Sarah Nõmm käsitleb oma teostes keha saatvaid müüte

Sarah Nõmm on sündinud 1998. Tallinnas, õppinud Eesti Kunstiakadeemias installatsiooni ja skulptuuri erialal ja käesoleva aasta Noore Skulptori Preemia laureaat. Oma kunstipraktikas käsitleb ta peamiselt (naise) keha ja sotsiaalset/vaimset/füüsilist ruumi, kus see positsioneerub. Teemadering puudutab keha saatvaid müüte, tabusid ja igapäeva elu rituaale.

Kunstniku koduleht: https://sarahnomm.wixsite.com/sarahnomm

Tere Sarah, tore tutvuda! Kuidas sattusid Vaskjalga?

Mind nomineeriti käesoleva aasta Noore Skulptori preemiale ning üks auhindadest oli võimalus tulla kuuks ajaks siia Vaskjala Loomeresidentuuri oma kunstipraktikaga tegelema. Kunstnikuna ja ka inimesena on see suur privileeg, kui on võimalus muust mürast eemale tulla ning keskenduda ainult loomisele.

Eestlased ja skulptuurid. Me ei ole väga agar rahvus skulptuuride või mälestusmärkide ja taolise püstitamisel, viimastel aastatel on kaasnenud taoliste püstitamistega mitmeid skandaale nagu näiteks Vabaduserist Tallinnas või siis Jaak Joala kuju Viljandis. Kas sinu arvates on meie linnaruumis piisavalt skulptuure ja sellele teemale mõeldakse uusi piirkondi planeerides?

Kaasaegset kontseptuaalset skulptuuri ja installatsiooni on meie avalikus ruumis vähe. Skulptuuri kohtab linnaruumis küll erinevate mälestusmärkide ja ausammaste näol. Enamjaolt on need skulptuurid aga tagasivaatava pilguga püstitatud ja tegelevad mineviku-traagikaga.  Ajaloo käsitlemine ja olnud suurmehed-naised on kahtlemata mälestamist väärt aga selle kõrvale tuleks tulevikku vaatavat viisi oluliselt rohkem esile tuua. Kaasaegne kunst leiab enamasti kõlapinda näitusesaalides. Kuigi mõlemal on justkui sama roll – kultuuriline lisaväärtus mis rikastab ühiskondlikku elu. Oluline oleks kasutada linnaruumi planeerimisel samasuguseid kaasaegseid esteetilisi ning ideelisi väärtusi mida rakendadatakse kunstisaalides. Ka linnaruumi kureerida vastavalt meie ajastu vaimule ja olemusele ning inim-hinge kesksemalt. Pannes rõhku hetkelistele väärtustele, analüüsides kaasaegseid probleeme ja peegeldades meie sisemaailma. Pakkuma mõtte- ja kõneainet üldinimlikele teemadele.

On hea, et linnaruumi püsti pandud kujud arutelusid tekitavad ning seeläbi loodetavasti meie linnaruumi hõlmavat poliitikat kujundavad. Joala intsidendi puhul polegi oluline lõpptulemuse esteetilisus või selle puudumine, vaid ühiskondlik diskussioon mida see algatas. Kogu avalikku ruumi hõlmav poliitika peaks olema läbipaistvam ja kultuurisõbralikum. Kunstiobjektide valik peaks olema läbimõeldumalt hallatud, suunatud ning sünniks koostöös kunstivaldkonna inimestega. Seeläbi oleks kindlam teose kunstiline väärtus ning selle sobivus ümbritsevasse keskkonda.

Mida inim-kesksemad on teosed sisulises plaanis seda rohkem peavad nad ajas ja ruumis vastu. Hiljem tagasivaatena sümboliseerib ja annab linnaruumi kunst edasi ajastu vaimu. Ja eks me igaüks saame analüüsida mida linnaruum, meie vaimne ja kultuuriline pärand, hetkel vastu peegeldab.

Aasta Noore Skulptori näitusetööde tegemiseks kasutasid sellist ebahariliku materjali nagu juuksed, millest selline valik?

