Talvike Mändla: Kunstlik tagantkiirustamine minu puhul ei toimi

Talvike Mändla on luuletaja, kelle loomingule annab inspiratsiooni loodus, muusika, aga ka ühiskonnas levivad pinged ja ärevus. Rae valla elanikud teavad luuletajat ehk hoopis teisel ametil. Rääkisime Talvikesega tema loomingust ja igapäevatööst lähemalt.

Kas luule võlus Sind juba lapsepõlves? Millal hakkasid luulet kirja panema?

Luulet kirjutama hakkasin põhikoolis, ilmselt nagu paljud teised. Lugenud olen aga luulet päris pisikesest peale. Olin pigem tubane laps ja minu ümber oli alati palju raamatuid. Mäletan, et lugesin 7–8-aastasena Hando Runnelit ja Olivia Saart ja mõtlesin nende luuletustele viisikesi välja. Ema luges mulle ja õdedele-vendadele väga palju raamatuid, jutustas muinasjutte, laulis unelaule. Arvan, et rütmitunnetus ja armastus sõnakunsti vastu ongi sealt pärit.

Sinu luules on nii armastust, loodust, sõda. Kas Sinu loomingut mõjutab maailmas toimuv? Hetkel ei ole just eriti rõõmupakkuv aeg.

Kindlasti mõjutab mu loomingut see, mis minu ümber toimub. Sõjateemat olen pigem üsna teadlikult vältinud oma luules – leian, et see ei ole minu koht neid lugusid rääkida. Olen ju kõigest kauge pealtvaataja. Küll aga jõuavad minu luulesse ühiskonnas levivad pinged ja ärevus. Inimestel on palju hirme, turvatunne on kadunud ja tavapärane elu paljuski uppi löödud, aga paljud teesklevad, et midagi ei ole muutunud ja püüavad vanaviisi edasi minna. Selliseid vastuolusid on huvitav luulesse panna, leida just seda õiget emotsiooni kujutavad kujundid ja sümbolid. Koroonakevadel, kui maailm korraga seisma jäi, võtsin eesmärgiks kirjutada ainult väga helget luulet. See tundus ellujäämiseks oluline.

Milline Su luuleprotsess välja näeb? Kas võtad selleks kindla aja või tulevad mõtted lihtsalt pähe argitoimetusi tehes?

Minu luule sünnib sageli lainetena. On kuid, mil ei sünni ühtegi uut teksti ja meel on hõivatud kõige muuga. Ja siis tulevad nagu paisu tagant. Ka argitoimetustes tuleb mõtteid pähe, sageli annab inspiratsiooni muusika. Mets inspireerib, looduses käimine. Kunagi proovisin Julia Cameroni soovitust raamatust „The Artist´s Way”, et iga päeva alustada kolme lehekülje kirjutamisega. Mõte oli selles, et käsi harjub kirjutama ja segavad mõtted saab kohe hommikul paberile panna, et päeva jooksul uusi ja paremaid koguda ja seeläbi oma loovust avada. Eks ta toimib küll, kuid alati ei saa paraku luulet esimeseks prioriteediks seada ja siis on see harjumus kiire kaduma. Praegu kirjutan pigem uitmõtte ajel, kuid kirjutamata ei saa.

Oled andnud välja kolm luulekogu. Kui kaua võtab ühe luulekogu valmimine aega?

Esimesed kolm luulekogu ilmusid pea täpselt kaheaastaste vahedega. Kui usinalt ja eesmärgipäraselt kirjutada, siis aasta on üsna optimaalne, et valmis kirjutada raamatutäis luuletusi ja teha esmane toimetustöö. Kunstlik tagakiirustamine minu puhul ei toimi. Pigem käib minu jaoks see protsess nii, et kirjutan pidevalt midagi, luulet koguneb ja ühel hetkel avastan, et oi, nendest saaks ju kena raamatu. Siis algab ümberkirjutamine, toimetamine. Vahel tõmban pooled tekstid lihtsalt maha ja kirjutan otsast peale uuesti. Omaette teema on kirjastamine, rahastuse leidmine, küljendamine-kujundamine. Selle töö olen seni jätnud kirjastuste kanda.

Kuidas leida kirjastajaid ja rahastajaid? Kas finantsiliselt tuleb ka oma panus anda?

Mind on seni toetanud Eesti Kultuurkapital raamatute väljaandmisel, seega ei ole pidanud ise rahaliselt panustama. Kirjastaja leidmine võib olla paras katsumus. Tuleb aktiivselt kirjastustele oma käsikirja pakkuda ja harjutada eitavate vastustega toime tulemist. Aga olen väga õnnelik, et minu kolm raamatut on välja antud igati väärikate ja kogenud kirjastuste poolt. Debüüdi „Kosmonaut“ kirjastas Värske Rõhk, teise EKSA ja kolmanda TUUM.

Rae valla elanikud teavad Sind teisel ametil, nimelt lastekaitsetöötajana. Kuidas sellise valikuni jõudsid?

Olen päris palju töötanud erivajadustega lastega ning õppinud Tartus eripedagoogikat. Pärast bakalaureuseõpet läksin maailma avastama ja veetsin aasta vabatahtlikuna Gruusias. Elasin väikelinnas Abhaasia piiri ääres ja kuulsin palju lugusid peredest, mille Venemaa sõjaline agressioon lõhki kiskus. Tänavail oli väga palju abipalujaid, nende seas ka lapsi, kes veetsid oma päevi sente lunides, selle asemel, et tohtida olla lihtsalt laps – mängida, käia lasteaias või koolis, saada vanematelt hoolt ja tuge. See pilt jäi minuga ning Eestisse naastes tundsin, et tahan anda oma panuse sellesse, et vähemalt meil siin saaksid lapsed elada õnnelikult ja turvaliselt. Mida lastekaitsetöö päriselt tähendab, aimasin siis veel üsna häguselt.

Kas nüüd, rohkem kui aasta ametis olnuna, ütled, et pilt on pigem parem või karmim ettekujutusest?

Pilt on kindlasti kirjum. Lood on väga eripärased ja palju on olukordi, mida ei oskaks ette kujutadagi. Kahjuks olen näinud ka päris karme lugusid, selliseid, mis jäävad unenägudesse kummitama ja panevad pikaks ajaks südame lapse pärast valutama. Siin tuleb jälle luule ja looming appi.

Palun anna luulekogu või raamatu soovitus, mida noor võiks läbi lugeda?

Soovitan luulesõbral haarata raamatukogust Tõnis Vilu „Kõik linnud valgusele“ ja kes luulest ei hooli, võiks lugeda klassikat. Näiteks sirvida Pu Songlingi „Libarebased ja kooljad“.