Vaskjala kandi mälestused ja legendid jõudsid kaante vahele

Ei juhtu just ülearu tihti, et üks küla otsustab välja anda omakandi koduloolise raamatu ja mitte õhukese brošüüri, vaid korraliku kõvakaanelise teose, millel lehekülgi tervelt 560! Just seda tegi Vaskjala külaselts. Raamatu „Vaskjala“ koostas samas külas elav pikaaegne õpetaja ja koduloouurija, Rae valla aukodanik Varje Malsroos. Uurisime temalt raamatu sünni tagamaid ja seda, mis teeb teose eriliseks.

Mis inspireeris Teid oma koduküla ja selle ümbruse ajalugu uurima ning sellest teose kokku panema?

Koduloouurimise pisik on tulnud mulle esivanemate verega. Minu emapoolsed esivanemad kogusid rahvapärimust juba Jakob Hurdale, onu oli Kihelkonna kandi koduloo uurija ja lugude üleskirjutaja. Minu sünnipaik ja lapsepõlvekodu on Saaremaa põhjarannikul – see jääb südamesse igavesti.

Elutee tõi mind Vaskjala külla elama 1967. aastal, sellest alates sain võimaluse hakata suhtuma oma uude kodupaika austuse, lugupidamise ja imetlusega. Vanemas eas tekkis võlatunne, et aastakümnete jooksul Rae vallas kodu-uurijana talletatud teadmised võivad haihtuda olematusse.  Otsustasin hakata oma koostatud lugusid kirja panema emotsionaalselt ja maalähedaselt. Kirjutamise protsessis süvenes uudishimu vastuse leidmiseks küsimusele – mida see meie tänane kodupaik varjab ajaloolis-kultuurilises mõttes.

Mõtteid Vaskjala raamatust mõlgutasin juba aastaid tagasi. Esmase tõuke sain Rae Kultuurikeskuse juhilt Toomas Arult, kes tuli mõttega panna kokku raamat Rae uuest koolimajast. Paar aastat tagasi aga oli Vaskjala külavanem Regina Märtin see, kes avaldas soovi Vaskjala raamatu koostamiseks ning seejärel mind heas mõttes tagant torkis. Tema hoidis mind kogu tööprotsessi ajal järje peal, ikka helistas ja utsitas jätkama. Vaskjala külal on väga tugev külaselts, aktiivne ring inimesi, kes soovisid raamatut.

Materjali raamatu tarvis oli tegelikult väga palju ja kõik ei mahtunudki sinna sisse. Kohati tuli teha lausa detektiivitööd mõne infokillu leidmiseks, palju oli suhtlemist erinevate inimestega, paikade külastamist. Kogu protsess kokku kestis kaks aastat.

Foto: Ott Kattel

Kellele mõeldes Te „Vaskjala“ eelkõige koostasite?

Raamatust leiab igale vanusele midagi, võib-olla vanemaealistele kõige enam. Vaskjala külaseltsi ja kaasaega puudutav lugu pakub kindlasti huvi praegustele külaelanikele. Aga ka noorematel on põhjust raamatu järele haarata, näiteks legendid on lastele köitvad. Kuna lood raamatus ulatuvad kaugele üle praeguse Vaskjala küla piiride, siis võiks see huvi pakkuda ka laiemalt. Samas on kõik teemad mingit pidi seotud Vaskjalaga – siin ei ole midagi juhuslikku.

Raamatus on erinevatele teemadele omaette peatükid, igal neist oma sissejuhatus. Need kõik on eraldiseisvalt loetavad. See on otsekui ajatelg esimestest inimestest Vaskjalas kuni tänase kogukonnani välja. Tekstide vahel on rikkalik pildimaterjal, selle seas olulisel kohal loodusfotod, mis on üles pildistanud kohalikud fotograafid. Neist peamine Vaskjala juurtega andekas noor Ott Kattel.

Mis oli kõige keerulisem selle teose loomisel?

Naljaga pooleks öeldes: vaimu peale tulemine – ainult nii saab hea tulemuse. Eks omajagu keeruline oli käia mööda küla otsimas hooneid, allikaid, kive. Raamatu pildikogu koostamine, inimestega suhtlemine – seda kõike oli palju. Ka tähtajad surusid peale, aga samas aitas see end kokku võtta ja kirjutatu lõpetada.

Üldiselt tegin seda tööd suure uudishimuga, et näha, kui  kaugele ma välja jõuan. Raamat on kirjutatud hea tuju ja entusiasmiga. Kirjutamine on väga hea võimalus lõõgastumiseks, see on elamise ja vaba aja veetmise viis. Olen tänulik, et mulle olid moraalseks toeks mu abikaasa ja lapsed.

Kas selles raamatus on midagi uut, midagi sellist, mis ei olnud varem laialdaselt teada?

Uut, varem avaldamata materjali sai „Vaskjala“ raamatusse päris palju. Kui siin midagi välja tuua siis, näiteks seda, millal jõudsid esimesed inimesed Vaskjalga – seda ei ole varem keegi uurinud. Eriliselt andekast inimesest, Maie Remmelist ei ole varem kirjutatud. Tema „Mõistatuslik Muinas-Eesti“ tekitab ajaloolaste hulgas siiani suurt poleemikat, ja kui fantastilisi luuletusi on tema sulest ilmunud! Musti talu peremehe Hans Päeva „Päevaraamatu“ katked – kohaliku talumehe päevikut ei ole selliselt avaldatud. Ning neid inimesi ja asju on veel mitmeid, mida tasub raamatust uurida.