Juuksed on sümbolina ja materjalina mind kõnetanud pikemat aega. Iseenda ehk inim-materjali kasutamine skulptuuride alusmaterjalina on viljakas vahend rääkimaks erinevatel sotsiaalsetel kui ka isiklikel teemadel. Läbi juuste analüüsin naiseks olemist ja seda saatvat – mida tähendab omada enda keha oma enda elu kontekstis.  Inimestena puutume palju kokku keha-reglementeeritusega, iseasi kas me seda kõik enesele teadvustame. Mind huvitab sealjuures nii vastupanu nendele normidele mis on seatud kehakarvadele, kui ka enese kohandamine nende suhtes. Kuidas need kehale seatud komplekssed piirid mängivad suurt rolli meie erinevates igapäevastes kehapõhistes tegevustes ning meid ümbritseva sotsiaalse ruumi kujundamises.

Oluliseks teemaks mida käsitlen on ka juuste sümboolne olulisus folklooris ja müütides. Just juuste kultuuriline roll erinevate rituaalide ja tseremooniate läbiviimisel üle maailma. Kuidas erinevad inimrühmad ja tavad on ühendatud läbi erisuguste juuste-praktikate. Mind paelub kuidas me oleme omavahel seotud läbi sellise kehalise materjali mis kannab endas nii palju erinevaid kihte millel on meie kohta nii palju rääkida.

Mu teosed sisaldavad ka potentsiaalset analüüsi inimese juuste kasutamise kohta jätkusuutliku toormaterjalina. Inimjuuksed ja vill on üksteisega morfoloogiliselt, keemiliselt ja taktiilselt sarnased. Juustest lõnga ketramist ja viltimist peaks kindlasti vaatlema, kui võimalust kasutada juukseid loodusliku ja biolaguneva materjalina. Juuste uuenduslik kasutamine võiks mängida suurt roll kliimakriisi vastu võitlemisel. Samuti pakuks see ka lahenduse ulatuslikule ja globaalsele juuste jääkmaterjali tekkele.

On mõni materjal sinu jaoks tabu ka, midagi sellist, millega sa keelduksid töötamast?

Kohe kindlasti ei julgeks sellist piirangut endale seada, sest elu kummaliste keerdkäikude juures jõuaksin millalgi alati selle endale seatud piirini. Mulle ei tundu vähemalt praeguses avastamise etapis ükski materjal õõvastavana või täielikult välistatuna.

Ma ei näe, et inim-materjali kasutamine kunstis oleks midagi kummalist. Tegu on meile just kõige omasema ja tuttavama materjaliga. See, et me neid asju ebaloomulikena tõlgendame tundub mulle kummastav. Juukseid kasutades kohtasin palju sellist shokeeritust. Ma saan sellest küll aru, olles teadlik ühiskondlikust korrast mis eksisteerib ning kuidas antud tabuteemad on ühiskonnas välditud. Näiteks nii seksuaalsus, kehavedelikud ja karvad - need on midagi abjektset mida tuleb peljata ja varjata.

Kaasaegne kunst peakski ka üldsuse närvidel mängima ja küsima teravaid kuid olulisi küsimusi. Läbi selliste tabuks peetud materjalide kui ka teemade saab taaskord tekitada vajalikku diskussiooni. Oluline on ka, et sellist tüüpi teosed ei leiaks kõlapinda ainult kitsa kunstiringkonna seas vaid oleks ka puutepunkt üldsusega.

Kuidas sa oma erialani jõudsid, mis hetkel jõudsid tõdemuseni, et soovid saada skulptoriks?

Olen tegelenud kunstiga seni kuni mäletan ja läbi on käidud paljud erinevad loomeringid. Elutee viis mind vahepeal põhikooli ajal aastaks Põltsamaa kanti elama. Seal kohtusin ma Põltsamaa kunstikooli asutaja Ethel Hakkajaga kelle keraamikaringis ma käima hakkasin. Ma olin too hetk veel täielik mässumeelne teismeline. Aga see, et ta võttis nii mind, kui ka teisi noori endale võrdsetena ning pakkus kohta kus suunata oma energeetiline impulss loometegevusse, oli arenevale noorele väga vajalik. Jõime kohvi, rääkisime juttu ja möllasime saviga.

