Viimasel ajal mõtlen palju kaasaegsele kunstile ja minu mõtlemist selles vallas on „hellalt“ suunanud fantastiline Jean Baudrillard oma raamatuga „Kunsti vandenõu“. Kaasaegset kunsti vaadeldes asetab ta ennast Doonau talupoja positsiooni ja püüab panna diagnoosi vaadates asju agnostiku pilguga. Mulle tema positsioon sümpatiseerib ja püüan vaadelda Rae valla kunstnike aastanäitust harrastuskunstikriitiku seisukohalt, mida ma ka tegelikult olen.
Rae Kultuurikeskuses asuv Rae Kunsti Plats avati 29. novembril 2016, sellest tulenevalt tähistasime oma viienda tööaasta möödumist kolmanda suure ülevaatenäitusega. Ülevaatenäitustega alustasime aastal 2017 ja iga paari aasta tagant pöörame oma pilgu kogukonna poole ning toome välja need loovhinged, kes elavad ja tegutsevad Rae vallas.
Rae Kultuurikeskuse üleskutsele reageerisid 12 kunstnikku. Näitusel on esindatud Ott Katteli, Heilika Kutschi, Kaija Kesa, Maarja Andla, Kai-Mai Olbri, Galina Bankovski, Nadežda Dementjeva, Riti Rand-Salongi, Kadri Kangilaski, Kadri Tõnsau, Rebecca Ulbi ja Toomas F. Aru looming.
Aga nüüd kunstiteoste ja näituse esteetilisest kvaliteedist. Teoreetiliselt võib näituse jagada kolmeks – elukutselised kunstnikud, kes igapäevaselt tegelevad sellega ja mis toob leiva lauale, harrastajad kes teevad seda vabal ajal ja kus on väga oluline osa teraapilisel poolel („maalivad“ oma olemise emotsiooni välja) ja need kes pole ei elukutselised kunstnikud ega harrastajad. Viimast gruppi ma ei oskagi määratleda. Kes kuhu kuulub ja miks, selle ma jätan juba näituse külastaja otsustada, ehk siis – tule ja vaata!
Elukutseliste kunstnike arv Rae valla ülevaatenäitusel kasvab aastast aastasse ja see on väga positiivne, tervik on selle võrra tugevam ning püsib rohkem koos. Kadri Kangilaski, Kaija Kesa, Kai-Mai Olbri ja Ott Katteli teosed on väga tugev raamistik, millele näitus ehitada.
Harrastajate puhul rõõmustab mind alati nende siiras rõõm ja tahe luua. Selle näituse puhul üllatas just harrastajate rühm, kes katsetavad teoste tehnilise poolega ja on oma eksperimenteerimises julged. Kadri Tõnsau, Maarja Andla, Nadežda Dementjeva, Riti Rand-Salongi ja Rebecca Ulbi teosed on väga erinevad ja ei saa enam öelda, et harrastuskunstnik tähendaks esteetiliselt „lilli ja liblikaid“.
See osa näituse kunstnikest, keda ei oska määratleda, on ka minu enda jaoks võib-olla kõige huvitavam. Galina Bankovski ja Heilika Kutschi teosed on kindlasti minu jaoks selle näituse „vau“ emotsioon. Väga inspireeriv lähenemine ja tugevad autorid.
Kuidagi peaks selle nüüd kokku võtma. Jean Baudrillard oma raamatus „Kunsti vandenõu“ heidab kaasaegsele kunstile ette, et see on kaotanud illusiooniiha ja on ülendanud kõik esteetiliseks banaalsuseks ning on nõnda muutunud transesteetiliseks. Rae valla ülevaatenäitus on väljaspool „kunsti vandenõud“, illusiooniiha on täitsa kohal.
Sookvootide seisukohalt oli muidugi näitus täiesti tasakaalust väljas. 12 loojast ainult kaks meest. Siit ka lõpetuseks minu üleskutse Rae valla meestele – tegelege kaunite kunstidega!
Fotod: Ott Kattel.