Rae valla XV ajalookonverents

16. märtsil toimus Rae Kultuurikeskuses Rae valla XV ajalookonverents.

Konverentsi traditsioon sai alguse 2001. aasta 16. novembril Jüri Gümnaasiumi aulas. Kaasuvana tähistati siis esmakordselt mitte valla taastekke järgset 10., vaid soliidset 135. aastapäeva. Valla sündi hakati sellest aastast arvestama 1866. aasta valdade reformi järgi, mil 23. novembril 1866 tuli esmakordselt kokku Rae Vallavolikogu.

XV ajalookonverentsil esinesid folklorist Mari-Ann Remmel, filoloogid Jüri Viikberg ja Mart Rannut ning kultuuriloolane David Vseviov.  

Mari-Ann Remmeli ettekande teemaks oli „Rahvaluulekoguja „Reisuraamat“. Rudolf Põldmäe välitööpäevikud kui isikupärane ajastudokument“. Rudolf Põldmäe on oma mees, pärit Rae vallast Limu külast ning on üheks Põldmäede suguvõsa tähelepanuväärseks esindajaks.  Mari-Ann rääkis Rudolfi ekspeditsioonipäevikutest, mis valmisid tema rännakute tulemusena Põhja-Eestis, sh Jüri kihelkonnas, sellest läänes ja idas ning hiljem kagus. Tema ülevaated on mahlakad, neis on vaba mõtte lendu. Päevikute värvikust suurendavad küsitletavatest tehtud karakteersed joonistused, hiljem fotod. Rudolfi loomingulised kirjeldused leiavad tee Rae valla poolt finantseeritavasse raamatusse, mis loodetavasti saab kodu-uurijatele tähtsaks avastamisallikaks.    

Keeleinstituudi teadur Jüri Viikbergi kõneles „Murdekeelest ja Jüri murrakust“. Kohalikud inimesed enda arust murrakus ei kõnele, aga kui naaber kõneleb erinevalt, siis see on hindaja seisukohalt murrak ehk teistsugune keel. Pool tõde on öelda, et A. T. Helle poolt tõlgitud Piibel on Jüri murrakus, sest eesti kirjakeelt kasutati juba 200 aastat varem enne Piibli eesti keelde viimist. Kuna Jüri murrak on baaskeeleks eesti kirjakeelele, siis keele eripära on siin raskesti jälgitav, sest see on sulandunud normeeritud keelde. Mõned sõnad on siiski Põhja-Eesti keskmurdes, kuhu Jüri murrak kuulub, eristuvad näiteks  juurdes, tie,  mies, moa, toat, kehrama (ketrama), kardulad.

Mart Rannuti teemaks oli „Eestikeelne Piibel kui Eesti tüvitekst“. Autor arutles tüviteksti kui „rahvust loova või sakraalse teksti“ teemadel, milleks on ka A. T. Helle poolt 1739. aastal tõlgitud Piibel, mis kultuuri kandjana sai ühiskondliku ja igapäevase elu, uskumuste, hariduse, keele kujundajaks. Peale kristliku moraali aluseks olemise, levis tänu Piiblile kirjaoskus, loodi seltsid, pandi alus eestikeelsele laulu- ja laulupidude traditsioonile ning lõpuks ka eesti rahvusele.

David Vseviov oli oma ettekande pealkirjastanud „Kuidas mõista ajalugu“. Ehk teisiti, kuidas esmalt mõista aega, selle kulgu ja alles seejärel lugu. Iga sündmus lähtub omast ajast ning tagantjärele õpetuslik tarkus ei maksa mitte midagi. Siit ka küsimus: „Kas ajaloost on võimalik õppida?“ Kui meie esimene president K. Päts oleks teadnud, milline on tema saatus, siis kas meie rahva ajalugu ja saatus oleks olnud teistsugune? Selle ja paljude teiste aja ja lugudega seotud mõtisklused olidki David Vseviovi kui kultuuriloolase teemaks.

XV ajalookonverentsil esinesid ka need, kes kunagi olid meid oma ettekannetega  rõõmustanud. Nimelt I konverentsil 2001. aastal võttis sõna Mari-Ann Remmel teemaga „Rae valla kohapärimusest folkloristi pilguga“ ja 2009. aastal VIII ajalookonverentsil oli David Vseviovi ettekande pealkiri „Ajalugu – reaalsus või looming“. Seega mõnes mõttes sai kirjeldatud konverentsiga ring täis. Loodetavasti mitte lõplikult ning sulgunult.