Teine selline kunstietapp mu elus oli Vergo Verniku Kullo skulptuuriringis. Seal puutusin kokku nii savi, kui ka ready-made kunstiga. Tundsin ennast seal keldri-töökojas vanadest kahvlitest ja nugadest skulptuuri kokku pannes väga loomulikult. Äge oli katsetada ja ise midagi luua. Seal sain aru, et materjalitunnetus on olemas, samuti tahtmine ja soov loomisega jätkata. Tundus loogiline samm asuda õppima EKA-sse vabadesse kunstidesse ja lõpetasingi tänavu seal bakalaureuseõppe.

Usun, et mu teekond skulptuurini kulges tänu juhuslikele kokkupuudetele erinevate loomealaste inimestega kes mind inspireerisid ja kunstialaselt aktiveerisid. Kõigi elujaatav suhtumine ja äge olek ilmselt tekitasidki alateadlikult sellise seose, et loometegevus ning kunstivaldkonnas tegutsemine midagi positiivset. Noh, kui nüüd tagantjärgi kuidagi analüüsida.

Mis või kes sind inspireerib?

Suur osa teoseimpulssidel on ka keskkonnal endal. Mulle meeldib käia kolamas näiteks looduses, tundmatutes paikades või näiteks prügimäel. Asetada ennast välja oma loomulikust trajektoorist keskkonda, kus on suur kaal juhuslikkusel ja teadmatusel. Ma ei tea keda võin kohata või mida leida. Vahel leian mõne eseme mis toimib toetava abivahendina minu mõtetele ja ideedele.

Mille kallal töötad siin Vaskjalas ja mis on tulevikus plaanis?

Ma mäletan kui hakkas lähenema mu kunstiresidentuur siin vaskjalas. Mul ei olnud mingit plaani paika pandud mis ma siin tegema hakkan kui siia residentuuri tulen. Tol momendil oli veel hästi aktuaalne selline baka-lõpu rammestus.

Esimene nädal kui ma siin olin siis ma tegin lihtsalt sauna, kuulasin vinüüle ja lugesin hästi palju ja käisin üle mingeid vanu vihikuservale kirja pandud mõtteid.

Ja eks see kunst mis me teeme ja kus me mõtetes elame ei erine liialt üksteisest. Otsidest sellist aeglast rituaalset kulgu, siis pöördumine sellise traditsioonilise ja meditatiivse käsitöölise praktika poole nagu kangastelgedel kudumine, tundub väga loomulik samm. Abivahend mille läbi siis ise enda sisemaailma ja mõtteid läbi töötada. Läbi selle iidse praktika proovin mõtestada mida tähendab eksisteerida inimesena ning omada keha

See loodusest materjali otsimine, kanga värvimine ja kudumine on väga teraapiline - panen rõhku just nende tugevale saatvale rituaalsusele ja kehalisusele.

Ja see väga meeldivalt kummaline kokkulangevus, et see materjal siin ise minuni tuli - näiteks see marli millest enamus vaipa on kootud. Et selline meditsiiniline abivahend millega end lappida, ravida ja end kokku siduda - toetas sümbolina väga mu mõtisklusi.

Ja lõpetuseks küsin, et millist muusikat sa kuulad?

Raske küsimus, kuulan kõike. Täna hommikul kuulasin söögitegemise kõrvale Voldemar Kuslapit vanalt vinüülilt. Hetkel siin põldude vahel Vaskjalas kuulangi enamasti vanemat eesti musa see vist läheb eriti siinse olustikuga kokku. Kui ma tahan endasse uut energiat tuua siis toimib ideaalselt funk’i ja disco kuulamine. Samas on hetki kus hing vajab tumeda rütmilist tehnot või siis võin vabalt ka mingit ägedat poppi kuulata. Muusika on väga oluline ruumi looja ja sisemuse häälestaja!