Rae vald hindas ära Vaskjala Loomeresidentuuri kunstikogu

Rae Kultuurikeskuse allüksus Vaskjala Loomeresidentuur alustas oma tegevusega 26. augustil 2017. Senise tegutsemisaja jooksul on Loomeresidentuuris töötanud hulganisti välis – ja kodumaiseid kunstnike, kes on kinkinud residentuurile arvestatava hulga teoseid, mille seas on nii fotot, maali, litograafiat kui ka installatsioone. Kunstiteoste kogu 14 erinevalt rahvusvahelise profiiliga professionaalselt kunstnikult said hinnatud kunstiteadlase Triinu Soikmetsa poolt ja kogu väärtuseks määrati 34 700 eurot. Hindamisakti koostamine ja kogu väärtus toetub hindajapoolsele varasemale erialasele tegevusele ja kogemusele, visuaalsele vaatlusele, uurimistööle ning kogu omaniku esindaja poolt esitatud infole. Kunstikogu väljapanek on näitusena olnud Rae Kultuurikeskuse Rae Kunsti Plats galeriis kui ka osadena erinevates Rae valla raamatukogudes.

Aastal 2022 saadame näituse Eesti tuurile!

Kunstikogu kunstnikud on:

Anita Gratzer (Austria)

Robert Atwater (US)

Allison Roberts (US)

Sara Pontecorvo (Itaalia)

Rusudan Khizanishvili (Gruusia)

Valentina González (Kolumbia)

Danel Rinaldo (Eesti)

Elvira Akžigitova (Eesti - Saksa)

Nina Jørgensen (Mehhiko – Taani)

Tamar Lewinsohn (Iisrael)

Hugo Nascimento (Brasiilia)

Anne Ferguson (Saksamaa)

Tim Sullivan (UK)

Markéta Váradiová (Tsehhi) & Hardy Raub (Saksa)

Rae Kultuurikeskuse juhataja Toomas Aru uuris kunstiteadlastelt, kas ja kuidas hinnata hindamatut.

Alustame tutvustamisega. Kes Te olete ja milline on Teie kunsti hindamise kogemus?

Esimene, pigem teoreetiline kogemus selles vallas on seotud minu Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonnas kaitstud bakalaureusetööga, mis käsitles šoti valgustusaegse mõtleja David Hume’i maitsestandardit kunstiteoste hindamisel. Tegelesin seal küsimusega, kas saame öelda, et üks teos – vahet pole, kas kujutava kunsti, kirjanduse, teatri või muusika vallas – on parem kui teine ja kui jah, siis mille alusel? Kas selleks aluseks võib olla kellegi isiklik maitsemeel ja kui jah, siis kelle oma? Tuleb tunnistada, et ei Hume’i arutlus ega selle minupoolne analüüs ei jõudnud lõpuks eriti mitte kuhugi ja see tegelikult frustreeris mind, kuid seda enam hakkasin huvituma, kas vastus sellele küsimusele võiks peituda praktikas.

Sellest huvist kannustatuna jätkasin magistriõpinguid Eesti Kunstiakadeemias kunstiteaduse erialal ning asusin tööle eragaleriis, kus tegelesin nii näitusekorralduse, oksjonite ettevalmistamise kui hindamisaktide koostamisega. Seal sain kinnitust, et parameetreid kunsti hindamiseks on tõepoolest olemas, alates autorist ja tema taustast kuni teose tehnika ja teemani, sekka nendega seotud lood või huvitavad detailid ja muidugi varasem turustatistika. Hume’i silmis “arendab maitsemeele annet kõige enam kunsti praktiseerimine, iluliikide korduv uurimine ja võrdlemine”  - julgen arvata, et sellele standardile ma vastan ehk siis oman piisavalt nii teoreetilist tausta, praktilist kogemust kui loodetavasti ka mingisugust ilutaju.

Kuidas hinnata hindamatut, oli keeruline anda rahaline mõõde Rae valla kunstikogule?

Tõepoolest, ülesanne oli keeruline, sest arvesse tuli võtta nii objektiivseid kui subjektiivseid tegureid. Viimaste hulka kuulus muuhulgas teoste eripära – need on valminud residentuuris. See tähendab, et kuigi nende autorid on vaieldamatult professionaalid, ei ole need loodud mitte niivõrd lähtudes müügipotentsiaalist, kuivõrd puhtast ideest ja inspiratsioonist, avastamis- ja katsetamisrõõmust, mis tegelikult ongi ju loominguvabaduse põhiline eeldus. Kohaspetsiifilisi ja eksperimentaalseid teoseid, nagu ka dokumentaalseid portreid, võib olla turutingimustes küll keerulisem realiseerida, kuid see ei olegi nende puhul eesmärk. Sellise kunsti väärtus peitub pigem kultuuriloos ja avaldub pikemas perspektiivis.

Teie praktikas on see tavaline, et kohalikud omavalitsused pöörduvad Teie poole sellise sooviga?

Tänaseks päevaks tegutsen nö vabakutselise kunstitöötajana ning hindamisaktid on vaid osa minust tööst. Tavaliselt tellivad selliseid akte siiski eraisikud või ettevõtted, kohalike omavalitsuste praktika mulle teadaolevalt puudub. Põhjus peitub selles, et riiklikud institutsioonid reeglina ei oma kollektsioone – kui nad isegi eksponeerivad kunsti, siis tegu on kas majja sisse toodud näitustega, muuseumidelt laenatud teostega või uuemate hoonete puhul ka protsendikunstiseaduse raames ja etteantud eelarve piires sündinud taiestega, millel on hinnasilt juba enne valmimist küljes. Seetõttu võib Rae valda pidada kindlasti pioneeriks, kes mitte lihtsalt ei kogu kunsti, vaid on rajanud ka infrastruktuuri selle kunsti loomiseks.

Seda postmodernistlikus kultuurisituatsioonis ei küsita, aga milline oli kunstiteoste esteetiline kvaliteet?

Selle küsimuse juures annan endalegi korraks vabaduse vastata vähemalt osaliselt lähtuvalt isiklikust maitsemeelest. Esiteks tooksin esile analoogfoto kui tehnika, mis on Rae valla kogus valdav ja mida ma ka ise vahel kasutan - erinevus võrreldes digitehnikaga ei seisne mitte ainult töömahukamas protsessis, vaid eelkõige erilise auraga tulemuses. Näen, et ka publik oskab seda aina enam hinnata. Teiseks Sara Pontecorvo äärmiselt meisterlik ja elegantne graafika, kus Vaskjala loodusmeeleolud on sõna otseses mõttes põimunud parimate itaaliapäraste traditsioonidega ja autori enda kahtlemata peenetundelise ilumeelega. Muideks, metamodernistlikuk situatsioonis on esteetika üle arutlemine taas täiesti lubatud!