Millised tunded valdasid Teid oma esimese külaraamatu trükist ilmumisel?

Kui hoiad oma koostatud trükilõhnalist raamatut käes, siis on ikkagi hirmutunne, kas olen täitnud kõiki neid ootusi, mis olid siitkandi inimestel. On küsitud, miks on Vaskjala külaga seoses nii palju kõrvalepõikeid, külalugu oleks võinud ju oma trajektooris kogu aeg püsima jääda. Vastuse sellele küsimusele leiab raamatu lõpus tekstist „Mõtisklus kirjutatust“.

Loodan väga, et lugejale Vaskjala raamat meeldib, samas pean vabandust paluma, et 560-leheküljelises raamatus on kirjutamisvigu. Veel lisaksin, et kirjutasin küll raamatut Põhja-Eesti kirjakeeles, kuid jäävalt püsiv põlissaarlase kõnekeele üles-alla liikuv, sujuv ja laulev kõnemeloodia ei allunud tihti nõutavale kirjaviisile.

Raamatul ei olnud professionaalset toimetajat, ka keelekorrektuur jäi  oma inimeste õlule. Olen väga tänulik MTÜ Vaskjala Külaseltsi aktiivile, kes muretses koostatud projektide ja rohkete annetuste kaudu raha raamatu ilmavalgusesse jõudmiseks.

Olete varem olnud kolme raamatu ja ühe tööraamatu koostamise juures, lisaks avaldanud hulgaliselt artikleid.  Kas plaanite tulevikus jätkata koduloolise uurimistööga ja veel midagi avaldada?

Kui elu ja tervist jätkub, siis võib-olla saab kunagi kokku raamatu Rae uuest koolimajast koos Vaskjala Loomeresidentuuriga – huvitavat materjali on küllaga. Üksinda ma seda enam ei teeks, aga koos hea meeskonnaga küll.

Raamatu sünniloost räägib Vaskjala külavanem Regina Märtin:

2008. aastal valmistas Varje Rae kooli 140. aastapäevaks ette väga põhjaliku kooli ajaloo esitluse 136 slaidil. Tema lahkel loal kasutasime neid hiljem Vaskjala külapäeva ajaloonäituse ülespanekul. Siis tuli ka jutuks, et nii väärtuslik materjal peab olema kindlasti raamatusse talletatud. Selgus, et Varje on koduloolisi materjale kogunud ja hoidnud kõik oma õpetajana töötatud aastad, lisaks koolimajale ka Vaskjala küla ja Rae valla kohta.

Kui hakkasime rahataotlusteks projekte kirjutama, tuli välja, et Varjel on juba algus tehtud ja olemas selge visioon, kuidas sisu muinasajast tänaseni kirja panna. Vaskjala külaseltsil on väga hea meel, et saime Varje raamatu koostamise soovile hoogu anda ja toetada teda kuni selle ilmumiseni.

See teos on Vaskjala küla jaoks nii oluline. Põliselanikke jääb järjest vähemaks ja varsti ei ole enam kedagi, kes mäletaksid Rae koolimaja, rääkimata muust. On ka uusi elanikke, kes on huvitatud kodupaigast. Uuselanikke on palju terves Rae vallas ja neile on vaja tutvustada koduvalla väärtusi – et säiliks külade omapära ja kõik ei muutuks ühtviisi linlikuks. Teosest leiab ka lugusid ja fakte teistest küladest, ehitistest ja inimestest.

Varje panus kodulooliste materjalide kogumisel ja säilitamisel on hindamatu. Ta on tõeline kogukonna tugisammas, kelle töö ja pühendumus aitavad elus hoida kohalikku külaliikumist.

Mõtteid raamatust jagab koduloouurija Reet Raudkepp Vaida raamatukogust:

Koduümbruse kujunemine, ümberkujunemine, naabrite ja naabruskonna tekkeloo, kodukandi tuntuse, kaugema ajaloo üksikasjalikum uurimine, osalt maha salatud mineviku ära seletamine – see on põnev tunnetustegevus. „Vaskjala“ raamat on paljude inimeste koostöö vili, mille Varje Malsroos on oskuslikult vihku köitnud. See ei ole ainult Vaskjala küla lugu – äratundmisrõõmu pakutakse ka Rae valla teiste külade elanikele. Saaremaalt pärit Varje südames on kogu Jüri kihelkonna ajalugu. Aegade jooksul talletatu ja uued avastusretked on võimaldanud kõik kokku koguda ja trükisõnaks vormida. Aitäh Varjele tehtu eest!

Raamatut saab osta Rae valla raamatukogust Jüris, ostusoovi võib saata ka e-postile vaskjalakyla@gmail.com. Laenutamiseks on teos Rae valla raamatukogus Jüris, Vaidas ja Lagedil.

Raamatu koostamise, kujundamise ja trükkimisega seotud projekte rahastasid kohaliku omaalgatuse programm, Rae vald, Eesti Kultuurkapital ning Rae Valla Alevike- ja Külavanemate Selts.