Septembris alustanud Rae puhkpilliorkester käib koos harjutamas ja pilli õppimas Rae Huvialakooli orkestriklassis igal teisipäeval ja neljapäeval kell 19.00. Enda sekka oodatakse kõiki praeguseid ja endiseid puhkpillimängijaid, et mõne aja pärast oleks vallal oma esindusorkester. Orkestri juht ja vedaja Kaido Järvsoo avab järgnevas vestluses enda teekonda puhkpillimängijaks ja õpetajaks.
Kuidas pasunamängu, täpsemalt siis trompeti juurde jõudsid? Kas tohibki pasun öelda üldistavalt? Milline on Sinu alguse lugu?
Ikka pasun, me torumängijad kutsume oma tegevust hellitavalt pasunamänguks. Alustasin kunagi hoopis tromboonimängu õppimisega ja näiteks soome keeles on tromboon vetopasuuna.
Minu alguslugu on päris hiline, see ulatub Tartu Tamme Gümnaasiumi või varasema nimega Tartu 5. keskkooli aegadesse. Meil oli poisteklass ja otsustasime kõik koos, et tahame pasunapoisteks saada. Esimese puhkpillina õppisingi trombooni, hiljem olen peaaegu kõiki teisi vaskpuhkpille juurde õppinud. Eks puhkpillimäng on seltskonnamäng, alguses tormasime kogu kambaga neid pille õppima, hiljem jäi selle juurde väiksem punt. Tänaseks päevaks on see jäänud kutsumuseks paarile mehele peale minu ja nad mängivad ka praegugi Tamme Gümnaasiumi puhkpilliorkestris. Minu õpingud puhkpillimängijana jätkusid Tartus Heino Elleri muusikakoolis ja hiljem käisin ka Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias. Enamuse oma teadmistest sain välislektoritelt, nende lähenemised olid kuidagi innustavamad ja haaravamad.
Mis on puhkpilli mängima õppimise juures kõige olulisem, kas esmalt omandada hea tehnika või võib kohe tunde pealt puhuma hakata?
Kui on hea kuulmine, siis võtad pilli ja õpid oma kolme sõrme koos puhumisega kasutama. Trombooni puhul on see veelgi lihtsam, muudkui kisud ja tõmbad ja tuleb see hääl sealt välja. Alguses õpetaja näitab, kuidas huuled õigesse asendisse sättida ja annab suuna kätte hingamise osas. Enamus puhkpillimängu raamatuidki räägib sellest, et see tegevus on üks mõnus ja tore hingamine. Kui see osa on selgeks saanud, siis pole enam midagi rasket või üle mõistuse keerulist. Puhkpillimängijad armastavad hingata – kui see sügava hingamise osa on selge, siis tuleb pillimäng ladusalt. Noodilugemine tuleb järgmisena, see on nagu spikker, et millist klahvi ja millal vajutada.
Kuidas tekkis mõte meie Rae valla pasunakoori traditsiooni taastama asuda?
Selle asja taga on mitu inimest huvialakoolist ja abivallavanem Jens Vendel on ka vana pasunaentusiast, täpsemalt metsasarve mängija. Nii see taasloomise idee vaikselt idanema hakkas. Huvialakoolilt saime lahkelt ruumi ja oleme nüüd katsunud paar korda nädalas pundiga koos harjutada. Pikemas plaanis sooviks kokku saada nii palju mängijaid, et oleksime võimelised üles astuma erinevatel valla sündmustel ja tantsuõhtutel, miks mitte ka mujal Eestimaal. Sellise esindusorkestri formaat oleks ehk see ideaal, kuhu poole pürgida.
Ja kui suur on klassikaline orkester?
See on tänasel päeval väga kõikuv suurus, väiksemad orkestrid on Eestis alates viiest mängijast kuni 40 mängijani. Mina ise olen mänginud kunagi Itaalias noorteorkestri koosseisus, mis ulatus 120 mängijani. Seal oli igas pillirühmas vähemalt 10 mängijat. Orkestriliikmete arv ei ole kivisse raiutud.
Kuidas kohalikud pasunamehed on teid ülesse leidnud ja palju teid koos käib selle esimese tegutsemiskuu lõpuks?
Praeguse seisuga on orkestris seitse mängijat, eks ma siinkohal kutsukski kõiki, kes puhkpillimuusikast lugu peavad, meiega liituma. Vanuse ega olemasolevate oskuste taseme pärast ei maksa põdeda, peaasi, et on olemas rõõmus meel ja huvi ühise hingamise arendamise vastu!
Milline on Sinu nägemus repertuaarist, kas pigem klassikaline pasunaorkestri mängukava või vahepeal flirdid näiteks ka jazziga?
Minu jaoks on põhifookus klassikalisemal puhkpilliorkestri repertuaaril, eks see on umbes sada aastat vana. Kui niimoodi lihtsustatult kokku võtta, eks need marsid ja valsid on sellise klassikalisema puhkpilliorkestri peamine mängukava. Näiteks üks pala, mida ma ei kujuta ette mängituna ei klaveri ega viiuliga, on Eesti Vabariigi hümn. See lugu kõlab oma täies ilus ja võimsuses ikkagi kõige paremini puhkpillidega.
Kas pill peab olema endal olemas, kui tekib soov teiega liituda?
Usun, et leiame Rae Huvialakooli varudest hakatuseks pilli ja eks siis hiljem asja arenedes saab edasi mõelda-tegutseda. Tulevikus on plaanis hankida orkestrile täitsa omad pillid. Kõik huvilised võivad mulle helistada numbril 5569 6928 või kirjutada kaido@pasuna.com või tulla siis kohale Rae Huvialakooli orkestriklassi. Tulge taastame traditsiooni ja õpime koos hingama!