinnitavad meie seisukohta (või veel hullem, seda vaidlustavad), siis edasi uue pealkirja juurde. Aga eks ka „The Reader’s Digest“ omal ajal selleks välja mõeldi, et kiirustaja eelistas raamatule sisukokkuvõtet. Tänapäeval teeb seda tehisaru, kes hakkab asendama mentorit või sekretäri ja võib olla sama ekslik ja koguni (sisseprogrammeeritud) eelarvamuste kütkes nagu inimene. Alles paar päeva tagasi tahtsin kontrollida internetist ühte Marxi tsitaati, mille peale tehisaru vastas mulle, et Marx pole tõenäoliselt kunagi nii arvanud, sest see poleks Marxi moodi ja kõlab äärmuslikult. Ometi on Marx seda kirjutanud, olen seda lugenud, aga no mis teha, kui tehisaru arvab teisiti (ja mind äärmusluse eest kaitseb).

Millise raamatu või tekstiga kohtumine on Sind kirjaniku ja tõlkijana kõige sügavamalt mõjutanud ning miks just see kogemus on tähenduslik?

Neid mõjutusi ja mälestusi on igasuguseid. Näiteks mälestus lapseeast, kui lugesin päeval Emil Kolozsvári Grandpierre’i „Imeflööti“ ja õhtul uinusin, tekk üle pea ja nurgad madratsi alla topitud – et kuradid ligi ei pääseks. Siis koolis kohustusliku kirjandusena läbi loetud „Sõda ja rahu“. Raamat, neli 1941. aasta paksule paberile trükitud telliskivi, heidutas ikka hirmsasti – seniajani on mul teatud tõrge uue raamatu avamisel. Aga õnneks haaras raamat mind kiiresti ja ma lugesin kõik neli köidet ühe soojaga läbi – ja mäletan seniajani võõristust, mida tekitas suure kirjaniku suurvene šovinism; see, kui „nedorusskije“ ikkagi olid raamatus baltisakslased ja prantslased. Juan Rulfo „Pedro Paramo“, mis juhatas mu hispaaniakeelse kirjanduse müstilise realismi juurde. García Márqueze „Sada aastat üksildust“ ja „Der Herbst des Patriarchen“, mille kakssada lehekülge lugesin raamatupoes ühe päevaga läbi püstijalu – Márquez ei kirjutanud saksa keeles, see sattus lihtsalt minu kätte saksakeelsena ja eesti keeles ilmus raamat alles kümne aasta pärast. Siis muidugi Lem – tema intelligentsus ja iroonia. Robotite muinasjutud. Aurimasinate uskumus, et aurumasinad elavad haua taga edasi pilvedena. Lüüriliselt jõuline Bradbury ja „Marsi kroonikad“. Simak ja tema suuepärase huumoriga edasi antud Ameerika ullikesed, kes aga muudkui päästavad maailma, mille hulgas oli temalgi apokalüptikat nagu „Mängud ajas“. Karl Ristikivi ajaloolised romaanid, need on uskumatult head, eriti „Mõrsjalinik“ ja selle kompositsioon, üks peatükk hagiograafiat ja selle pärra sama lugu aplostnitograafiana ehk siis episoodi koos pühakuga läbi teinud lihtsureliku silmade läbi. Nii kui mõtlema jään, meenub üks nimi teise järel. Ja tänapäeva Eesti kirjandusest muidugi Andrus Kiviräha „Mees, kes teadis ussisõnu“ – selles on antiikeepose väge ja kaduvuse traagikat. Samuti tema „Sinine sarvedega loom“.

Valik Urmas Alase töödest

· Ulmeromaan „Plahvatus“ (kirjastus Kupar, 1997)

Tõlked:

· Frank Herbert „Düün“

· Ian Garneri „Z-põlvkond. Pilk Venemaa fašistliku noorsoo südamesse“.

Urmas Alas. Foto: erakogu