Toomas Aru – Rae Kultuurikeskuse süda ja hing!

Paljudele Rae valla elanikele ja veel eriti kultuurisõpradele ei vaja nimi Toomas Aru pikka tutvustamist. Tegemist on meie Rae Kultuurikeskuse juhiga, kes on juba 2016. aastast andnud suure panuse valla kultuurielu arengusse. Tegime Toomasega tema 50. juubeli puhul intervjuu, kus uurisime nii tema enda kui ka kultuuritegemiste kohta.

Sul oli juulikuus juubel, palju õnne! Rae Kultuurikeskuse juhina oled ilmselt paljude jaoks tuttav nimi ja nägu, aga kirjelda palun oma sõnadega, milline oled inimesena?

Suur tänu, õnne läheb vaja! See on keeruline küsimus ja ma ei oskagi kohe vastata. „Tunne iseennast“ on kindlasti see, millest lähtun. Mulle tundub, et selline kultuurilis-filosoofiline minapilt hakkab mulle selgeks saama ja nüüd on mul fookuses pigem minu olemise bioloogilised alused. Soovitan kõigil lugeda Robert M. Sapolsky raamatut „Käitumine. Inimeste bioloogia meie parimatel ja halvimatel hetkedel“. Loen ja muhelen. Milline ma inimesena olen – vaatlen ja muhelen.

Palun valgusta lugejat, millised olid Sinu suurimad kordaminekud enne Rae Kultuurikeskuse juhi kohale asumist?

Ma olen tegelenud väga paljude erinevate asjadega. Töötanud laste varjupaigas ja puuetega lastega, olnud noortekeskuse juhataja ja enne Rae valda tulekut olin Luunja Kultuuri- ja Vabaajakeskuse direktor.

Olen kirjutanud neli luuleraamatut ja mind on ka tõlgitud soome keelde. Luuletajana olen esinenud kõikidel suurematel kirjandusfestivalidel Eestis ja ka Soomes. Soomes muide kahel korral, Helsingis ja Tamperes. Tamperes esinesin ühel laval koos Sofi Oksaneniga.

Kultuurikorralduses võin vabalt uhke olla erinevate plaatide ja raamatute üle, mida olen produtseerinud enne Rae valda tulekut. Näiteks aastal 2005 Pärnu noorte ansamblite plaat, kus saab kuulata ka Bedwettersi ühte lugu. 2012. aastal andsin välja Eesti vanima puhkpilliorkestri, juba 1839. aastal tegutsemist alustanud Väägvere pasunakoori  esimese plaadi. Kindlasti Eesti Rahvusliku Klaverimuuseumi Ernst Hiisi nimelise Luunja filiaali loomine koos Alo Põldmäega 2013. aastal. Neid asju on tegelikult väga palju.

Sulle tundub eriti hingelähedane olevat just kõrgkultuur, oled toonud Rae valda hulga näitusi, väärtfilme, väga erilisi projekte, andnud välja raamatuid ja plaate, samuti võib Sinu „lapseks“ pidada Vaskjala Loomeresidentuuri. Kuidas need eelistused või valikud tekivad ja mis plaanid veel oma järge ootavad?

Kõrgkultuur kõlab natuke kõrgilt. Ma ise nimetan seda kaasaegseks süvakultuuriks. Mulle tundub (mulle võib ka valesti tunduda), et süvakultuur on ühiskonnas kultuuri osa, mis on väljaspool massikultuuri (popkultuuri), igapäevakultuuri ja rahvakultuuri. See teeb ta minu jaoks huvitavaks, kuna selle mõistmine on tihtipeale keeruline ja nõuab pingutust.

Ma pole veel kuulnud, et pärast Tuljaku tantsu vaatamist keegi küsiks, mis see nüüd oli või mis selle tähendus või mõte on. Kaasaegne süvakultuur saab pidevalt selliseid küsimusi ja see on minu jaoks põnev. Vaatad mingit asja ja ei saa aru, siis proovid süüvida, uurida infot juurde ja lõpuks, peale seda vaimset pingutust, saabub selgus. Seda heidetakse ette väga kaasaegsele süvakultuurile, et ta ei anna ennast kergesti kätte ja loojad ei arvesta vaatlejaga. Ma pole selle hoiakuga üldse nõus. Näiteks, ma ei lähe süüdistama ei Albertit ega raamatupoes müüjat selles, et ma ei saanud Albert Einsteini „Üldrelatiivsusteooria põhialustest“ üldse aru ja miks sellist jama kirjutatakse.

Ise tahaksin näha rohkem kaasaegset tantsu Rae vallas. See osa on meil kahjuks katmata, aga tegelen sügisel sellega!

Küsin siis ikka selle küsimuse ka ära – kuidas suhtud rahvakultuuri üldiselt ja Rae vallas?

Ma naudin rahvakultuuri seda osa, mis on kaasaegselt töödeldud või selline „hämar ugrimugri“ (meie kultuur enne ärkamisaega). Väga armastan näiteks Veljo Tormist ja tema „Raua needmine“ – oh, selles on selline vägi! Veljo Tormise kooriteos tenorile, baritonile, segakoorile ja šamaanitrummile, mida on peetud üheks tema tuntumaks teoseks.Kindlasti minu lemmik sündmus Rae vallas on kevadkontsert „2teist hetke“. Arvestades, et Rae Kultuurikeskuse eelarvest läheb ligi 40% rahvakultuurile, siis meil on sellega hästi! Formalistlik rahvakultuur pole kindlasti minu teema. 

50 on selline vanus, kus on juba kogunenud tarkust ja kogemust ning pool elu on veel ees. Mida Sinu arvates oleks kohe väga vaja Rae valla kultuurimaastikul ette võtta?

Minu „tagasihoidlikud“ soovid on uus kaasaegne keskus, kolme erineva saaliga, kus suure saali mahutavus oleks 500 pluss inimest (Järvekülas või Peetris), laululava, mis mahutaks 100 000 inimest ja kus saaks esineda ka Rammstein, galerii (näiteks nagu Viimsis), üks loovisiku palk aastas (Tanel Toom oleks võinud ju saada selle), ja kultuuripreemiad loovisikutele (Eve Laurile „Vend Kaspari“ eest).

Aitäh vestluse eest! Mida Sulle veel edaspidiseks soovida?

Soovi mulle jõudu aktsepteerida seda, mida ma ei saa muuta, julgust muuta seda, mida ma saan ning tarkust nende kahe vahel vahet teha. Suur tänu küsimuste eest!

Foto: erakogu